Kirglikud meloodiad. Keyesi õed, I raamat. Susan Mallery

pole pikad.” Ta ajas jälle selja sirgeks ja näis end kokku võtvat. „Ma ütlesin juba enne, et elan New Yorgis, kus mul pole autot. Ma ei sõida autoga üldse kuigi palju. Ma ei saanud aru, kuidas pakiruum lahti käib.”

      Nüüd mees teadis, miks Claire oli end kokku võtnud. Ta ootas, et mees ütleb jälle midagi mürgist. Wyatti jaoks oli olukord päris lahe ning talle tuli pähe lausa sada torget, mida ta oleks võinud naise saamatuse kohta teha. Mis inimene see küll on, kes ei oska auto pakiruumi lahti teha? Wyatti kaheksa-aastane tütargi sai sellega hakkama.

      Teda takistas ütlemast seda ja veel enamatki asjaolu, et naine oli valmis manitsusi ära kuulama ja ka see, et kuigi Claire teadis, et ei meeldi Wyattile, näitas ta siiski oma haavatavat külge. Mehel polnud midagi selle vastu, et olla väiklane, aga ta ei tahtnud olla jõhkard.

      Ta astus naise juurde, võttis tema käest võtmed ja osutas nendega koos olevale ripatsile. „Kas te sellist asja pole varem näinud? Need väikesed pildid ütlevad teile, mida nuppudega saab teha.” Ta vajutas nupule, mis teeb lahti pakiruumi. Selle kate avanes klõpsatusega.

      Claire naeratas talle laialt. „Tõsiselt või? Nii see käibki?” Ta läks auto taha ja vaatas pakiruumi. „See on ilmatu suur. Oleksin võinud rohkem asju kaasa võtta. Kas seal on veel mingeid nuppe?”

      Naise erutus oli suurem kui võtmeripats vääris. „Te vist ei liigu kuigi palju ringi?”

      Naeratus laienes. „Liigun ringi veelgi vähem, kui te arvate.”

      „Ukse lukustamine, ukse lukust lahti tegemine, paanikanupp.”

      „Lahe.”

      Claire oli nagu laps, kel uus mängukann. Ta vedas vist meest ninapidi.

      „Aitäh,” sõnas naine Wyattile. „Seal autorentimise firmas tundsin end tõesti idioodina, kui ma seal seisin ega teadnud, mida teha.” Ta krimpsutas nina. „Kui vaid autojuhtimine oleks nii lihtne. Kas inimesed peavad kiirteel nii kiiresti sõitma?”

      Mees ei teadnud, mida temast mõelda. Selle vähese põhjal, mida Nicole oma õe kohta oli rääkinud, teadis Wyatt, et Claire’i ei tohi usaldada. Ehkki kui naine oli tõesti nii saamatu, nagu Nicole oli väitnud, polnud ta kaugeltki nii külm ja eemalehoidev.

      See pole minu probleem, tuletas Wyatt endale meelde.

      Ta andis võtmed Claire’ile tagasi. Naine sirutas käe ja võttis need vastu. Sekundi, võib-olla kahe jooksul puutusid nende käed kokku. Mehe sõrmed riivasid naise peopesa, nahk puudutas nahka. Tühiasi. Välja arvatud too äkiline tuleleek.

      Kurat võtku, mõtles ta süngelt, tõmbas käe tagasi ja torkas selle jakitaskusse. Seda küll mitte. Mitte too naine. Jumal hoidku, ükskõik kes, kuid mitte tema.

      Claire jätkas lobisemist, ilmselt teda tänades. Wyatt ei kuulanud. Mees imestas, miks pidi ta kõigist maailma naistest just Claire’i puhul tajuma seda kuuma põletavat seksuaalset iha.

      Rahuliku häälega naine GPSi süsteemis juhatas Claire’i maja juurde, kus see oli veetnud oma elu esimesed kuus aastat. Ta leidis parkimiskoha kitsal tänaval majade ees. Koht oli ühe sissesõidutee kõrval, nii et tal polnud vaja teha muud, kui vaid seal peatuda. Ta poleks mitte mingil juhul osanud joontega märgitud parkimiskohale sõita.

      Ta pani mootori seisma, astus autost välja ja lukustas selle võtmeripatsi abil. Enda üle rumalavõitu uhkust tundes kõndis ta maja taha ja leidis varuvõtme just sealt, kuhu see Jesse’i sõnade kohaselt oli pandud. Claire tegi tagaukse lukust lahti ja astus majja.

      Ta polnud seal viibinud juba palju aastaid. Peaaegu kaksteist, mõtles ta, meenutades ainsat ööd, mille ta pärast ema surma oli veetnud tolle katuse all. Seda ainsat ööd, mil Jesse oli teda jõllitanud, nagu oleks ta võõras ja Nicole oli teda vahtinud ilmse jälestusega. Muidugi polnud Nicole rahuldunud vaikimisega. Kuueteistkümneaastasena oli ta vägagi valmis oma arvamusi välja ütlema.

      „Sina tapsid ta,” kiljus Nicole. „Sa viisid ta ära ja siis sa tapsid ta. Ma ei anna seda sulle iialgi andeks. Vihkan sind. Vihkan sind.”

      Lisa, Claire’i mänedžer, oli seepeale noore pianisti ära viinud. Nad olid võtnud sviidi Nelja Aastaaja hotellis, kuhu olid jäänud kuni matusteni. Sealt olid nad läinud Pariisi. Kevadpäevad Pariisis, oli Lisa öelnud. Linna ilu ravib ta terveks.

      Ei ravinud. Aeg kasvatas küll haavad kinni, kuid armid olid ikka alles. Kevadpäevad Pariisis. Need sõnad sundisid teda ikka mõtlema populaarsele laulule ja iga kord, kui ta seda kuulis, meenus talle ema surm ja see, kuidas Nicole kiljus, et vihkab teda.

      Claire raputas end mälestustest lahti ja läks kööki. See nägi välja teistsugune, kuidagi moodsam ja suurem. Ilmselt oli Nicole teinud majas või vähemalt osas ruumidest remonti. Claire käis alumisel korrusel ringi ja nägi, et mitu väikest ruumi olid ühendatud üheks suuremaks. Sellel korrusel oli suur mugava mööbliga elutuba, mis oli värvitud soojades toonides ja mille ühes seinas oli kapp, kus peitus lameekraaniga televiisor ja muu elektroonika. Söögituba nägi välja samasugune. Sellel korrusel asuv väike magamistuba oli muudetud kabinetiks või tööruumiks.

      Majas oli hämar ja jahe. Ta leidis termostaadi ja lülitas soojenduse sisse. Paar lampi aitasid valgust lisada, kuid ei teinud maja külalislahkemaks. Võib-olla polnud asi majas. Asi oli temas ja tema mälestustes, mis ei tahtnud haihtuda.

      Viimane kord oli ta Seattle’isse tulnud isa matustele. Talle oli tulnud napisõnaline telefonikõne, võib-olla oli see Wyattilt, mõtles Claire diivaniserval istudes, kus öeldi, et isa on surnud. Helistaja oli teatanud matuste kuupäeva, kellaaja ja paiga ning siis toru ära pannud.

      Claire oli olnud šokis. Ta isegi ei teadnud, et isa oli haige. Keegi polnud seda talle öelnud.

      Ta teadis, mida teised mõtlesid – et ta ei tunne huvi oma perekonna vastu. Et ta ei hooli neist. Ta oli niipalju kordi püüdnud selgitada, et just tema oli ju see, kes kodunt ära saadeti. Teistel lubati jääda koju, kus oli turvaline ja kus neid armastati. Nicole polnud aga kunagi näinud asja selles valguses. Ta oli alati olnud nii hirmus vihane.

      Claire hõõrus käsi vastu diivani pehmet kangast. Mitte miski siin polnud talle tuttav. Wyattil oli õigus – ta ei kuulu siia. See ei tähendanud, et ta kavatseks lahkuda. Nicole ja Jesse olid ainsad lähedased inimesed, kes talle alles oli jäänud. Olgugi et nad olid aastate kestel ignoreerinud tema telefonikõnesid ja kirju, kuid nüüd oli ta siin ega kavatsenud lahkuda enne, kui mingil viisil saavutab nendega kontakti. Kuni nad omavahel rahu sõlmivad.

      Claire tõusis püsti ja läks trepist üles. Ülemisel korrusel oli kolm magamistuba. Ta peatus suurima juures. Värvide ja kummutile heidetud esemete põhjal oletas ta, et seal magab nüüd Nicole. Koridori teises otsas olid kaks ülejäänud magamistuba ja nende ühine vannituba.

      Üks magamistubadest nägi oma liiga korraliku voodi ja neutraalsete värvidega välja nagu tüüpiline külalistuba, samal ajal kui viimane tuba oli värvitud purpurseks, selle seintel olid plakatid ja ühes nurgas asuval laual arvuti.

      Claire astus sinna sisse ja vaatas ringi. Tuba lõhnas vanilli järele.

      „Mida sa oled teinud?” küsis ta valjusti. „Jesse, kas sa meelitasid mind lõksu? Kas Nicole on tõesti valmis mulle andestama?”

      Ta tahtis väga uskuda õe sõnu, kuid märkas, et kahtleb neis. Wyatti vastikustunne tema vastu oli olnud vägagi veenev.

      See ebaõiglus, et võõras inimene otsustab tema üle, sundis tal südame krampi tõmbuma, kuid ta püüdis sellest üle olla. Kuidagimoodi korraldab ta asjad ära.

      Ta läks tagasi alumisele korrusele ja astus eesukse poole. Tee peal märkas ta kitsast treppi, mis viis keldrisse. Ta teadis, mis seal all on.

      Iga rakuke ta kehas karjus, et ta seda ei teeks – et ta ei läheks seda vaatama –, kuid ometi leidis ta end põrandas oleva ava poole kõndimas ja hästi aeglaselt alla astumas.

      Trepp viis keldrikorrusele. Ruum, mis oleks pidanud olema kõigile avatud,