Poiss ja tema koer maailma lõpus. C. A. Fletcher

liikuma ja elama täpselt samamoodi nagu maailm, millega juhtus halvim palju suuremal skaalal ja mis liigub siiski ikka edasi.

      Isa hoiab mõnikord pimedas tule ääres ema kätt, kui arvab, et keegi meist seda ei märka. Ta teeb seda varjatult, sest arvab, et peaksime seda nõrkuse märgiks, täiskasvanud mees vajamas sellist lähedushetke. Ehk ongi see nii. Või ehk peitub nõrkus selle vajaduse varjamises, nagu ütles Bar ühel õhtul Fergile, kui oli ärritunud ja keegi ei teadnud, et ma seda pealt kuulsin.

      Mul oli piisavalt aega, et jäär kaljulõhesse jätta, kutsuda vilega küülikuid taga ajavad koerad tagasi enda juurde ja purjetada väheldane meremiil tagasi koju, et teisi hoiatada, enne kui rändur kaldale jõudis. Ma poleks pidanud kiirustama, sest teravsilmne Bar oli samuti punaseid purjeid märganud ja nad olid valmis ja ootel, mis tähendas, et õde oli koos isaga rannal ja Fergi polnud kusagil näha. Bar polnud kindel, kas vennal oli tõesti vaja end ära peita ja vintpüss käes meil silma peal hoida, sest arvas, et punaste purjedega paat nägi välja nagu see, mida kasutas Lewise rahvas – ehk olid nad leidnud lihtsalt uued purjed. Lewise rahvaks kutsusime kuueliikmelist perekonda, kes elas meist viis saart põhja pool, ning nad olid lähimad inimesed, keda tundsime, ja me tundsime neid hästi. Bari juuksed olid punutud pikka patsi, mis ulatus nüüd juba istmikuni, ja õige aja saabudes pidi ta ühe nende pere pojaga paari minema. Ta oli seda otsustanud, aga kuna tegu oli Bariga, kes oli kõiges vastuoluline, siis ütles ta, et ta ei näe mingit põhjust, miks ta peaks selle otsusega kiirustama, kelle ta nende nelja poisi seast välja valib. Neil polnud ju kuhugi minna ega nelja teist tüdrukut, keda tema asemel võtta. Lewise rahvas oli praktilise meelega perekond ja me ühendasime vahel jõud, et teha asju, mis vajasid rohkem kui nelja paari töökäsi, aga me ei võtnud kunagi vastu nende pakkumist neile lähemale kolida ja nad ei mõelnud kunagi lõuna poole kolimise peale. Või kui mõtlesidki, siis ei pidanud nad sellest mõttest eriti lugu. Aga nad olid meie naabrid ja ainukesed teised inimesed saja miili raadiuses. Meie jaoks olid nad lihtsalt Lewise rahvas, kuigi neil oli ka oma perenimi, milleks oli Little. Kui punased purjed lähemale jõudsid, siis nägime kõik, et Bar oli eksinud, et nende all seilas hoopis teine paat. See oli suurem ja roolipinni kinni hoidva mehe juuksed voogasid tema taga tuules nagu lipp. Lewise rahvas pügas oma juuksed puhtuse hoidmiseks alati väga lühikeseks, isegi pereema Mary, kes oli tegelikult rohkem mehe kui naise moodi – ta oli toonud ilmale ikkagi neli poega.

      Pikajuukseline rändur oli paadis üksinda, kuigi esmapilgul tundus, et paat on liiga suur, et sellega saaks üksinda purjetada. Ta suunas paadi osavalt ümber meie randa tuule eest varjava neeme madalamasse vette, näidates sellega, et tal oli head silma kindla ankrukoha leidmisel, ja viipas meile tervituseks, kui ankru vette heitis. Tema hääl oli kare, aga tugev, ja ta hüüdis, et ta on üksi ja tahab kaldale tulla, kui me sellega nõus oleme. Tal oli pakkuda kauplemiseks erinevaid asju ja ta oli meist kuulnud tõepoolest Lewise rahvalt, kelle juurest oli kaks päeva varem lahkunud. Tal oli kaasas neilt saadud kiri ja ta vehkis seda õhus, paber tema taga tumedamaks tõmbuva mere taustal valge.

      Isa kutsus ta maale ja mees tõstis üle parda väikese julla ja sõudis sellega randa. Aitasin ta kaldale ja tõmbasime julla tõusuvee piirist koos kõrgemale.

      Tundsin isa kätt oma õlal nagu hoiatust, justkui oleksin olnud liiga innukas ja ettevaatamatu, aga siis sasis ta mu lühikesi kuklakarvu, mida ta teeb ainult siis, kui tahab näidata välja hellust.

      „Olen Abraham,“ ütles isa, võõra poole tervituseks noogutades. „Kutsu mind Abe’iks. Ja see on minu poiss, Griz.“

      „Tere, Griz,“ vastas mees naeratuse saatel, mis meeldis mulle kohe, kui see ta paksu punase habeme valge sähvatusena kaheks lõikas.

      Enne kui jõudsin tema nime küsida, tormasid mäest alla koerad. Nad haukusid ja urisesid ja saabusid suures hammaste ja sabade puntras, aga kui mees ühele põlvele laskus, et neid tervitada, hakkasid sabad vehkima ja urisemine muutus niutsumiseks, kuna koerad mõistsid, et tahavad, et see võõras merelt tulnud inimene neid sügaks ja patsutaks. Ta oli suur koerasõber ja rääkis meile, et oli oma koera vaid mõned nädalad varem üle parda kaotanud, kui ta tormisel merel ümber Nordkapi neeme purjetas, ja tundis temast puudust nagu oma käest. Koer oli olnud poolenisti haski tõugu ja kandnud nime Saga ning oli olnud mehe sõnul sama tark nagu inimene, valge-musta-pruunikirju kasukaga, üks silm pruun nagu ta kõrvad ja teine sinine nagu taevas. Ta oli pannud koera väikesesse kajutisse kinni, aga kui paat oli langenud erakordselt sügavasse laineorgu ja ta kukkus ja viga sai, siis kuulis Saga ta valuoiatust ja lükkas ukseriivi lahti – tark koer nagu ta oli – ja tuli välja appi. Järgmine laine aga pühkis koera üle parda ja mees ei näinud teda enam kunagi, isegi mitte paadi ahtris kõrguvate lainemägede nõlvadel ulpivat peanuppu, kui tuul ta koera päästmise lootusest üha kaugemale lükkas. Ta näitas kukkumisest saadud peahaava armi ja mõistsime, kui hellalt ta kõnelemise ajal meie koeri sügas – tema haav oli sügavam, kui juba paranenud nahk aimu andis.

      See oli hea lugu, nagu juba ütlesin. Ja – nagu sain hiljem teada – oli osa sellest isegi tõsi. Pruuni ja sinise silmaga koer, kes oli sama tark kui inimene, oli sama tõeline kui surm.

      Oletan, et uue inimese nägemine poleks olnud sinu jaoks nii huvitav, kui see oli meie jaoks. Sa elasid maailmas, mis oli kogu aeg täis uusi inimesi. Kui elasid linnas, siis kihasid nad ilmselt su ümber justkui suur makrelliparv ja sa olid vaid üks tuhandetest või miljonitest, olles oma peas kahtlemata ikkagi üksinda, ent osa ka millestki palju suuremast. Siin on aga iga värske nägu suursündmus, peaaegu šokk, iga uus inimene on nii haruldane, et näib täiesti uue liigina. Rändur nägi välja hoopis teistmoodi kui kõik need, kellega olin iial kohtunud. Tema pikad juuksed olid esiteks paksud ja lainelised ja sama värvi nagu tuleleegid. Punapea. Olin temasugustest lugenud ja näinud neid tuhmunud piltidel, kuid polnud kunagi ühegagi kohtunud. Tema juuksed olid ehmatavat värvi, sama võõrapärased ja äkilised kui erkoranžide lillede laigud, mida nägime teistel saartel alati vanade aedade läheduses, lilled, mida mu ema oli kutsunud „krokusteks“, kui ta veel rääkis. Ta tundis kõiki lilli ja taimi. Bar ütles mulle, et ema sõnul polnud „krokused“ saartelt pärit, aga need olid ellujääjad, täpselt nagu meie. Rändur polnud aga ainult punapea, vaid ka punahabe, mille tihe puhmas ulatus ta näost sama kaugele alla, kui kuklast juuksed. Mehe nahk oli hele, kuigi meresõidust parkunud, ja tema silmad, mis piidlesid maailma otsmiku kõrge kalju alt, olid ohtlikult sinised. Ma ei tea, miks ma arvasin, et nende sinine värv oli ohtlik, kuid just see sõna kargas mulle pähe, kui ma neid nägin. Võibolla sellepärast, et need pöördusid selsamal hetkel minu poole ja nägin ainult viivuks, kui ta mu pilgu tabas, neid ilma sellele järgneva naeratuseta. Tean, et mõtlesin seda siis, see polnud miski, mille lisasin loole hiljem pärast kõike juhtunut: mõtlesin kindlasti, et need olid ohtlikult sinised, kuid mõtlesin siis ümber ja heitsin selle mõtte peast.

      Võibolla oskasid sa erinevusi ja valikuid täis maailmas ringi loovides teiste inimeste suhtes paremini oma kõhutunnet usaldada. Mul oli – on siiani – vähe kogemusi, mille toel inimesi hinnata. Niisiis jätsin tema silmade ohtliku sinise tähelepanuta, kui ta hetk hiljem mu poole naeratas, ja otsustasin, et see sinisus oli lihtsalt teistsugune, kuna olin enne näinud ainult pruune või rohelisi silmi. Ja kui ta naeratas, siis oli neid silmi raske külmadeks pidada, ent ehk oli teda ositi just seetõttu nii raske mõtetes hoida, kuna keskenduda tuli korraga kahele asjale, tema leekivatele juustele ja silmade jääkildudele. Nägu, mis oli sama kale nagu kivi, kui see ei naeratanud, ja naeratus, mis näis soojendavat tervet maailma, kui see sind leidis.

      „Sa näed välja nagu viiking,“ oli esimene asi, mis ma talle ütlesin. Ja ta nägi tõesti selline välja. Olin teda näinud või näinud pigem talle sarnanevaid nägusid ajalooraamatutes ja vanadel piltidel, mehed sarvedega kiivrites, käes sõjakirved ja röövsaak.

      Ja teine asi, mida see põhja poolt meie juurde seilanud mees mulle ütles, oli:

      „Kes see viiking on?“

      Mis näitab, et isegi küsimus võib olla vale, kui seda õigesti esitada.

      3. peatükk

       Kes sa oled?

      Leidsin su ühel suvel, kui olime viikingul. Kui Ferg hakkas