Surev dändi. Mari Jungstedt

kümme kraadi. Tuleb müts pähe ja sall kaela panna. Villane mantel oli vana ja natuke liiga kitsas.

      Nende korter oli Polhemsgatanil kõige kõrgemal korrusel, kust avanes vaade linnamüüri kirdepoolsele osale.

      Kui Siv Eriksson tänavale astus, oli ikka veel üsna pime. Jalutuskäik Wisby hotelli oli paar kilomeetrit pikk, kuid tal polnud kõndimise vastu midagi. Talle meeldis jala käia, pealegi oli see väike vahemaa füüsilise trenni eest. Talle meeldis ta külmroalaua teenindaja töö ja koos ühe kolleegiga vastutas ta hommikusöögi eest. Praegusel aastaajal oli hotellis üsna vähe külalisi, see sobis talle suurepäraselt, stress ja kiirus polnud tema jaoks.

      Ta läks üle tänava jalgrajale, jalgpalliväljaku muru kattis õhuke lumevaip. Valla kultuuri- ja vabaajaameti ees parkimisplatsil oleks ta klaaslibedal asfaldil äärepealt istuli lennanud.

      Linnamüüri idaküljega paralleelselt kulgeval Kung Magnuse teel jäi ta ülekäigurajal seisma ja vaatas mõlemale poole, ehkki seda polnud tegelikult vaja. Pühapäeva hommikuti oli liiklus hõre, kuid Siv Eriksson oli ettevaatlik inimene ega võtnud asjatuid riske. Ta läks läbi müüriäärse väikese Östergravari roheala. Just see lõik tundus enne valgeks minemist muret tekitavalt inimtühi, kuid peagi jõuab ta südalinna ümbritseva keskaegse linnamüürini. Seal tuleb tal linna pääsemiseks minna läbi Dalmani värava. Värav asus seitseteist meetrit kõrges Dalmani tornis, see oli müüri üks uhkemaid kaitserajatisi.

      Kolmkümmend meetrit väravast eemal jäi Siv Eriksson poole sammu pealt seisma. Algul ei uskunud ta oma silmi. Miski kõlkus väravaavas. Mõne hämmastunud hetke jooksul arvas ta, et see on mingi kott. Lähemale jõudes taipas ta oma õuduseks, et see oli mees, kes oli väravaava ülemise osa võre külge kinni seotud. Vanadel aegadel lasti vaenlase rünnaku korral võre alla ja suleti niimoodi värav.

      Kael oli kõveras, käed kõlkusid lõdvalt külgedel.

      Naine libises jäätunud sillal ja kukkumisest jäi vähe puudu, viimasel hetkel sai ta silla käsipuust kinni. Ta vaatas uuesti meest. Tollel oli seljas must pikk nahkmantel ja mustad püksid, jalas lühikese säärega saapad. Ta oli tumedate juustega ja umbes viiekümneaastane.

      Nägu oli raske eristada, Siv astus paar ebakindlat sammu lähemale ja vaatas hirmunult ringi.

      Kui ta piisavalt ligidale jõudis, olid igasugused mõtted otsekui peoga pühitud. Siv Eriksson teadis väga hästi, kes see mees on.

      Aeglaselt võttis ta mobiiltelefoni ja valis politsei numbri.

      Kriminaalkomissar Anders Knutas saabus Dalmani värava juurde pool tundi pärast väljakutset. Tavaliselt jäi ta politseimajja, et sealt ülesandeid jagada, kuid seekord tahtis ta sündmuskohta oma silmaga näha. Mees, kes oli tõenäoliselt mõrvatud ja üldiseks vaatamiseks linnamüüri ühte suuremasse ja uhkemasse väravasse külmavereliselt üles tõmmatud, oli nii harukordne juhtum, et ta tegi sel puhul erandi. Esimesena kohale jõudnud patrull oli otsekohe häiret andnud, kuna asi ei näinud välja enesetapuna, vaid ilmselgelt võis kahtlustada kuritegu. Põhjuseks oli see, et keha rippus mitme meetri kõrgusel õhus ja lisaks veel vähemalt meetri kaugusel kummastki seinast. Polnud midagi, mille peal oleks ohver võinud seista või ronida, et jõuda kohta, kuhu nöör oli kinnitatud.

      Kui Knutas saabus, olid nii kriminaalinspektor Karin Jacobsson kui ka kriminalist Erik Sohlman juba kohal. Karin nägi oma napist saja kuuekümnest sentimeetrist veel lühem välja, ta oli nii kahvatu, et nägu tundus läbipaistvana. Knutas surus tervituseks tema käsivart. Naine oli oma kesklinnakorterist jalgsi tulnud. Knutas taipas otsekohe, et Karin oli surnukeha juba näinud. Ta ei harju vist kunagi surnud inimeste nägemisega, ja ega Knutase endagi puhul lood paremad ei olnud.

      Seltskond naabreid olid kokku kogunenud, nad vahtisid õudusega väravaavas rippuvat keha, see oli seljaga nende poole. Keegi neist ei suutnud uskuda, et nende rahulikul tänaval võis aset leida midagi nii kohutavat nagu mõrv.

      Dalmani värav asus linnamüüris Norra Murgatani keskel, see oli pikk ja kitsas munakivitänav, mis kulges paralleelselt müüri idapoolse siseküljega. Tänava mõlemal pool olid madalad maalilised majad. Tõeline idüll heegeldatud kardinate, Gotlandi keraamiliste lillepottidega ja väikeste aiakestega plankude taga. Mõned müüripoolsed majad olid koguni müüri külge ehitatud.

      Karin ja Knutas möödusid betoonlammastest, mis tõkestasid autodele väravast läbipääsu, ja astusid üle sinivalge piirdelindi.

      Ohvrit nähes Knutas võpatas.

      Esimesel pilgul paistis see traagilise enesetapuna. Nöör oli kinnitatud tugeva konksu otsa värava kohal võre küljes. Surnud mehe pea oli rinnale vajunud ja keha lõtv.

      Pilt meenutas eelmist aastat, kui mitu inimest oli rituaalselt tapetud ja seejärel üles riputatud.

      „Mulle tundub, et see on mulle tuttav,” ütles ta Karinile.

      „Uhh, jah, ma mõtlesin esimesena Martina Flochteni peale, kelle me suvel leidsime.”

      Karin raputas pead ja torkas käed sügavamale jope taskutesse.

      Kui Knutas piisavalt lähedale jõudis ja surnu nägu nägi, kangestus ta.

      „Issand jumal, see on ju kunstikaupmees Egon Wallin.”

      Kriminalist Erik Sohlman, kes surnukeha eri nurkade alt pildistas, lasi kaamera langeda ja uuris lähemalt laiba nägu.

      „Jah, muidugi on see tema!” hüüatas ta. „Kurat küll. Ma käisin vaid mõni nädal tagasi galeriis ja ostsin emale kuuekümnendaks sünnipäevaks pildi.”

      „Me peame ta võimalikult kiiresti alla võtma,” jätkas Knutas süngelt. „Surnukeha paistab kindlasti tee peale ja nüüd on rahvas juba ärkama hakanud.”

      Ta noogutas Kung Magnuse tee poole, kus mitu autot olid tee äärde seisma jäänud. Inimesed tulid autodest välja ja osutasid värava poole. Hommikune valgus paljastas jubeda leiu kõigile möödujatele.

      „Kiirustage,” manitses Knutas. „Ta ripub nagu vaateaknal.”

      Ta vaatas ümbruskonna üle. Raske oli otsustada, kui suur osa sellest tuleks piirdelindiga eraldada, kuid politseis töötatud aastad olid talle õpetanud, et mida suurem see ala on, seda parem.

      Politsei ei saanud enesetappu veel välistada, aga kui Egon Wallin oli tapetud, nagu Knutas uskus, siis on neil vaja kõik vähegi mõeldavad jäljed puutumatuna säilitada. Ta kaalus kiiresti ja leidis, et arvatavasti tuleb neil piirata kogu roheala idaväravast põhjaväravani. Igal pool oli lumes selgesti eristatavaid jalajälgi, mõned neist võisid loomulikult kuuluda ka võimalikule tapjale.

      Knutas uuris võret, mille külge oli nöör kinnitatud. Tundus võimatu, et Egon Wallin oleks sellega ise hakkama saanud. Polnud mitte midagi, mille abil oleks saanud üles ronida. Nöör oli kinnitatud väga kõrgele, Knutas arvas, et ilmselt on nad surnukeha alla võtmiseks sunnitud kohale tellima tuletõrje.

      Ta võttis mobiiltelefoni ja helistas Solna kohtumeditsiiniinstituuti. Neil tuleb sealt politseihelikopteriga võimalikult kiiresti kohtuarst kohale saata.

      Kogemustest teadis ta, et kohtuarst tahab surnukeha sündmuskohal üle vaadata ja enne seda ei tohiks laipa liigutada, kuid praegusel juhul oli see võimatu. Surnukeha rippus nagu avaliku hukkamise ohver. Kui tegemist on mõrvaga, tabab neid hetkega meediarünnak.

      Vaevalt jõudis Knutas seda mõelda, kui tajus kuklas esimest kaameravälku. Kohkunult pööras ta ringi ja nägi järgmisi välklambisähvatusi.

      Ta tundis fotograafi ära, too töötas Gotlands Allehandas ja temaga oli kaasas ajalehe üks visamaid reportereid. Viha värvis ta näo tulipunaseks, kui ta naise käsivarrest järsult kinni haaras.

      „Mida kuradit te teete? See võib olla enesetapp, esialgu ei tea me veel midagi. Absoluutselt mitte midagi! Isegi omastele pole veel teatatud. Ta ju alles leiti!”

      „Kas te teate, kes ta on?” küsis naisreporter ninakalt ja tõmbas käe ära ega pööranud Knutase