Poiss ja tema koer maailma lõpus. C. A. Fletcher

ja sinu kõrval on tüdruk, kes on ilmselt sinu õde. Päev on särav ja päikeseline. Näete ühtemoodi välja. Õde on väiksem. Pilt on tehtud täpselt siis, kui olete maast võimalikult kõrgel, tardunud alatiseks liiva ja taeva vahele, käed ja jalad laiali, naerusuised, silmas välkumas rõõm. Sa vaatad otse kaamerasse. Õde vaatab sind, näol nii intensiivselt meeletu ja õnnelik ilme, et mul on valus seda vaadata. Sinust teisel pool on lühijalgne terjer, kes hüppab samuti õhku ja vaatab sinu poole, suu naeratuseks või haugatuseks avali. Ja täpselt nii, nagu arvan mõnikord, et sa näed minu moodi välja, tundub ka pildil olev tüdruk mulle tuttav. Kui ma silmad kissi tõmban ja püüan seda ette kujutada, siis näeb ta välja nii, nagu oleks näinud välja ehk Joy. Võibolla võtsin just sellepärast su pildi endaga kaasa. Sest mul pole muidugi mitte ühtegi pilti minu kord suuremast, kuid nüüd igavesti väiksemast õest. Võibolla mõtlesin, et see aitab mul teda meeles pidada, kui saan vanemaks ja mu pähe tungib rohkem mälestusi, mis täidavad selle ruumi, kus olime vaid meie kahekesi. Või ehk on see väike sarnasus põhjuseks, miks ma seda sulle kirjutan. Tean kindlasti vaid seda, et ma pole näinud kunagi varem pilti, mis oleks teinud mind korraga nii rõõmsaks ja nii kurvaks. Ja isegi ilma tüdrukuta – pilt näeb niimoodi välja, kui see on kokkumurtult mu märkmiku vahel, kui seal oled lihtsalt sina ja koer – on see nagu pilt viimastest õnnelikest inimestest maailma lõpus, enne kui see kätte jõudis.

      Või äkki kirjutan ma sulle oma elust, sest need inimesed, kellega saaksin rääkida, on kadunud või ei saa mulle enam vastata. Isa ütleb, et ma mõtlen liiga palju. Ütleb, et küsin liiga palju küsimusi. Ütleb, et tema arvates teeb vastuste puudumine mind alati kurvaks. Ei tea, kas see on tõsi. Tean, et ta vihkab küsimist. Justkui võtaks see temalt midagi ära, kui ta ei tea, kuidas vastata. Otsin ainult infot, mitte vastutust millegi seesuguse eest, mis on niikuinii liiga suur, et saaks vaid temast sõltuda. Ja miks veedab ta nii palju aega faktiraamatuid lugedes, kui ta parasjagu ei tööta või viiulit ei mängi, kui ta ise samuti vastuseid ei otsi?

      Ja see oli teine asi, mille ma saladuste kambrist kaasa võtsin. Raamatud. Kes iganes oli selle peidupaiga ehitanud, oli seadnud selle ühele küljele ritta raamatud, ja kui olin lebanud mõnda aega pikali ja fotosid vaadanud, siis keerasin külili ja vaatasin ka neid. Takseerisin pilguga mitu korda raamatute selgade rida ja hakkasin neid seejärel juhuslikult välja valima ja kaantel olevaid kirjeldusi lugema. Need polnud praktilised raamatud, sellised ajaloolised ega tehnilised teosed, mida isa nõudis, et me loeksime, et olulised teadmised kuskile ei kaoks – hakkasin seda kutsuma hiljem leibowitzinguks –, vaid ilukirjanduslikud raamatud, väljamõeldised. Mul kulus paar minutit, et aru saada, mis neid kõiki ühendas, aga kui seda taipasin, siis käis minust läbi järjekordne jõnksatus, omamoodi šokk, peaaegu elevus, kuigi ma ei tea, miks see oleks pidanud minus sellist tunnet tekitama. Kõik raamatud rääkisid väljamõeldud tulevikust, milles sinu maailm oli hävinud. Need rääkisid kõik minu olevikust, kuigi selle olid kirjutanud inimesed, kellel puudusid tegelikud teadmised, milline see võiks olla.

      Toppisin oma seljakoti raamatuid täis ja leidsin pööningult teise koti, mille täitsin ülejäänutega. Isa ja Ferg püüdsid mind veenda, et jätaksin need maha, aga neil oli hea tuju, kuna olid leidnud vanadelt tuulikutelt kaks töötavat varuosa ja neile meeldisid ka need kolm ja pool kastitäit vanu küünlaid, mille olin laua alt leidnud. Ma ei rääkinud neile aga salajasest kambrist ja lükkasin kasti tagasi oma kohale, kui laua alt välja tulin, nii et kui see oli sinu salajane paik, siis on see jätkuvalt saladus. Vähemalt minu teada.

      Lugesin sel sügisel kõik need raamatud läbi, mõnda isegi kaks korda (hakkasin kutsuma isa kinnisideed tehniliste käsiraamatute ja teaduslike teoste vastu leibowitzinguks siis, kui olin lugenud läbi raamatu „Kantileen Leibowitzile“, milles kauges hävinud tulevikus elavad mungad püüavad kogu sinu maailma uueks luua, toetudes vaid ühele kõrbest leitud elektriku käsiraamatule). Lugesin raamatuid, lootes leida sealt häid ideid, aga leidsin selle asemel õudusunenägusid ja mingi seletamatu kurbuse, mis vaevas mind nädalaid.

      Ma tean, et sa ei saa tunda nostalgiat millegi sellise vastu, mida sa pole kunagi kogenud, kuid need raamatud äratasid sageli minus just sellise igatsuse. Isa vihkas seda, et ma neid lugesin. Arvas, et need olid kõige mõttetumad asjad, vanad ettekuulutused, mis olid osutunud niikuinii valeks. Mulle need meeldisid. Meeldivad ikka veel. Need ei pruugi kirjeldada elu pärast lõppu küll täpselt, ent kui kaeda neid lugemise ajal mõtetes justkui kõrvalpilguga, siis näed, et need räägivad palju sellest, kuidas asjad varem olid. Need on nagu vastused küsimustele, mida sa ei osanud küsida. Kuigi millegi sellise isale ütlemine ajaks ta ainult veelgi vihasemaks. Minevik on kadunud. „Meil on nüüd ainult olevik,“ ütleb ta, „ja ainsad kasulikud vastused on need, mis aitavad meil tulevikus ellu jääda.“

      4. peatükk

       Ränduri lood

      Punapurjede all saabunud võõras ütles meile, et tema nimi on Brand.

      Tal oli kaasas kott. See oli piisavalt raske, et ta õlga allapoole kiskuda, kui ta kuivavaid kalu tihedalt täis raamidest möödus ja nõlvast üles sammus. Õhus oli tunda vihma, aga sadu polnud veel alanud ning me peatusime hetkeks ja istusime elumaja ette pingile viimasest õhtupäikesest osa saama. Ta pani koti ettevaatlikult oma jalge ette maha, kui võttis tänulikult vastu kruusi väikesest ojast toodud veega.

      „Hea vesi,“ ütles ta. „Puhas ja külm.“

      Ta vaatas raamidel kuivavate turskade ja makrellide poole.

      „Kui teil on kalu üle, siis on mul midagi, mida tahate ehk nende vastu vahetada,“ ütles ta.

      „Meil on olemas kõik, mida vajame,“ ütles isa.

      „Teie tuulikul pole pingemuundurit,“ ütles rändur laia muigega. „Aga räägime sellest homme. Teie sõbrad Lewise saarelt rääkisid, et teil on olnud sellega häda.“

      Isa näost oli näha, nagu oleks rändur saanud temast juba võitu kaubatehingus, mille kohta polnud ta veel isegi öelnud, et võiks olla sellest huvitatud. Aga see oli tõsi. Tuulik töötas tujukalt ja isa arvas, et probleem oli muunduris ja oli juba umbes aasta torisenud, et peab minema merereisile, et püüda uut leida.

      „Hmm,“ ütles ta. „Söö täna meiega. Kaupleme homme. Meil pole kiiret.“

      Minu piiratud kogemuste põhjal esitab isa nendele vähestele ränduritele, kellega kohtume, alati kaks küsimust: on seal veel teisi? Ja: kas nad tulevad? Ma ei tea, kas nendes küsimustes peitub lootus või hirm, kuigi arvan, et tegu võib olla viimasega, kuna me ei käi ise kunagi kedagi otsimas.

      Ema ja isa käisid enne mu sündi küll mandril, purjetades mööda saarteahelikku lõuna poole ja Clyde’i nime kandva jõe suudmest sisse. Nad läksid ühe purjekaga ja tulid tagasi neljaga, mõlemad juhtimas oma paati ja pukseerimas kahte väiksemat alust, kõik kuhjatud täis neid paljusid asju, mille keskel olen üles kasvanud. Ema puksiiritud alusest sai minu väike purjepaat. Arvasin alati, et ta oli valinud selle teiste seast välja nime tõttu – Sweethope, magus lubadus. Isa rääkis aga hiljem, et kõigist jahtidest, mille nad olid mahajäetud jahisadama kreeni vajunud segaduses läbi puistanud, oli see purjekas lihtsalt pärast luugi avamist kõige vähem haisenud.

      Nad olid käinud kahel rüüsteretkel tühja linna, mis oli olnud kunagi Glasgow, kuid polnud siis sinna enam kunagi tagasi läinud. Ferg küsis kord miks ja isa ütles lihtsalt, et seal oli midagi, mida nad kumbki ei osanud päris täpselt selgitada, aga see oli nad tühjaks tõmmanud ja meele mustaks teinud, suisa nii mustaks, et kumbki neist ei suutnud kolmandat reisi ette võtta, vaatamata sellele, et linnast oli veel palju väärtuslikku leida. Ühes minu mälestuses emast, kui ta veel meiega rääkis, jutustas ta mulle tohutust raamatukogust, mille nad olid sealt leidnud, miilidepikkused riiulid ja uksed avali. Nad magasid seal mitu ööd, olles ohutult raamatutest kindluses laagris. Ema sulges raamatukogu uksed, kui nad lahkusid, et kassid ja rebased sinna ligi ei pääseks, ja ütles, et see oli ainus asi, mis võiks tekitada temas kiusatust linna naasta. Ta armastas raamatuid siis, kui ta veel lugeda sai, eriti jutustusi, ja oletan, et ta andis selle armastuse edasi ka mulle.

      Isa esitas oma esimesed küsimused ja Brand