Kirglikud meloodiad. Keyesi õed, I raamat. Susan Mallery

Claire’iga? Kuid juba enne, kui küsimus sõnadeks vormus, teadis naine vastust. Claire’iga, tema õega, selle täiusliku printsessiga. Kontsertpianisti ja solistiga. Maailmaränduriga. Rikka naisega. Tema iseka, ennastimetleva, pealiskaudse, julma ja kohutava õega.

      „See pole võimalik,” pomises Nicole, silmad kinni. Hea oleks magada, mõtles ta. Ta jääb nüüd magama ja see kõik kaob.

      „Jesse on ilmselt talle helistanud, rääkinud sinu operatsioonist ja tema tuli lennukiga siia.”

      Nicole silmad avanesid. „Mida?”

      „Ta on siin, et aidata sind toibumise ajal.”

      Kui Nicole’il poleks olnud nii paha olla ja kui ta poleks olnud nii uimane, siis oleks ta naerma hakanud. „Aidata? Tema tahab aidata? Kus kurat ta nende möödunud kahekümne kahe aasta jooksul oli? Kus ta siis oli, kui mina olin siia kohale naelutatud, kasvatades Jesse’i ja töötades pagaritöökojas? Kus ta siis oli, kui ema läks ära tema juurde ja suri? Kus ta siis oli, kui isa suri? Kas ta on viitsinud kordki end näidata? Ma lihtsalt ei suuda seda uskuda. Las ta läheb kohe minema. Las veab oma firmarõivastesse mähitud kere minu linnast minema ja kasib tagasi oma kokteilipidudele või kus iganes ta veedab oma...”

      Nicole tegi selle vea, et püüdis iseseisvalt istuma tõusta. Teda rebestas valuhoog, pannes tal hinge kinni ja sundides teda oigama. Ta vajus voodile tagasi ja sulges silmad. Claire on siin? Kas sellepärast, et Nicole’i elu polnud veel küllalt vilets?

      „Vihkan teda.”

      „Ma tean.” Wyatt pigistas naise sõrmi. „Ta tahab aidata.”

      See on liig, mõtles Nicole. „Ma ei saa praegu temaga tegelda. Hoia teda lihtsalt minust eemal. Mõtlen seda tõsiselt, Wyatt. Ära lase tal haiglasse tulla.”

      „Ei lase,” lubas mees ja suudles teda laubale.

      Wyatt on hea mees, mõtles Nicole, samal ajal kui uni endast märku andis. Üks parimatest. Miks polnud ta ise olnud küllalt tark, et armuda Wyatti? Selle asemel kiindus ta Drew’sse. Tõeline loodusõnnetus. Kogu see afäär. Ja nüüd Claire? Mis tuleb järgmiseks? Kas rändtirtsud?

      Claire saabus haiglasse küllalt vara, et Nicole koju viia. Eelmisel päeval oli ta selle vahemaa kaks korda läbi sõitnud, nii et marsruut oli talle tuttav. Autojuhtimine hirmutas teda samuti juba vähem. Niikaua kuni ta hoidus kiirteest eemale, tundis ta end peaaegu kindlalt. Ta oli ka rääkinud Nicole’i hooldava õega ja selgitanud, et nad on sama perekond ja et tema, Claire, tahtis Nicole’ile järele tulla. Talle oli öeldud, millal umbes Nicole haiglast välja pääseb. Nüüd oli Claire siin ja valmis aitama.