Lihunik. Tony Parsons

julm tõsiasi taoti meile pähe juba koolitusajal. Statistika järgi leitakse lapsed kas kiiresti või ei leita neid tõenäoliselt kunagi elusatena. Juhul, kui me ei jõua poisi jälile kahekümne nelja tunni jooksul – kõige rohkem seitsme päeva jooksul – siis leiame, kui üldse, ta keha mahajäetud kohvrisse topituna, jäätmekonteinerist, jõepõhjast või madalasse hauda maetuna. Kui laps on kadunud olnud üle nädala, ei ole sellel õnnelikku lõppu.

      Me olime tulnud otse Savile Row tänavale nr 27, olles veetnud kogu öö künkal asuvas majas.

      Väikesel naerataval poisil oli nüüd ka nimi.

      Bradley Wood.

      Bradley oli nelja-aastane ja tal oli viltune naeratus. Millalgi öösel oli kohtuarst ametlikult teatanud, et tema ema, isa, õde ja vend on kõik surnud. Ja kui ma vaatasin Bradley Woodi naeratavat nägu, mõtisklesin selle üle, millist elu me suudaks talle peale leidmist pakkuda, kui kogu ta perekond on läinud.

      Ma kummutasin alla veel ühe kolmekordse espresso ja tõrjusin need mõtted peast.

      Kõigepealt tuleb laps leida.

      Poisi pisikesse rusikasse oli surutud lemmikmänguasi – kahekümne sentimeetri pikkune plastmassist mehike kandis valget särki, musta vesti ja kõrgeid saapaid. Vaatasin lähemalt ja tundsin ära Han Solo, Millennium Falconi ülbe kapteni.

      „Kui kaugele on asjad ohvritega arenenud?” küsis peainspektor Whitestone, võttes prillid eest ja nühkides neid kortsunud kohvik Nero pabersalvrätiga. Ta näis kurnatud. Me kõik olime kurnatud. Meie mõrvauurimisrühm oli kogu öö veetnud mõrvapaigal ja tulnud seejärel otseteed Savile Row tänavale nr 27, West End Centralisse. Oli koidik. Kõik töötasid kogu hommiku ja identifitseerisid tapetuid. Kätte oli jõudnud varajane pärastlõuna ja kahvatu talvine päike hakkas juba Mayfairi katuseharjade taha vajuma.

      „See on perekond Wood,” ütlesin ma ja toksasin oma sülearvuti klahvile. „Ohvrid.”

      Mõrvajuurdluste toa nr 2 seinal oli tohutusuur HD-ekraan ja korraga ilmus sinna üks neist perekonnafotodest, mida nägin esimest korda Woodide kodus trepi kõrval.

      Nad naeratasid meile. Kena naine ja mees. Nende kaks teismelist last. Jõukad, sportlikud, ilusad. Nad olid fotol lähestikku ja naersid kuskil suusakuurordis, beebi Bradley nende keskel.

      „Isa Brad oli spordimänedžer. Ema Mary koduperenaine. Poeg Marlon, viisteist aastat vana ja tütar Piper, neliteist. Mõlemad käisid Hamsteadi erakoolis. Ja siis väike Bradley.”

      Whitestone raputas pead. „Miks mulle tundub, et ma tunnen neid?” küsis ta.

      „Ema tundub sulle tuttavana,” ütlesin ma. „Mary Wood oli kunagi Mary Gatling ja ta oli lühikest aega väga kuulus.”

      Whitestone pilgutas oma prillide tagant üllatunult silmi. „See Mary Gatling, kes osales 1994. aasta taliolümpiamängudel?”

      Ma noogutasin. „Lillehammeris, Norras. Nad kutsusid teda Jääneitsiks.”

      „Mary Wood oli Jääneitsi?” küsis Whitestone. „Tüdruk, kes ütles, et ei seksi enne abiellumist?”

      „Jah, see oli tema. Ta kuulus Suurbritannia meeskonda. Mäesuusataja. Medalit ei tulnud, aga temast räägiti palju uudistes ja kirjutati ajalehtedes. Neiu teatas, et hoiab süütust pulmadeks. See oli viieks minutiks suur uudis.”

      „Ta kohtas oma abikaasat Lillehammeri mängudel, eks?”

      „Jah, Brad Woodi, Ameerikast. Pärit Chicago töölisperekonnast. Ta võistles Lillehammeris laskesuusatamises. Peaaegu oleks medali võitnud. Olümpiakülas kohtus Maryga.”

      „See on siis Jääneitsi,” ütles Whitestone ja raputas imestunult pead. „Mary Gatling. Ta näeb ikka sama kaunis välja, kas pole?”

      „Gatling?” küsis konstaabel Edie Wren. „Nagu Gatling Homes’i kinnisvaraarendajad?”

      „Just nemad. Gatling Homes,” vastasin ma. „Mary oli Victor Gatlingi tütardest vanim. Väga rikas perekond. Vanamees alustas kuuekümnendatel slummide maaomanikuna. Siis ostis ta ühe magamistoaga korteri Tottenhamis, tegi selle korda ja müüs maha. Sellest ajast alates on teda saatnud edu. Tema firma on püsinud turuliidrina viimased kakskümmend aastat. Victor Gatling peaks praegu vähemalt seitsmekümnene olema. Palju esinduslikke ehitisi Londoni peamistes kinnisvarapiirkondades kuuluvad Gatling Homes’ile: Kensingtonis, Chelseas, Mayfairis, Hampsteadis, Knightsbridge’is. Räägitakse, et Victor Gatling sai kaks korda rikkaks. Kõigepealt ehitades eelmisel sajandil kodusid vaestele ja sellel sajandil jõukatele immigrantidele. Teda kutsutakse meheks, kes ehitas Londoni. Tema poeg Nils on tegevust juhtinud sellest ajast peale, kui isa osaliselt ameti maha pani.

      „Ja millega Mary abikaasa Brad on viimased kakskümmned aastat tegelenud?” küsis Whitestone.

      „Olnud spordimänedžer,” vastasin mina. „Siin ja Ühendriikides. Töötas mõnda aega äia firmas. Ilmselt see ei sobinud talle.”

      Tänavalt kostsid hüüded ja karjumine ja me läksime akna juurde. Mõrvajuurdluste toast neli korrust allpool kostis raevukast liiklusest üksainus katkematu ulgumine. Savile Row on kitsas, kanjonitaoline tänav, kus töötavad eritellimusi valmistavad rätsepad ja tegutsevad entusiastlikud ansambli The Beatles fännid, kes otsivad ansambli viimase esinemise toimumispaika. Praegu oli kogu ala Conduit Street’ist põhjas kuni Burlington Gardens’ini lõunas kõikjalt saabunud meediaesindajate poolt ummistatud. Savile Row 27 sinise laterna all ootas hulkade kaupa kõmufotograafe, suuri furgoone ülekandeseadmetega ja reporterite hordid.

      „Meie meedia kontaktametnik helistas jälle, boss,” ütles Wren.

      „Ja siis?” küsis Whitestone.

      „Ta tahab teada, millal te kavatsete pressile sündmustest lühikokkuvõtte teha,” ütles Wren. „Väikese Bradley foto on homme hommikul kõikidel esikülgedel, kõikides õhtustes uudistes ja levib hetkel ka sotsiaalvõrgustikus. Aga juurde ei tule midagi.”

      „Ütle meedia kontaktisikule, et annan pressile kokkuvõtte, kui keegi sugulastest on ametlikult laibad tuvastanud,” ütles Whitestone kannatamatult.