Lihunik. Tony Parsons

ja valmistuti keskööks.

      Ta kuulis purjus inimeste õnnelikke hääli, mis lällutasid erinevates keeltes.

      Poola. Tagalogi. Hispaania. Itaalia. Pandžabi. Vigane inglise keel.

      Omanikud olid ära ja teenijad pidasid pidu.

      Nad ei kuulnud teda.

      Õde tuli tugevasti longates tema poole, püüdes asetada kogu keha raskust ühele jalale.

      Mõlemad vaatasid üles, kui taevas lahvatas ilutulestik. Kaugemal hõiskasid inimesed, kes korraga tundusid olevat veel rohkem purjus ja õnnelikumad. Nad vaatasid oma maja poole.

      Järsku kostis kuskilt maja sisemusest väikese lapse nuttu.

      Poiss vandus.

      „Me ei saa teda maha jätta,” ütles tüdruk. „Kas sa tunned seda lõhna?”

      Lõhnas põlemise, suitsu, ja püssirohu järele ja peatselt tõusid leegid.

      „See on ilutulestik,” ütles poiss.

      Tüdruk raputas pead.

      „Ta pani meie maja põlema.”

      Nüüd nägi seda ka poiss.

      Esimese korruse aknast imbus musta suitsu.

      „Mine,” ütles tüdruk. „Too abi. Ma lähen väiksekese järele.”

      Poiss pühkis oma nägu ja surus alla paksu sapivedeliku klombi, kui ta õde hakkas komistades põleva maja poole tagasi minema. Suits läks paksemaks, pidutsevate inimeste hääled muutusid korraga valjemaks ja ta avastas, et ei suuda ennast liigutada.

      „KÜMME!”

      Õde pöördus ja vaatas talle korraks otsa, nägu kuuvalguses surnukahvatu.

      „ÜHEKSA!”

      Poiss jälgis, kuidas tüdruk üle sõidutee komberdas ja longates ümber majanurga läks. Korraga teadis poiss täiesti kindlalt, et ta ei näe oma õde enam kunagi.

      „KAHEKSA!”

      Ta värises külmast ja hirmu pärast. Ning püüdis mõelda.

      „SEITSE!”

      Poiss kuulis ikka veel valgustatud majast kostvaid juubeldusi, lärmi ja naeru, kuid need tundusid nüüd olevat väga kaugel, eraldatud kõigest talle mõistetavast, kõigest, millel oli tähendus.

      „KUUS!”

      Paanika ja äng võtsid tema üle võimust, ta kisendas.

      „VIIS!”

      Keegi ei kuulnud. Keegi ei hoolinud. Ta oli täiesti üksi.

      „NELI!”

      Londoni kõige kõrgemalt künkalt nägi ta värvilahvatusi ning kogu linna kohal olev taevas plahvatas, seda saatsid sära ja paugud. See oli ilus. Tundus, nagu oleks mõni hoolimatu jumal tühjendanud taevasse oma ehtelaeka.

      Korraga teadis poiss, et ta saab sellega hakkama. Ta läheb raudse värava taha, mis pidi kaitsma neid õelate inimeste ja vaeste eest, jookseb mäest alla ja leiab abi. Just seda ta teeb. Ja õudusunenägu lõpeb.

      „KOLM!”

      Nende koer haukus taas ja suits muutus paksemaks. Ta ei näinud oma õde. Perekond sõltus nüüd temast.

      „KAKS!”

      Poiss hakkas raudväravate poole jooksma.

      „ÜKS!”

      Uus aasta oli saabunud ja taevas poisi kohal oli ilutulestikust kirev. Talle sööstis otsa auto ning riivas tagantpoolt ta jalgu.

      „HEAD UUT AASTAT!”

      Auto liikus väga kiiresti ja paiskas poisi selg ees üle kapoti, visates ta seejärel teele, kus tagumised rattad sõitsid üle ta jalgade ning muutsid need purustatud liha ja kontide veriseks massiks.

      Kuskil hõiskasid inimesed.

      Ta lamas selili ja vaatas südaöisesse taevasse, see oli heledam kui päeval, kõik värvid olid korraga üles paisatud, kollased ja punased ja valged ja rohelised – kõik olid hetkeks taevatähtedega segamini ja langesid siis alla maa peale. Oli väga rahulik seal lamada ja taevasse vaadata, kuni valu tuli oma nõudma, selline valu, mis ajas oksendama ja poiss tajus reaalsusega oma lömastatud jalgu ning seda piina oli võimatu taluda.

      Ta vaatas ilutulestikku, mis pani öö särama, kuid ta ei näinud seda, sest suutis mõelda vaid valule. Poiss võttis just maast hüübinud vereklombi, kui tume kogu tema kohale kummardus.

      „Palun aidake mind,” ütles poiss.

      Tume kogu tõstis ta üles.

      Tugevate kätega. Sõbralike kätega.

      Poiss ei teadnud täpselt, kas nii oli õige teha. Kas teda oleks tohtinud liigutada. Ehk polnud see parim mõte. Kuid ta oli tänutundest nõrk.

      Kuni haistis sama ebameeldivat lehka, mis oli kuivanud higi ja kasutatud õlide, inimolendite ja masinate lõhnade kokteil.

      Kuni ta nägi, et käed, mis hoidsid teda nagu ei kaaluks ta midagi, olid üleni koos tema perekonna verega.

      Saluut Londoni kohal oli nüüd muutunud värvide mässuks.

      Kuid kui teda kanti tagasi maja ja selle juurde, mis tema perekonnast järele oli jäänud, alistus ta pimedusele ning ei näinud, kuidas kõik heleda valgusega plahvatas ega näinud neid suremas.

      JAANUAR

      Londoni kummitusmajad

      1

      Uusaasta esimene päev oli sügavsinine ja jäiselt külm. Päeva rebis pooleks paneelmajast tulev üksik lask.

      Ma viskusin lähima auto taha, kukkusin kõvasti vastu maad ning mu peopesi torkis kruusane pinnas. Mu nägu oli higist läbimärg ja sellel polnud ilmaga mingit pistmist.

      Iga lasu taga on viha. See lask soovis mõrvata. Lask raksatas pilvitusse taevasse ning minus võttis maad toores hirm. Ma lamasin tükk aega väga vaikselt, püüdes hingamisrütmi tagasi saada. Ma tõusin põlvili, surudes end tugevasti eresinise-kollase operatiivauto vastu. Süda tagus veel, kuid hingamine juba taastus.

      Vaatasin ringi.

      Politsei eriüksuse SC&O19 liikmed olid juba jalul ja vaatasid paneelmaja korterite poole, kaitsekiivrid peas ning kinnastatud käed raskeid Heckler & Koch automaate hoidmas. Nende hulgas olid ka vormis politseinikud ja minusugused erariietes uurijad. Me kõik hoidsime end politsei operatiivautode ja rohe-kollaste kiirabiautode varju. Glocki 9 mm püstolid libistati reiel asuvast kabuurist välja.

      Läheduses kuulsin naist vandumas. Ta oli väikest kasvu, blond, kuskil kolmekümnendate lõpus. Noor, kuid mitte enam laps. Peainspektor Pat Whitestone. Minu ülemus. Ta kandis sviitrit, mille rinnaesisele oli kootud põhjapõder. Jõulukingitus. Keegi ei tahaks endale põhjapõdraga džemprit. Ma arvasin, et kinkija oli tema poeg. Lapse arusaam naljast. Ta sättis oma prillid kindlamini ninale.

      „Politseinik haavatud!” hüüdis ta. „Kõhuhaav!”

      Vaatasin auto tagant välja ja nägin politseinikut, kes lamas selili keset tänavat. Käsi kõhu külge klammerdunud, karjus ta pilvitu taeva poole.

      „Palun, Jumal ... Palun, Jeesus ...”

      Kui kaua oli lasust möödunud? Kolmkümmend sekundit? Pikk aeg, kui sul on kuul kõhus. Terve eluiga.

      On põhjus, miks enamik kuulihaavu kõhupiirkonnas osutuvad eluohtlikeks, kuid noahaavad mitte. Noatera tekitab kahju ühele teatud kohale, kuid kuul keerleb ringi ja hävitab oma teel kõik. Kui nuga ei taba arterit ega soolestikku, teid viiakse kiiremas korras anestesioloogi ja kirurgi juurde ning teil õnnestub vältida infektsiooni – kuigi kaabakad ei mõtle enamasti oma nugade steriliseerimise