Mister. E. L. James

krimpsutades kortsutan ta kirja kokku ja viskan parketile, see veereb diivani alla. Diivanil vedelevad mu riided. Minu kohal hõljuvad vesised varjud, valgus ja pimedus näivad mind pilkavat. Ma sulgen silmad, et neid mitte näha.

      Kit oli hea inimene.

      Kit. Kallis Kit. Kõigi lemmik – isegi Caroline’i, sest tema ju valis Kiti. Kujutlus Kiti trööstitust, murtud kehast, mis haigla surnukuuris lina all lamab, ilmub kutsumata mu mõtetesse. Ma hingan sügavalt sisse, püüdes sellest mälestusest lahti saada, ja mu kurku koguneb klomp. Ta vääris paremat kui kallis Caro ja mina – ta pillajast vend. Ta polnud ära teeninud seda… reetmist.

       Persse.

      Keda ma lollitan?

      Caroline ja mina väärime teineteist. Tema ihaldas mind ja mina teda. Me mõlemad oleme sellega nõus ja vormiliselt vabad täiskasvanud. See meeldib talle. See meeldib mulle ja just seda oskan ma kõige paremini – keppida hilja öösel mõnda innukat, võluvat naist. See on mu lemmiklõbustus ja mul on siis midagi teha, kellegagi koos. Keppimine hoiab mind vormis ja kirehoogude kaudu saan ma naise kohta teada kõik, mida tahan – kuidas panna teda higistama ja kas ta orgasmi saades karjub või nutab.

      Caroline nutab.

      Caroline kaotas just äsja oma mehe.

       Raisk.

      Ja mina kaotasin suure venna, kes oli viimastel aastatel mu ainus majakas.

       Raisk.

      Kui sulgen silmad, näen jälle Kiti kahvatut surnud nägu, ja tema kaotus on haigutav tühjus minu sees.

      Asendamatu kaotus.

      Mille kuradi pärast ta tol külmal jäisel õhtul mootorrattaga sõitis? Sellest on võimatu aru saada. Kit on – oli – mõistlik, turvaline, tema peale võis loota. Meist kahest oli Kit see, kes tõi meie perekonnale au ja kuulsust, hoidis mainet ja käitus vastutustundlikult. Ta käis Citys tööl ja juhtis samal ajal edukat perefirmat. Tema ei teinud tormakaid otsuseid, ei kihutanud autoga. Kit oli see mõistlik vend. Ta liikus ülespoole, mitte ei käinud alla. Tema polnud selline segane kadunud poeg nagu mina. Ei, mina olen Kiti mündi teine pool. Minu eriala on olla perekonna must lammas. Kellelgi pole minu suhtes mingeid ootusi, seda võin ma lubada. Alati.

      Ma tõusen hommikuvalguses istukile, tuju sünge. Aeg on alla jõusaali minna. Jooksmine, keppimine ja vehklemine, kõik need hoiavad mind vormis.

      Tantsumuusika taob kõrvus ja higi voolab mööda selga alla. Ma ahmin kopsudesse õhku. Jalgade tümpsumine jooksulindil aitab mõtetel selgineda, kui eesmärgiks on viia oma keha viimase piirini. Tavaliselt olen ma joostes keskendunud ja tänulik, et ma vähemalt midagi tunnen – isegi kui see on vaid valu kopsudes ja jäsemetes. Täna, pärast seda kuradi kohutavat nädalat, ei taha ma midagi tunda. Ma tahan ainult füüsilist valu, mis tuleb pingutusest ja väsimusest. Mitte kaotusevalu.

       Jookse. Hinga. Jookse. Hinga.

       Ära mõtle Kiti peale. Ära mõtle Caroline’ile.

       Jookse. Jookse. Jookse.

      Kui ma tempot maha võtan, aeglustub ka lint. Kaheksakilomeetrise sprindi viimased sammud ma sörgin ja lasen palavikulistel mõtetel naasta. Esimest korda üle pika aja on mul palju tegemist.

      Enne Kiti surma möödusid mu päevad eelmisest ööst toibumise ja järgmise öö lõbustuste kavandamisega. Ja kõik. See oligi mu elu. Mulle ei meeldi oma olemise tühjusele valgust heita. Aga sügaval südames tean, kui kuradi kasutu ma olen. Kuna alates päevast, mil ma sain kahekümne ühe aastaseks, oli minu käsutuses korralik sihtfond, pole ma kunagi elus teinud päris tööd. Mitte nagu mu vanem vend. Tema töötas kõvasti, aga tal polnud ka muud valikut.

      Tänane päev tuleb teistsugune. Mina olen Kiti testamendi täideviija, ja see on naljanumber. Mind valida tähendas talle viimast korda naerda, ma olen selles kindel – aga nüüd, kui ta on perekonna hauakambrisse maetud, tuleb testament ette lugeda ja… noh, täide viia.

      Ja Kit suri ilma järeltulijateta.

      Ma judisen, kui jooksulint peatub. Ma ei taha mõelda, mis selle kõigega kaasneb. Ma pole selleks valmis.

      Haaran iPhone’i, heidan rätiku kaela ümber ja sörgin tagasi ülakorrusele, oma kuuenda korruse korterisse.

      Võtan riided seljast, viskan need magamistuppa ja astun vannituppa. Duši all pesen juukseid ja mõtisklen, mida Caroline’iga ette võtta. Me tunneme teineteist varajasest kooliajast alates. Mõlemad tundsime ära sugulashinge ja see tõmbas meid teineteise poole, kaks kolmeteistaastast internaatkoolis, vanemad lahutatud. Mina olin uus poiss ja Caroline võttis mu oma tiiva alla. Me olime nagu sukk ja saabas. Ta on mu esimene armastus ja jääb selleks alati, temaga oli mu esimene kepp… mu kohutav esimene kepp. Ja aastaid hiljem valis ta mu venna, mitte minu. Ent vaatamata kõigele sellele õnnestus meil jääda headeks sõpradeks ja hoida käed teineteisest eemal – kuni Kiti surmani.

      Raisk. See peab lõppema. Ma ei taha mingit keerulist olukorda, mul pole seda vaja. Habet ajades vaatavad mulle peeglist vastu tõsised rohelised silmad. Ära keera Caroline’iga kõike persse. Ta on üks su väheseid sõpru. Ta on su parim sõber. Räägi temaga. Veena teda. Ta teab, et me ei sobi kokku. Ma noogutan peegelpildile, tundes end Caroline’i suhtes otsusekindlamalt, ja pühin näo vahust puhtaks. Viskan rätiku põrandale ja lähen garderoobi. Ma võtan mustad teksased, mis on kuhjas riiulil, ja tunnen kergendust, kui leian rippumas värskelt triigitud valge särgi ja musta pintsaku. Täna lõunatan ma koos perekonna advokaatidega. Tõmban saapad jalga ja mantli selga, sest väljas on külm.

       Raisk, täna on esmaspäev.

      Mulle meenub, et Krystyna, mu iidvana poolatarist koristaja, peaks täna hommikul tulema. Ma võtan rahakoti välja, asetan mõned rahatähed halli konsoollauale, panen signalisatsiooni peale ja sammun uksest välja. Keeran ukse enda järel lukku ega oota lifti, vaid lähen trepist.

      Väljas Chelsea kaldapealsel on õhk jahe ja karge, seda rikub vaid mu suust väljuv jäine aur. Üle sünge halli Thamesi silmitsen ma Rahupagoodi, mis asub teisel kaldal. Seda ma tahangi, pisut rahu, aga selleni võib tükk aega minna. Ma loodan lõuna ajal mõnele küsimusele vastuse saada. Kätt tõstes viipan kohale takso ning ütlen juhile, et ta sõidutaks mind Mayfairi.

      Brooki tänaval George’ide-aegses uhkes hoones asub firma Pavel, Marmont & Hoffman, perekonna advokaadid 1775. aastast alates. „Aeg on täiskasvanuks saada,“ pomisen endale nina alla ja lükkan kaunistustega puitukse lahti.

      „Tere päevast, sir.“ Vastuvõtulaua noor töötaja naeratab laialt ja tema oliivikarva nahale ilmuvad punakad plekid. Tagasihoidliku olekuga kena neiu. Tavalises olukorras oleks mul viieminutilise vestluse järel ta telefoninumber olemas, aga mitte selleks pole ma siin.

      „Mul on kohtumine härra Rajah’ga.“

      „Kuidas teie nimi on?“

      „Maxim Trevelyan.“

      Neiu silmad liiguvad arvutiekraanil, ta raputab pead ja kortsutab kulmu. „Palun võtke istet.“ Ta viipab kahe pruuni nahaga kaetud Chesterfieldi tugitooli poole, mis asuvad paneelseintega hallis. Ma vajun sellesse tooli, mis on lähemal, ja võtan kätte hommikuse Financial Timesi. Tüdruk räägib üsna tungival toonil telefoniga, samal ajal kui mina tutvun hoolikalt ajalehe esiküljega, millelegi keskendumata. Kui tõstan pilgu, tuleb Rajah ise mind tervitama, astudes sisse topeltustest, käsi välja sirutatud.

      Ma tõusen püsti.

      „Lord Trevethick, minu siiras kaastunne teie kaotuse puhul,“ ütleb Rajah mul kätt surudes.

      „Trevethick, palun,“ vastan mina. „Ma pean veel oma venna tiitliga harjuma.“

      Oma tiitliga… nüüdsest.