Mister. E. L. James

on andekas suu, mis teab täpselt, kuidas väsinud meest elustada. Mu riist liigutab selle meenutuse peale ja ma kaalun, kas mitte teda üles ajada, et kõike korrata. Heatheri tumedad juuksed on padjal lehvikuna laiali ja ilme magades nii rahulik. Ma ei tee väljagi kadedusekihvatusest, mida see rahulikkus tekitab, ja mõtlen, et kui ma teda paremini tundma õpiksin, kas leiaksin siis sellesama rahu.

      Oh, põrgu päralt. Ma tahan temast lahti saada.

      Sul on lähedusega probleeme. Caroline’i näägutav hääl kaigub mu kõrvus.

       Caroline. Kurat.

      Caroline’i kolm vinguvat sõnumit ja mitu vastamata kõnet ajavad mu vihale. Mu teksased vedelevad kortsus kuhilana põrandal. Tõmban tagataskust telefoni. Vaadates magavat kuju enda kõrval – ei, ta pole liigutanud – loen Caroline’ilt tulnud sõnumeid.

      Kus Sa oled?

      Helista mulle!

      *Mossitan*

       Mis tal viga on?

      Ta teab ju, mis värk on, ta tunneb mind piisavalt pikka aega. Kiire vähkremine linade vahel ei muuda seda, mida ma tema vastu tunnen. Ma armastan teda… omal viisil, aga kui sõpra, head sõpra.

      Kortsutan kulmu. Ma pole talle helistanud. Ma ei taha. Ma ei tea, mida öelda.

      Argpüks. Mu südametunnistus sosistab. Ma pean selle asja korda ajama. Minu kohal hulbivad ja lehvivad Thamesi virvendused, vabad ja kerged. Piinavad mind. Tuletavad mulle meelde, mille ma olen kaotanud.

       Vabaduse.

      Ja mis mul nüüd on.

       Vastutus.

      Raisk.

      Mind haarab süütunne. See on võõras ja ebameeldiv tunne – Kit on kõik minule pärandanud. Kõik. Ja Caroline ei saanud tema varandusest midagi. Ta on mu venna naine. Ja me keppisime. Pole mingi ime, et ma tunnen end süüdi. Ja sügaval südames tean, et tema tunneb ka. Sellepärast ta läkski keset ööd minema, ilma et oleks mind üles ajanud, ilma et oleks hüvasti jätnud. Kui vaid see tüdruk minu kõrval sedasama teeks.

      Ma toksin kiiresti Carole sõnumi.

      Mul on täna tegemist. Kas sul kõik korras?

      Kell on viis hommikul. Caroline magab. Ma saan rahulikult olla. Ma tegelen temaga täna hiljem… või homme.

      Heather liigutab end ja ta silmad avanevad.

      „Tere.“ Ta naeratab mulle ettevaatlikult. Ma vastan sellele, aga ta naeratus kaob. „Ma peaksin minema,“ ütleb ta.

      „Minema?“ Mu rinnas tärkab lootus. „Sa ei pea minema.“ Mul õnnestub kõlada siiralt.

      „Pean küll. Ma pean tööle minema ja ma ei usu, et mu punane kleit kontorisse sobiks.“ Ta tõuseb istukile, hoides siidlina nii, et see varjab ta kurve. „See oli… hea, Maxim. Kui ma sulle oma numbri jätan, kas sa helistad mulle? Ma räägin meelsamini telefoniga kui kirjutan Tinderis.“

      „Muidugi,“ valetan ma sujuvalt. Tõmban ta näo enda poole ja suudlen teda õrnalt. Ta naeratus on arglik. Üles tõustes mässib ta lina turvaliselt ümber keha ja hakkab põrandalt riideid kokku korjama.

      „Kas ma tellin sulle takso?“ küsin.

      „Ma võin Uberi kutsuda.“

      „Ma kutsun ise.“

      „Hästi, aitäh. Ma lähen Putneysse.“

      Ta ütleb mulle oma aadressi, ma tõusen üles, panen põrandal vedelevad teksased jalga, võtan telefoni kaasa ja lähen magamistoast välja, et talle veidi privaatsust anda. Kummaline, kuidas naised järgneval hommikul käituvad: nii ujedalt ja vaikselt. Enam pole ta see himur ja nõudlik sireen, kes ta oli öösel.

      Tellin auto ära, vaatan tumedat Thamesi ja ootan. Kui Heather lõpuks välja ilmub, ulatab ta mulle paberitüki. „Minu number.“

      „Aitäh.“ Ma libistan paberi oma teksaste tagataskusse. „Su auto on viie minuti pärast kohal.“

      Ta seisab kohmetult, teda on tabanud seksijärgne ujedus. Kui vaikus meie vahel pingule tõmbub, uurib ta tuba, vaadates kõike, ainult mitte mulle otsa.

      „See on ilus korter. Palju õhku,“ ütleb ta ja ma tean, et me oleme hakanud lobisema selleks, et kohmetust peletada. Ta osutab mu kitarrile ja klaverile. „Sa mängid?“ Ta sammub klaveri juurde.

      „Jah.“

      „Sellepärast sul ongi nii osavad käed,“ ütleb ta. Seejärel kortsutab ta kulmu, justkui oleks aru saanud, et rääkis valjusti, ja ta põskedele ilmub puna.

      „Kas sina mängid?“ küsin, ilma et ta märkusest välja teeksin.

      „Ei – ma ei jõudnud lindistamisrühmast kaugemale.“ Kergendus pehmendab ta näojooni, ilmselt seetõttu, et ma ei teinud välja ta märkusest mu käte kohta. „Ja kõik see?“ Ta osutab mu helipultidele ja iMacile toanurgas asuval laual.

      „Ma olen vahel DJ.“

      „Tõesti?“

      „Jah. Paar korda kuus ühes Hoxtoni klubis.“

      „Sellepärast siis kõik need vinüülid.“ Ta heidab pilgu riiulitega seinale, kus on mu plaadikogu.

      Ma noogutan.

      „Ja fotograafia?“ Ta viipab mustvalgete maastike suunas, mis ripuvad suurtel lõuenditel elutoas.

      „Jah. Ning vahel teisel pool kaamerat.“

      Ta on segaduses.

      „Modellitöö. Peamiselt ajakirjadele.“

      „Oh, loogiline. Sa oled tõesti mitme näoga mees.“ Ta muigab, tundes end pisut enesekindlamalt. Õige ka. Ta on jumalanna.

      „Iga töö peale mihkel,“ vastan eneseiroonilise naeratusega. Heatheri muie kaob ning selle asemele ilmub hämmeldunud kulmukortsutus.

      „Kas midagi on pahasti?“ küsib ta.

      Pahasti? Mis kuradi asjast ta räägib? „Ei. Mitte midagi.“ Mu telefon sumiseb ja sõnum teatab, et auto on kohal. „Ma helistan sulle,“ ütlen, kui võtan ta jaki ja aitan selle talle selga.

      „Ei helista sa midagi. Aga ära muretse. Tinder ju selleks ongi. Mul oli tore.“

      „Minul samuti.“ Ma ei püüa teda ümber veenda.

      Ma saadan ta ukse juurde. „Kas tahad, et tulen sinuga koos alla?“

      „Ei, tänan. Ma olen suur tüdruk. Head aega, Maxim. Tore oli sinuga tuttavaks saada.“

      „Sama siin… Heather.“

      „Tubli.“ Ta naeratab säravalt, tal on hea meel, et mul on ta nimi meeles, ja võimatu on talle mitte vastu naeratada. „Tore,“ ütleb ta. „Ma loodan, et sa leiad, mida otsid.“ Ülespoole küünitades suudleb ta mind napilt põsele. Ta pöörab ringi ja sammub kõrgetel kontsadel liftide juurde. Ma kortsutan kulmu, kui vaatan teda minemas ja jälgin ta ilusat peput punase kleidi all liikumas.

       Leian, mida otsin? Mida kuradit see tähendab?

       Mul on kõik olemas. Äsja sain sinu. Homme on see keegi teine. Mida mul veel vaja on?

      Mingil arusaamatul põhjusel ärritavad tema sõnad mind, aga ma raputan need maha ja lähen tagasi voodisse, tundes kergendust, et Heather on läinud. Kui võtan teksased jalast ja libistan end linade vahele, kajavad mõttes ta väljakutsuvad sõnad.