Surev dändi. Mari Jungstedt

      Ehkki palju aastaid oli möödunud, oli tema kohalolek tugevasti tajutav.

      Mõningase vaevaga avas ta rohelise puitvärava, mis krigisedes ja vastumeelselt lõpuks lahti läks. Ta kõndis maja taha. Maja oli pikki aastaid tühjalt seisnud, enne kui uue omaniku sai, seda oli ka märgata. Krohv koorus, kiviaed krundi ümber oli mitmest kohast varisenud, aiast oli mitu skulptuuri puudu ja kunagi nii uhke hoone vajas hädasti remonti.

      Ta kõndis hoolikalt pügatud hekkide vahel aeglaselt edasi. Keset aeda asuva tiigini jõudes istus ta pingile. See oli niiske ja külm, kuid ta märkas seda sama vähe kui tugevnevat lumesadu. Pilk püsis ühel teatud aknal. See oli alumisel korrusel köögi kõrval asuva külalistetoa aken. Selles ruumis olid sündinud Rootsi kunstiajaloo kõige salapärasemad maalid. Vähemalt oli säärane jutt laialt levinud ja polnud mingit põhjust selles väites kahelda. Kunstnik töötas suure õlimaali kallal samal aastal, kui Muramarise aed rajati. Kõige ägedama maailmasõja ajal – aasta oli siis 1918.

      See oli aeg, kui Nils Dardel maalis oma „Sureva dändi”. Ta sosistas neid sõnu pingil istudes.

      Surev dändi – täpselt nagu temagi.

      Pärast näituse õnnestunud avamist tähistas kogu galeriiseltskond seda piduliku õhtusöögiga Visby kesklinnas Donners Brunni restoranis. Mattis Kalvalis istus keskel ja nautis tohutult talle osaks saavat tähelepanu. Meeleolu laua ümber oli ülemeelik ja kärarikas, Egon Wallin mõtles, et sellest õhtust kujuneb tema senise elu õnnestunud lõpetus. Nad istusid suurejoonelises keldrisaalis parima laua ümber, küünlad põlesid ja toit oli ilusti taldrikutele serveeritud.

      Ta tõstis veel kord toosti ja kõik jõid kunstitaeva uue tähe terviseks. Kui hurraahüüded vaibusid, ilmus välja kaks uut külalist. Sixten Dahl koos ühe noorema mehega, keda Egon polnud kunagi varem näinud.

      Nad tervitasid möödudes viisakalt ja Sixten kiitis taas näituse avamist, heites samal ajal kunstnikule pika pilgu. Pagan, mida ta veel kavatseb, mõtles Egon. Õnneks istusid nad saali teise otsa ja Egon jäi nende poole seljaga.

      Kui ta hiljem WC-sse läks, avastas ta restorani suitsunurgast Mattis Kalvalise koos Sixten Dahliga. Nad olid kahekesi, pealtnäha sügavalt haaratud tõsisest vestlusest. Egon vihastas. Ta avas klaasukse.

      „Millega sa tegeled?” küsis ta Sixtenilt kurjalt rootsi keeles.

      „Mis sinuga on, Egon?” küsis konkurent teeseldud üllatusega. „Me suitsetame ja see siin on suitsuruum.”

      „Ära püüa mingeid trikke teha. Meil on Mattisega leping.”

      „Või nii. Ma kuulsin, et see pole veel alla kirjutatud,” ütles Sixten, kustutas koni ja purjetas hooletult Egonist mööda uksest välja.

      Mattis Kalvalis ei mõistnud räägitust muidugi sõnagi. Ometi tundis ta end silmanähtavalt ebamugavalt. Egon otsustas asja mitte suureks puhuda. Ta pöördus Kalvalise poole.

      „We have a deal, don’t we?”

      „Of course we do.”

      Kell oli üksteist läbi, kui nad naisega lõpuks koju ridamajja jõudsid. Monika läks kohe magama. Egon seletas, et ta tahab natuke veel üleval olla, rahuneda ja päeva muljeid seedida. Ta valas endale klaasi konjakit ja istus elutuppa.

      Nüüd jäi üle ainult oodata. Ta mõtles Donners Brunni intsidendi peale, kuid rahunes peagi. Loomulik, et Sixten tegi katset. Kuid leping Mattis Kalvalisega kirjutatakse juba järgmisel päeval alla. Nad olid galeriis kohtumise kokku leppinud. Pealegi oli ju näituse avamine väga edukas olnud. Ta oli kindel, et Kalvalis jääb tema juurde.

      Ta võttis suure lonksu konjakit. Minutid venisid. Ta püüdis rahu säilitada ja õhinat taltsutada. Kui Monika oma harjumuspärase rutiini järgi talitab, läheb ta kümne minuti pärast WC-sse, seejärel voodisse ja loeb mõned leheküljed, siis kustutab tule ja jääb magama. See tähendab, et tal tuleb oodata umbes kakskümmend minutit, enne kui ta saab majast lahkuda ja hotelli jalutada. Vastuvõtulaud on öösiti suletud, tal pole vaja karta, et keegi ta ära tunneks.

      Ta tundis kohtumist oodates terves kehas elevust.

      Abikaasa õhtused protseduurid võtsid kauem aega kui arvestatud ja Egon Wallin oli sügavalt ärritatud, kui ta lõpuks minema pääses. Justkui oleks naine tajunud, et mehel on mingid plaanid, luges ta kauem kui tavaliselt. Kindlasti mitu peatükki.

      Nii vaikselt, kui ta suutis, hiilis mees mitu korda magamistoa uksest mööda ja nägi, et toas põleb ikka veel tuli, keha kiheles suurest õhinast nagu vaevaks teda ekseem. Lõpuks pani naine tule kustu. Selleks et kindel olla, ootas Egon veel veerand tundi. Ta paotas ettevaatlikult ust ja kuulatas naise ühtlast hingamist, alles siis julges ta minna.

      Tänavale jõudes hingas ta kergendatult. Ootus põletas ta huuli ja keelt. Kiirel sammul hakkas ta minema. Enamik aknaid olid pimedad, ehkki oli laupäev ja südaöö polnud veel käes. Ta ei tahtnud mingil tingimusel ühegi naabriga kokku juhtuda – siin tundsid kõik kõiki. Nad olid ridamaja ostnud, kui see oli äsja valmis saanud, lapsed olid siis veel väikesed. Abielu oli enam-vähem õnnelik, elu kulges vaikselt omasoodu. Egon ei murdnud iial truudust, ehkki ta reisis töö tõttu tihti ja kohtus paljude inimestega.

      Aasta tagasi oli ta Stockholmi tavalisele ärireisile sõitnud. Kirg tabas teda nagu välk ja kõik muutus üleöö. Ta polnud selleks üldse valmis. Järsku omandas elu uue sisu, uue mõtte.

      Seks Monikaga muutus peaaegu talumatuks. Naise reaktsioon tema leigetele algatustele oli viimaste aastate jooksul nagunii jahedavõitu. Igasugune intiimsus lõppes, see oli Egonile suureks kergenduseks, ja nad ei rääkinud asjast omavahel mitte kunagi.

      Kuid nüüd põles temas igatsus. Ta valis kõige lühema tee, mis viis haiglast mööda ja üle Strandgärdeti küngaste. Peagi peaks ta kohale jõudma. Ta võttis telefoni, et sellest teatada.

      Kui ta oli numbrit valimas, komistas ta ja kukkus. Pimedas polnud ta märganud tugevat puujuurt, mis teerajalt välja turritas. Ta lõi pea vastu kivi ära ja kaotas mõneks hetkeks teadvuse. Kui ta toibus, tundis ta, kuidas veri laubalt põsele voolab. Vaevaliselt ajas ta end istuli. Pea käis ringi. Ta jäi natukeseks ajaks külmale maapinnale istuma. Õnneks oli tal taskus pabertaskurätikuid ja ta sai vere ära pühkida. Laup ja parem põsk kipitasid.

      Kurat, mõtles ta. Et just praegu.

      Ta puudutas sõrmedega ettevaatlikult nägu. Õnneks ei tundunud vigastused tõsised, kuid parema kulmu kohale hakkas tekkima mehine muhk.

      Ta astus mõne ebakindla sammu edasi. Kukkumine oli teda vapustanud ja üllatanud.

      Peapööritus sundis teda algul aeglaselt käima, kuid peagi jõudis ta müüri juurde. Sealt ei olnud hotelli enam kuigi pikk maa.

      Ta oli just läbinud väikese merepoolse värava, mida nimetati Armuväravaks, kui tajus järsku kedagi endale väga lähedal. Kõrva ääres kostis vihinat, siis suruti ta tagurpidi maha.

      Egon Wallin ei jõudnud kokkulepitud kohtumisele.

      Siv Eriksson ärkas nagu tavaliselt mõni minut enne äratuskella helinat. Ta nagu aimas, et on aeg üles tõusta, ja jõudis kella kinni vajutada, enne kui selle lärm tema mehe Lennarti oleks üles ajanud. Ettevaatlikult tuli ta voodist välja ja püüdis väga vaikselt liikuda. Oli ju ometi pühapäev.

      Ta tatsas mehelt jõulukingiks saadud roosades kohevates sussides kööki, pani kohvimasina käima, käis duši all ja pesi pead. Seejärel nautis ta rahulikult hommikusööki, kuulas raadiot ja lasi juustel kuivada.

      Siv Eriksson tundis päevast rõõmu. Tööaeg oli pühapäeviti lühike, kõigest seitsmest kaheteistkümneni, siis tuleb Lennart talle järele ja nad sõidavad oma ainsa lapselapse sünnipäevapeole, too sai viieaastaseks. Tütar elas perega Põhja-Gotlandil Slites, nii et sinna oli üksjagu maad. Sivil olid kingitused valmis, need olid kenasti pakitult esikulaual. Lennartil tuleb need kaasa võtta, kui ta kodust lahkub, Siv oli mehele meeldetuletuseks väikese sedeli kirjutanud.

      Kui