Mister. E. L. James

teise Northumberlandis ja üht-teist Londonis – aga mis hinnaga?

      Kiti kahvatu elutu nägu ilmub mu kujutlusse.

       Raisk.

      Paljud inimesed loodavad nüüd minu peale, liiga paljud, kaugelt liiga paljud: rendikohti pidavad talunikud, mõisatöölised, nelja maja töötajad, kinnisvaraarendajad Mayfairis…

       Kurat.

       Mine persse, Kit. Mine persse, et sa ära surid.

      Ma sulgen silmad ja võitlen pisaratega. Heatheri lahkumissõnad kõlavad mu kõrvus, kuni vajun unne.

      TEINE PEATÜKK

      Alessia surub käed sügavamale Michali vana jope taskutesse, püüdes asjatult oma külmi sõrmi soojaks saada. Salli sisse mässituna rühib ta läbi jäise talvise vihma kortermajade poole, mis asuvad Chelsea kaldapealsel. Täna on kolmapäev, teine päev siin ilma Krystynata, ja ta läheb tagasi sellesse suurde korterisse, kus on klaver.

      Hoolimata ilmast tunneb Alessia, et ta on midagi saavutanud, sest elas üle sõidu rahvast täis rongis ilma tavalise ärevuseta. Ta hakkab aru saama, et London ongi selline. Siin on liiga palju inimesi, liiga palju lärmi ja liiga palju liiklust. Aga kõige hullem on see, et keegi ei räägi kellegagi, välja arvatud „Vabandust“, kui keegi tõukab, või „Palun astuge edasi“. Kõik peidavad end tasuta ajalehe taha või kuulavad kõrvaklappidest muusikat või vahivad oma telefone või e-raamatuid, vältides silmsidet.

      Sel hommikul Alessial vedas, sest ta sai rongis istuma, aga naine ta kõrval veetis suurema osa sõidust sellega, et kriiskas telefoni eelmise õhtu ebaõnnestunud kohtingust. Alessia ei teinud temast välja ja luges tasuta ajalehte, et inglise keelt parandada, aga ta oleks tahtnud kuulata kõrvaklappidest muusikat, mitte selle naise valjuhäälset vingumist. Kui ta oli ajalehe läbi lugenud, sulges ta silmad ja mõtles majesteetlikele mägedele, kus oli lund, ning karjamaadele, kus õhk lõhnas tüümiani järele ja mesilased sumisesid. Alessia tunneb koduigatsust. Ta igatseb rahu ja vaikust. Ta igatseb oma ema ja klaveri järele.

      Tema sõrmed kõverduvad taskutes, kui ta meenutab oma soojenduslugu, kuulab noote, mis on ta peas valjud ja selged, ning näeb neid lõõmavates värvides. Kui kaua sellest möödas on, kui ta viimati klaverit mängis? Alessias kerkib elevus, kui ta mõtleb klaverile, mis teda seal korteris ootab.

      Ta läheb läbi vana maja sissepääsu lifti poole, peaaegu suutmata oma indu tagasi hoida, ja seejärel sõidab ülemise korruse korterisse. Esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti kuulub see imeline koht suurte avarate tubade, tumeda parketi ja klaveriga mõneks tunniks ainult temale. Ta teeb ukse lukust lahti, olles valmis alarmi välja lülitama, aga tema üllatuseks hoiatussignaali pole. Võib-olla on süsteem rikkis või pole seda peale pandud. Või… Ei. Alessia taipab õudusega, et omanik peab olema kodus. Ta kuulatab teraselt ja püüab avastada mingitki elumärki, seistes suures esikus, kus seintel ripuvad mustvalged maastikufotod. Ta ei kuule midagi.

       Mirë.

      Ei. „Tore.“ Inglise keeles. Mõtle inglise keeles. See, kes siin elab, läks ilmselt tööle ja unustas signalisatsiooni peale panna. Alessia pole seda meest kunagi näinud, aga ilmselt on tal hea töökoht, sest korter on tohutult suur. Kuidas ta muidu saaks seda endale lubada? Tüdruk ohkab. See mees võib ju rikas olla, aga ta on täielik laiskvorst. Alessia on siin juba kolm korda käinud, kaks korda koos Krystynaga, ja iga kord on siin täielik segadus ning koristada ja kraamida tuleb mitu tundi.

      Halli lõpus olevast katuseaknast paistab hall ilm, niisiis klõpsab Alessia lülitit ja kristall-lühter ta pea kohal läheb põlema, valgustades koridori. Tüdruk võtab villase salli ümbert ja riputab koos jopega kappi, mis on välisukse kõrval. Ta võtab poekotist välja vanad tossud, mis Magda talle andis, ning kui ta on märjad saapad ja sokid jalast kiskunud, paneb tossud jalga – tal on hea meel, et need on kuivad ja ta külmetavad jalad saavad sooja. Õhuke villane kampsun ja T-särk ei sobi külma ilmaga. Alessia hõõrub kergelt käsivarsi, et veri käima läheks, ja sammub läbi köögi majapidamisruumi. Ta asetab koti letile. Ta võtab välja halvasti istuva nailonist kitli, mille Krystyna talle jättis, ja paneb selle selga, seejärel paneb pähe helesinise rätiku, püüdes oma paksu patsi taltsutada. Kraanikausi alt kapist võtab ta korvi koristusvahenditega ja pesumasina pealt pesukorvi ning hakkab otse tema magamistoa suunas astuma. Kui Alessia teeb kiiresti, jõuab ta koristamisega lõpule, enne kui on aeg lahkuda, ja klaver kuulub siis natuke aega talle.

      Tüdruk avab ukse, aga tardub lävel.

       Ta on siin.

       See mees!

      Magab sügavalt, kõhuli, alasti üle suure voodi. Alessia seisab, ühtaegu vapustatud ja võlutud, ning ta jalad oleksid justkui parketi külge naelutatud, kui ta meest vaatab. Too on end kogu pikkuses välja sirutanud, tekipundar peal, aga alasti… väga alasti. Ta nägu on Alessia poole pööratud, ent pruuni juuksepahmaka all peidus. Üks käsivars on padja all, teine sirutub Alessia poole. Mehel on laiad õlad ja ühel biitsepsil keeruline tätoveering, mis jääb osaliselt lina varju. Ta selg on päevitunud, ent puusadest allpool on näha kahvatu tagumik.

      Tagumik.

       Ta on alasti!

       Lakuriq!

       Zot!

      Mehe pikad lihaselised jalad kaovad halli teki ja hõbedase siidlina alla, ent jalalabad piiluvad serva alt välja. Ta liigutab ja seljalihased pingulduvad ning ta silmad lähevad lahti. Tema pilk on ähmane, aga silmad on säravad ja rohelised. Nende pilgud kohtuvad, kuid mees liigutab ja pöörab näo ära. Ta jääb uuesti magama. Kergendust tundes hingab Alessia pikalt välja.

       Shyqyr Zotit!

      Alessia tunneb tohutut piinlikkust, läheb kikivarvul magamistoast välja ning jookseb mööda pikka koridori elutuppa. Seal paneb ta koristamisasjad keset põrandat maha ja hakkab mehe laiali pillutud riideid koristama.

       Ta on siin? Kuidas ta saab ikka veel voodis olla? Sellisel kellaajal?

       Kindlasti on ta tööle hiljaks jäänud.

      Alessia heidab pilgu klaverile ja tunneb, nagu oleks teda petetud. Täna oli see päev, kui ta pidi mängima. Esmaspäeval ei julgenud ta seda teha ja tahab kangesti mängida. Täna oleks olnud esimene kord! Oma peas kuuleb ta Bachi prelüüdi c-minooris. Ta sõrmed koputavad vihaselt noote ja meloodia mängib peas eredates punastes, kollastes ja oranžides toonides, mis on tema pahameelele täiuslikud kaaslased. Lugu jõuab haripunkti ja hakkab vaikselt lõpule jõudma, kui Alessia maha visatud T-särgi pesukorvi asetab.

       Miks see mees peab siin olema?

      Alessia teab, et ta pettumus on mõistusevastane. See on ju mehe kodu. Aga pettumusele keskendumine aitab tal mehe peale mitte mõelda. See on esimene alasti mees, keda ta kunagi on näinud, alasti mees erksate roheliste silmadega – seda värvi nagu vaikne sügav Drini vesi suvepäeval. Alessia kortsutab kulmu, ta ei taha kodu meenutada. Mees oli talle otsa vaadanud. Jumal tänatud, et ta ei ärganud. Pesukorv käes, astub neiu kikivarvul mehe pooleldi avatud magamistoa ukse juurde ja jääb seisma, et näha, kas too ikka veel magab. Ta kuuleb, et vannitoas tuleb dušist vett.

      Mees on üles ärganud!

      Alessia mõtleb, kas ta peaks korterist lahkuma, aga ei peatu sellel pikemalt. Tal on seda tööd vaja ja kui ta ära läheb, võib mees ta vallandada.

      Tüdruk avab kõhklevalt ukse ja kuulab ühtlast heli, mis kostab vannitoast. Südame pekseldes läheb ta magamistuppa ja korjab kokku rõivad, mis on põrandal laiali, ning kiirustab seejärel majapidamisruumi, kus on turvaline. Ta mõtleb, miks ta süda niimoodi peksab.

      Ta hingab sügavalt sisse, et rahuneda. See oli üllatus, näha meest niimoodi