Lihunik. Tony Parsons

hullem – aort, peamine arter, millest saavad alguse kõik teised arterid. Aordi rebenemine põhjustab kiire verest tühjaks jooksmise.

      Kui olete saanud noahaava kõhtu ja teil veidigi veab, lähete koju oma perekonna juurde. Kui teil on kuul kõhus, ei näe te oma lähedasi tõenäoliselt enam kunagi, vedamine siin ei loe.

      Kui teil on kõhus noahaav, kutsuge abi.

      Kui teil on kõhus kuulihaav, paluge Jumalat.

      Ma kuulsin veel ühte pominal öeldud vandesõna, seejärel tõusis Whitestone üles ja jooksis teel lamava politseiniku poole. Väike naine põhjapõdramustriga džempris kummardus madalale ja surus nimetissõrmega prille vastu nina.

      Ma hingasin sisse ja läksin talle järele, pea maas, iga lihas mu kehas teise lasu ootusest krambis.

      Me kükitasime maaslamava politseiniku kõrvale, Whitestone asetas käed haavatu kõhule ja surus, püüdes verejooksu peatada.

      Mu peas käisid ringi viis kriitilist punkti, mida jälgida kuulihaava puhul. Kursustel antakse esitähed, mis tegevuse järjekorra meelde tuletavad. H, H, V, L, H. Kontrolli hingamisteid, hingamist, vereringet, liikumatust – kas selroog või kael on viga saanud – ja haava, mis tähendab kuuli sisenemishaava vaatlust ja kontrollimist, kas see on ainus haav. Kuid selle kõige jaoks oli juba liiga hilja. Veri voolas ja politseiniku jakk muutus üha tumedamaks. Nägin, kuidas plekk tõmbus mustaks.

      „Jää meiega, kullake,” ütles Whitestone pehme ja õrna häälega nagu ema lapsele ja ta verised käed surusid tugevasti haavale.

      Politseinik oli väga noor. Üks neist idealistlikest lapseohtu olevustest, kes ühinesid Suur-Londoni politseiga lootuses maailma paremaks muuta.

      Politseinik oli naine. Ta nägu oli šoki tõttu viimsegi värvi kaotanud.

      Šokk verekaotusest, šokk püssilasu poolt tekitatud traumast. Ma märkasin väikest kihlasõrmust ta vasaku käe keskmises sõrmes.

      Ta suri kuuldava hingetõmbe ja mullitava vere helide saatel. Ma nägin Whitestone’i silmis pisaraid läikimas ja ta suu oli vahkvihast kriipsutaoliseks tõmbunud.

      Me vaatasime üles rõdu poole.

      Otsitav mees oli seal.

      Mees, kes oli mingil põhjusel otsustanud uusaasta esimesel päeval kogu oma perekonna tappa. Seda kuulsid nad hädaabinumbrile 999 tehtud kõnest. Selline oli mehe plaan. Naaber kuulis läbi seina meest neid sõnu karjumas. Naabrimees kogus oma pere kokku ja nad jooksid elu eest majast minema.

      Rõdul olev mees hoidis käes vintpüssi, musta vintraudset jahipüssi. Püssi optilisel sihikul oli terav roheline laservalgus, sama ere kui Star Wars’i tegelase Luke Skywalkeri valgusmõõk. Nägi välja nagu mänguasi. Kuid see polnud mänguasi. Ma nägin, kuidas roheline valgus libises mööda maapinda – üle rohu maja ees, üle bituumeniga kaetud tee – ja meieni jõudes peatus.

      Me ei liigutanud. Kõik oli seisma jäänud. Valgus peatus minul, siis Whitestone’il. Justkui poleks suutnud meie vahel valida.

      „Ta on surnud, Pat,” ütlesin ma.

      „Ma tean,” vastas Whitestone.

      Naine vaatas tagasi eredavärviliste sõidukite – siniste ja kollaste ruutudega politsei operatiivautode ning roheliste ja kollaste ruutudega märgistatud kiirabiautode poole. Nende vahel nägin ma Glockide ja Heckler & Kochide tuhmi metalset läiget; keskaegse väljanägemisega kurvjaid kaitsekiivreid; nägusid, mis olid adrenaliinist pingul.

      Whitestone hüüdis neile midagi. Musta vintpüssi roheline laserisihik libises üle põhjapõdra ja jäi sinna pidama.

      „Kõmmutage ta maha!” ütles naine.

      Siis kuulsin ma nende hääli.

      „Ta on mul sihikul!” hüüdis keegi.

      Kuid lasku ei järgnenud.

      Ma mõtlesin ülekuulamisele, mis järgnes igale tulirelva kasutamisele. Automaatne töölt kõrvaldamine, seejärel iga lasu lõputu analüüsimine, uurimine, kahtlustamine. Väljavaade oli kas vangla või toetusraha järjekorras seismine. Mõni ime, et nad kartsid tulistada.

      Kuid see ei olnud siiski põhjuseks, miks tuld ei avatud.

      Ma vaatasin tagasi rõdu poole ja nägin, et mees polnud enam üksi. Temaga oli koos naine, kes kandis mingit pearätti, kuid nii kaugelt ei suutnud ma näha, kas see oli usu- või moekaalutlustel.

      Mees sõimas teda. Ta sõimas naist kõikide taoliste sõnadega, millega temasugused mehed alati naisi sõimavad. Siis tõukas mees naise eemale ja tõstis põrandalt midagi üles. Hoidis seda kaelast ja raputas.

      Laps. Paariaastane või väiksem pisipõnn. Kohast, kus me surnud politseiniku kõrval põlvitasime, oli näha lapse prisket nägu, nagu see neil selles vanuses ikka on. Laps väänles nagu piinatud loom, kui mees ta üle rõduääre tõstis.

      Nad olid kolmandal korrusel.

      All oli vaid betoon.

      Mees karjus midagi. Naine tema kõrval nuttis ja ilma tema poole vaatamata lõi mees teda musta püssipäraga otse näkku. Naine vaarus komistades tahapoole.

      Korraga laps kukkus.

      Naine kisendas.

      „Tulistage ometi!” karjus keegi.

      Mu kuklale väga lähedal kõlas üks raksatus ja otsekohe purskus rõdul oleva mehe kaelas olevast august veri. Ta ei kukkunud. Ta vaarus tagasi ja prantsatas läbi rõdu tagaosas oleva aknaklaasi. Kui ta oli silmapiirilt kadunud, mõtlesin ma, kui haprad me kõik oleme, kui kerge on meid murda, kui lähedal seisame hävingule.

      Ja ma jooksin. Mu kingad libisesid jäisel, libedal rohul, palve Jumala abi järele tuli tahtmatult üle mu huulte. Mu käed olid langeva lapse jaoks ette sirutatud.

      Kuid vahemaa meie vahel oli liiga suur, polnud lootustki, et ma jõuan ja laps aina kukkus.

      2

      Smithfieldi lihaturul oli vaikne.

      Ma jalutasin turu suure kaare all, värisedes esimese jaanuari varajases loojangus, möödusin reast vanadest punastest telefoniputkadest ja tahvlist, mis tähistas William Wallace’i tapmiskohta. Kell polnud veel neligi pärastlõunal, kuid päike vajus juba Saint Pauli katedraali kupli taha.

      Väljaku kaugemas küljes paiknesid poodide read. Pühade puhul olid need kõik suletud, kuid ühe poe kohal olevast korterist kostis muusikat. Viiulid, flöödid ja trummid mängisid pöörase kiirusega. Laul oli Sally MacLennane nimelisest tüdrukust. Iiri muusika. Rõõmus muusika. Arvatavasti The Pogues. Ühe suletud poe esiküljel olid aja jooksul kulunud värviga kirjutatud sõnad.

      MURPHY & POJAD

      Kodused ja kaubanduslikud torutööd ning kütteseadmed

      Usaldusväärne ja töökindel

      Ma läksin ümber nurga poe taha ja ronisin trepiastmetest korteriteni. Mõned majaelanikud olid juba oma kuusepuu välja visanud, kuid pidasid pidu Murphyde juures edasi. Võttis veidi aega, kuni nad kuulsid mind uksekella andmas, sest kellahelin segunes Shane MacGowani lauluga Sally MacLennanest, samuti nii täiskasvanute kui ka laste hüüetega.

      Ukse avas mu tütar Scout. Viieaastane ja hingetu. Punapõskne. Ta tundis pidutsemisest suurt rõõmu. Temaga koos oli väike punapäine tüdruk Shavon, võib-olla aastake noorem, ja tüdruku väikevend Damon, lisaks Cavalier King Charlesi spanjel, kes erutusest hingeldas. Meie koera Stani taga nuuskis häbelikult rangjalgne must krants, alles kutsikas, keda ma ei olnud varem näinud.

      „Ega me veel ära minema ei pea, ega ju?” küsis Scout tervituseks.

      „Ja kes see on?” küsisin ma vastuseks ja viitasin krantsi poole.

      „See on Biscuit,” ütles Shavon.

      „Pakun