Surev dändi. Mari Jungstedt

aktsendiga. Tavalisest kahvatuma näoga kõhetu mees liikus rahutult maalide vahel. Egon Wallin oli talle mitu korda lehekuulutust näidanud ja teda õlale patsutanud.

      „Everything will be just fine – trust me.”

      Leedust kaasa tulnud mänedžerist polnud suurt abi. Too istus enamasti galerii ees, suitsetas ja rääkis telefoniga, pealtnäha ei häirinud jäine tuul teda sugugi.

      Näituse avamine tõotas kujuneda rahvarohkeks. Kui ta galerii ukse lahti tegi, oli tänaval juba pikk järjekord, inimesed tammusid külma peletamiseks jalalt jalale.

      Mitmed tuttavad naeratasid talle sõbralikult ja nende silmad särasid ootusrikkalt. Ta otsis galeriisse voolanud rahva hulgast üht teatud inimest. Kõigel on oma aeg. Raske on teha nägu, nagu oleks kõik nii nagu tavaliselt.

      Ta märkas rahulolevalt, et kohaliku raadiojaama kultuurireporter astub parajasti sisse, natukese aja pärast nägi ta veel üht kohaliku ajalehe ajakirjanikku, kes oli juba asunud kunstnikku intervjueerima. Tema reklaamitrikk pressiteate ja sellele järgnenud telefonikõnedega oli nähtavasti õnnestunud.

      Galerii täitus kiiresti külastajatest. Kahel korrusel asuva kolmesaja ruutmeetriga oli see Gotlandi jaoks tegelikult ebaproportsionaalselt suur. Kuid galeriid oli põlvest põlve edasi pärandatud ja Egon Wallin püüdis seda võimaluste piires endises korras hoida. Talle meeldis, kui teostel oli piisavalt ruumi, nii pääsesid need kõige paremini mõjule. Maalid olid tõepoolest hästi paigutatud – värvikirevate, ekspressiivsete ja ultramodernsetena moodustasid need krobeliste seintega intensiivse kontrasti. Külastajad liikusid kunstiteoste vahel ja limpsisid vahuveini. Kostis vaikset muusikat – kunstnik oli tungivalt nõudnud, et maale tuleb näidata ühe Leedu rokkbändi muusika saatel, see kõlas nagu segu Frank Zappast ja Saksa Kraftwerkist.

      Egon oli kunstniku vähemalt nii kaugele saanud, et too nõustus volüümi vaikseks keerama.

      Mattis Kalvalis jättis nüüd tunduvalt rahulikuma mulje. Ta kõndis rahva hulgas, kõneles valjusti, naeris ja vehkis suurte kätega, nii et vein pritsis klaasist välja. Tema liigutused olid järsud ja kontrollimatud, aeg-ajalt pahvatas ta hüsteeriliselt naerma ja tõmbus seejuures küüru.

      Ühe kohutava hetke jooksul kahtlustas Egon, et kunstnik on meelemürkide mõju all, kuid järgmisel hetkel tõrjus ta selle mõtte kõrvale. Küllap on tegemist lihtsalt pingelangusega.

      „Pagana kena, Egon. Tõepoolest hästi tehtud,” kuulis ta kedagi oma selja taga ütlemas.

      Selle käheda ja lipitseva hääle oleks ta juba miili kauguselt ära tundnud.

      Ta pööras ringi ja vaatas otsa Sixten Dahlile, Stockholmi ühele kõige edukamale galeristile. Musta nahkmantli, -pükste ja -saabastega, oranžide prilliraamidega ja korralikult piiratud habemetüükaga nägi ta välja nagu George Michaeli kehvem koopia. Sixten Dahl pidas Stockholmi kõige nooblimas linnaosas Östermalmil Karlavägeni ja Sturegatani nurgal uhket galeriid.

      „Tore, kui sa nii arvad. Ja tore, et sa said tulla,” ütles ta teeseldult rõõmsalt.

      Ainuüksi õrritamiseks oli ta Stockholmi konkurendile kutse saata lasknud. Sixten Dahl oli samuti üritanud Mattis Kalvalisele käppa peale panna, kuid sellest lahingust väljus võitjana Egon.

      Mõlemad kunstikaupmehed olid käinud Vilniuses Läänemere maade galeristide konverentsil ja noor, omapärase stiiliga kunstnik jäi neile kohe silma. Ühe õhtusöögi ajal sattus Egon Wallin Mattis Kalvalise kõrvale istuma. Nad mõistsid teineteist otsekohe ja täiesti ootamatult valis Kalvalis Sixten Dahli ja suurlinna asemel Gotlandi galerii.

      Kunstiringkondades üllatas see paljusid. Ehkki Egon Wallin oli lugupeetud mees, peeti tähelepanuväärseks, et kunstnik oli just teda eelistanud. Sixten Dahl oli vähemalt sama hea mainega ja Stockholm tunduvalt suurem linn.

      See, et Egoni kõige suurem konkurent Visby näituse avamisele ilmus, polnud tegelikult sugugi imelik. Oli teada, et Dahl ei anna nii kergesti alla. Võib-olla loodab ta lihtsameelselt, et suudab Kalvalist veenda kõigest hoolimata teda valima, mõtles Egon. Vaevalt küll. Sixten Dahl ei teadnud ju, et Kalvalis oli palunud Egonil oma agendiks hakata, et teda terves Rootsis esindada.

      Leping oli valmis ja ootas vaid alla kirjutamist.

      Näitus kujunes õnnestunuks. Ostuind näis kulutulena levivat. Egon ei lakanud kunagi imestamast inimeste karjakäitumise üle. Kui õige inimene piisavalt kiiresti ja piisavalt palju ostis, olid järsku paljud teisedki valmis oma rahakoti raudu avama. Mõnikord tundus, et kunsti hindamisel on kvaliteedist määravamaks pigem juhus.

      Üks Gotlandi kunstikoguja sattus vaimustusse ja ostis peaaegu otsekohe kolm teost. Teiste inspireerimiseks sellest piisas, paari maali puhul tekkis koguni enampakkumine. Hind kerkis märgatavalt. Egon Wallin hõõrus endamisi käsi. Nüüd on ka ülejäänud Rootsi kunstniku jalge ees.

      Ainukeseks tõrvatilgaks meepotis oli, et see, keda ta ootas, ei saabunud.

      Kunstiteadlasele ja -hindajale Erik Mattsonile oli tehtud ülesandeks hinnata Lõuna-Gotlandi Burgsviki mõisa kunstikogu. Bukowski oksjonifirma peaintendant oli temalt ja ühelt kolleegilt küsinud, kas nad saavad kohale sõita. Gotlandi mõisnikul oli suur kogu eelmise sajandivahetuse Rootsi kunsti, mille ta kavatses maha müüa. Jutt oli umbes kolmekümnest teosest, alates Zorni graafikast kuni Georg Pauli ja Isaac Grünewaldi õlimaalideni.

      Kolleegid veetsid terve reedese päeva Burgsvikis, see oli tõeline elamus. Selgus, et mõis oli ehtsa vana Gotlandi liivakiviarhitektuuri unikaalne näide, nad nautisid niihästi ümbrust kui ka muljet avaldavat kogu. Neil tekkis omanikega nii hea kontakt, et neid paluti ka õhtusöögile jääda. Öö veetsid nad Visby hotellis Strand.

      Laupäevaks tahtis Erik välja puhata. Päevakava oli pikk. Ta kavatses alustada kohast, mida ta kõige rohkem armastas ja kus ta polnud juba aastaid käinud.

      Kohe pärast hommikusööki istus ta autosse ja sõitis minema. Taevas oli pilvine ja ilmateade lubas lumesadu. Tal ei olnud vaja kaugele sõita. Sihtpunkt oli kõigest viie kilomeetri kaugusel Visbyst põhja pool.

      Muramarisesse juhatava viida juurest sisse keerates nägi ta vastutulevat autot. See üllatas teda. Talvisel ajal ei käinud siin peaaegu kedagi.

      Külastajatele mõeldud parkla oli otse tee ääres, kuid veebruaris oli see täiesti tühi. Autost välja tulles jäi ta kruusateele seisma ja pööras näo mere poole, mida siit võis üksnes aimata. Tükk maad allpool veeresid lained randa, sama vääramatult nagu aastad, mis tulevad ja lähevad.

      Mõlemal pool teed kasvasid tihedalt puud, raagus ja kõverikud, karmidest sügistormidest märgistatud. Siin ei olnud ühtegi maja.

      Oja kallast mööda alla minnes tulid tal pisarad silma. Viimasest korrast oli juba nii kaua aega möödas. Puuladvad sosistasid ta ümber ja kruus ragises jalgade all. Ta oli üksi, täpselt seda oligi ta tahtnud. See hetk oli püha.

      Kui maja käänaku taga nähtavale ilmus, hakkas lund sadama. Helbed langesid aeglaselt ja maandusid pehmelt tema juustel.

      Ta peatus ja silmitses avanevat vaatepilti, kulunud välimusega peahoonet, aednikumaja ja erilise ajalooga punast majakest veidi eemal.

      Milline kontrast võrreldes viimase korraga, kui ta siin oli. Tookord oli südasuvi, nad olid siin kaks nädalat, täpselt nagu suvitav kunstnik ja tema armuke peaaegu sada aastat tagasi.

      Erik nautis iga hetke, magamist samas ruumis, sama katuse all viibimist. Hommikusööki köögis, kus tema oli istunud ja kus vana raudpliit oli ikka veel sama. Seintel oli pajatada lugusid, mida ta võis endale vaid ette kujutada.

      Muramarise kunstnikekodu oli tema ees nüüd nagu peo peal. Nimi tähendas koldekohta mere ääres. Neljakandiline kahekorruseline liivakarva peahoone oli ehitatud lubjakivist. Selle arhitektuur oli originaalne segu Itaalia loggia’ga renessansivillast ja traditsioonilisest Gotlandi talust. Suured valgete prossidega aknad avanesid igas suunas, metsa, ranna ja hoone taga asuva barokkaia poole, kus olid skulptuurid, purskkaevud, kiviplaatidest teerajad ja hoolitsetud