Kirglikud meloodiad. Keyesi õed, I raamat. Susan Mallery

õde näha,” sõnas Claire kindlalt. „Tean, et ta on haiglas. Aga ma ei tea, millises.”

      „Ei tule kõne allagi, et ma seda teile ütleksin. Ma ei tea, proua, miks te siin olete, aga seda võin küll öelda, et Nicole ei taha teid näha.”

      „Mina kuulsin midagi muud.”

      „Kellelt?”

      „Jesse’ilt. Ta rääkis, et Nicole’il läheb pärast operatsiooni abi vaja. Ta helistas mulle eile ja mina lendasin hommikul siia.” Naine kergitas veidi lõuga. „Ma ei kavatse lahkuda, härra Knight ja teie ei saa mind sundida. Ma tahan oma õde näha. Kui teie ei suvatse mulle infot anda, siis helistan lihtsalt kõigisse Seattle’i haiglatesse, kuni ma ta üles leian. Nicole on mu perekond.”

      „Mis ajast saadik?” pomises mees, kellele tuli tuttav ette naise jonnakalt üles tõstetud lõug ja otsusekindel hääl. Need olid kaksikutel ühtemoodi.

      Miks Jesse seda küll tegi? Kas selleks, et veelgi rohkem segadust põhjustada? Või oli ta püüdnud lootusetut olukorda kuidagi parandada? Nicole’il läheb ju tõepoolest abi vaja, aga ta oli küllalt tõrges, et seda mitte paluda. Wyatt oli valmis tegema, mida suudab, kuid tal oli vaja tegelda oma firmaga ja vaadata Amy järele. Nicole ei soovinud enda juurde Drew’d, eeldades, et Wyatti logardist poolvend polnud juba kuhugi peitu jooksnud. Jesse oli halvem variant. Ning seetõttu polnud mingit muud võimalust.

      Miks pidi küll Wyatt selle otsuse tegema? Ta vandus tasakesi. „Kus te peatute?”

      „Meie majas. Kus mujal?”

      „Kena. Olge seal. Nicole tuleb paari päeva pärast koju. Arutage siis temaga.”

      „Ma ei kavatse tema nägemisega kaht päeva oodata.”

      Isekas, ärahellitatud, egoistlik, eneseimetleja. Wyatt tuletas meelde Nicole’i poolt ülesloetud kaebusi õe kohta. Praegusel hetkel mõistis ta neid kõiki.

      „Teate,” ütles ta. „Te võite oodata majas või lennata tagasi Pariisi või ükskõik kuhu, kus te iganes elate.”

      „New Yorgis,” sõnas naine vaikselt. „Ma elan New Yorgis.”

      „Ükspuha. Tahan öelda, et te ei saa Nicole’i näha enne, kui ta on jõudnud paar päeva toibuda, isegi kui see tähendaks, et ma pean isiklikult tema palati ees valvet pidama. Kas saite aru? Ta on pärast operatsiooni liiga ära vaevatud, et sekeldada teiesuguse tüütusega.”

      Teine peatükk

      Claire vajus kokku nagu õhupall, millele auk sisse tehtud, ning Wyatt tundis end suurima idioodina siinpool Kaljumägesid. Ta ütles endale, et see on vaid näitlemine, et inimestega mängimine on tollele naisele juba sünni poolest omane ja vanemaks saades tuleb see tal aina paremini välja. Kuigi ta väitis, et hoolib oma õest väga, polnud ta kõigi nende aastate jooksul, mis Wyatt Nicole’i tundis, kordagi end siin näidanud. Ei sünnipäevadel ega ka mitte õe paganama pulmas. Ta ei tulnud ka siis, kui Jesse lõpetas keskkooli. Naine oskas hästi mängida ohvrit ning Wyatt ei kavatsenud lasta end sellesse mängu kaasa tõmmata.

      Just siis, kui ta arvas, et naine keerab ringi ja läheb ära, ajas too end sirgu. Ta surus õlad taha, kergitas lõuga ja vaatas mehele otse silma. „Mu õde kutsus mind.”

      „Nii te ütlesite.”

      „Te ei usu seda.”

      „Ma ei hooli teist nii palju, et üldse sellest mõelda.”

      Naine kallutas pead, nii et ta pikad helkivad blondid juuksed langesid ühele õlale. „Te olete Nicole’ile hea sõber. Loodan, et ta hindab seda.”

      Nüüd asub ta siis lipitsema. See on arvatavasti tõhus plaan, mida saab kasutada kõigi nende puhul, kes pole tema käitumisstiiliga kursis.

      „Jesse helistas mulle,” jätkas naine. „Ta rääkis operatsioonist. Kindlasti mõistate, et see on tõsi, sest kuidas ma muidu oleksin sellest teadnud? Jesse rääkis mulle veel, et Nicole tahab, et ma teda pärast aitaksin ja et tal on hea meel, kui ma siin olen. Asjaolusid arvestades kaldun uskuma pigem teda, mitte teid.”

      „Võin öelda, et veel kakskümmend minutit enne operatsiooni polnud Nicole’il aimugi, et te siia ilmute. Uskuge mind. Ta oleks seda maininud.”

      Claire kortsutas kergelt kulmu. „Siin on kõik nii arusaamatu. Miks pidi Jesse valetama? Miks peaksite teie valetama?”

      „Mina ei valeta.”

      Naine näis tõepoolest segaduses olevat ja Wyatt peaaegu uskus teda. Selline segadus oli Jesse’ile iseloomulik. Küsimus oli vaid selles, miks oli tüdruk seda teinud? Kas selleks, et olukorda veelgi hullemaks ajada, või tahtis ta tõesti Nicole’i aidata? Jesse’i puhul oli raske õiget vastust leida.

      „Jään siia,” sõnas Claire talle. „Lihtsalt et te teaksite. Ma jään siia. Lähen haiglasse ja...”

      „Ei.”

      „Aga ma...”

      „Ei.”

      Naine vaatas talle otsa. „Te olete väga kindlameelne.”

      „Kaitsen seda, mis on minu hoole all.”

      Naise silmis loitis midagi. Midagi kurba ja väikest, mida mees ei tahtnud hakata määratlema.

      „Hästi. Ootan meie majas, kuni Nicole on valmis koju tulema,” sõnas Claire lõpuks. „Siis saame temaga selgeks rääkida, mis siin tegelikult toimub.”

      „Lihtsam oleks, kui te lihtsalt läheksite tagasi New Yorki.”

      „Ma ei talita selle järgi, mis on lihtsam. Ma pole iialgi nii talitanud. See on vist seotud mu elukutsega.”

      Mehel polnud aimugi, millest naine räägib. Kas naise arvates mõni inimene tõesti usub, et klaverimängimine mõnele rikkurite kambakesele kusagil peenes Euroopa linnas on raske töö?

      Wyatt kehitas õlgu. Ta ei saanud Nicole’i õde sundida, et ta ära kaoks. Niikaua, kuni too ei püüa Nicole’i haiglapalatisse pealtkuulamisseadmeid sokutada, hoiab mees sellest eemale.

      „Nii et paari päeva pärast tuleb Nicole koju?” päris Claire.

      „Umbes nii jah.”

      Naine naeratas talle. „Teie, härra Knight, olete kindlalt otsustanud mulle mitte mingit infot anda, kuid kuna ma asun elama sinnasamasse majja, siis on teil raske minu eest varjata, kui Nicole koju tuleb.”

      „Minu nimi on Wyatt. Mina pole teie ülemus ja teie pole minu pankur.”

      „Kas teie alluvad pöörduvad teie poole perekonnanime kasutades?”

      „Ei. Ma lihtsalt juhtisin tähelepanu.”

      „Minu pankur pöördub minu poole eesnime pidi.”

      „Minu pankur mitte.”

      Naise naeratus kustus. „Te pole minust kuigi kõrgel arvamisel.”

      Mees ei viitsinud sellele vastata.

      „Te isegi ei tunne mind,” jätkas Claire. „See pole õiglane.”

      „Tean küllalt palju.”

      Naine tõmbus jäigaks, nagu oleks mees teda löönud. Egoistlik ja tundlik, mõtles mees süngelt. Põrgulik kombinatsioon.

      Claire pööras ringi ja kõndis pagaripoest välja. Wyatt järgnes talle, veendumaks, et ta tõesti istub autosse ja sõidab minema.

      Mees vaatas parkimisplatsil ringi, lootes näha pikka limusiini või Mercedest. Claire’i rendiauto oli aga keskmise suurusega ja neljaukseline ning selle tagaistmele olid kuhjatud kohvrid.

      „Kui palju kolu te õieti kaasa tõite?” küsis mees enne, kui sõnasabast kinni sai. „Kas kõik ei mahtunud pakiruumi äragi või?”

      Naine