Poiss ja tema koer maailma lõpus. C. A. Fletcher

samamoodi nagu siis, kui hakkad koos viiulimängijaga üles kasvades alateadlikult vilistama ja viise selgeks õppima, nagu oli teinud Ferg. Mina loen palju. Jõuan varsti selleni. Isa mängib viiulit. Ütlesin talle, et Fergil võib olla isegi natuke õigus, sest ma ei teadnud, kellele ma kirjutan, sest kõik, keda ma tundsin, teadsid juba mu lugu, sest nad olid selle osa. Tahtsin aga pidada ehk omamoodi päevikut ja isa ütles, et kirjuta nii, nagu sa räägid, ära püüa seda ilustada, ja ma ütlesin seepeale, et rääkides tuleb ju kellegagi rääkida, vähemalt enamiku ajast, mispeale ütles isa, et kasuta siis lihtsalt oma kujutlusvõimet: ta ütles, et kujuta kedagi ette ja pea teda kirjutamise ajal meeles, ja ma mõtlesin sinu peale, minu näoga poisi peale.

      Nonii. Sina.

      Sina oled fotol, mille leidsin ühel suvel Põhja-Uistil ühest majast. Otsisime seekord varuosasid tuuliku jaoks, mis meile elektrit annab, ja isa teadis, et sama tüüpi tuulikuid leidub seal, kus Põhja-Uisti ühendab Berneray saarega vana teetamm. Sõitsime sinna oma lüügeriga ning isa ja Ferg hakkasid vanast mahakukkunud tuulikust turbiini välja lõikama, samal ajal kui mina läksin mäeharjal seisvat suurt maja tuhlama. Olime otsustanud seal ööbida. Olime käinud seal varemgi, sest see oli korralik ja kivist ehitatud ja katusega, mis kaitses maja halva ilma eest. Ja mis veelgi parem, seal oli rohkelt raamatuid täis riiuleid ja asi, mida kutsuti snuukrilauaks.

      See oli üks vanadest hoonetest, suur talumaja, millele oli aastate jooksul muudkui midagi juurde ehitatud, nii et see oli võrreldes teiste saare majadega palju suurem. Seinad olid olnud kunagi lubjatud, aga nüüd polnud sellest enam eriti midagi järel, nii et maja oli hall, selle katus tumedast kiltkivist, aknaid katmas terved klaasid, mis paistsid mind justkui vaatavat, kui ma mööda vana teed sellele lähenesin. Üks auto oli sillani ära roostetanud ja seisis tagaukse juures kõrge heina sees varjul, olles justkui valmis kellelegi kraesse kargama. Ust polnud nii lihtne avada, kui oli olnud kolm aastat varem, kui olime siin viimati käinud, aga olin nüüd suurem ja mul õnnestus see piisavalt ettevaatlikult lahti lüüa, et saaksime selle pärast ära minnes uuesti enam-vähem kinni tõmmata. Jätsin ukse lahti ja jäin ootama, et koerad minu ees sisse tormaksid ja meid ootavad rotid minema ajaksid.

      Jip ja Jess tuiskasid majja, küüned krabisemas pragunenud plastist põrandakattel, niutsudes ja haukudes nagu alati, kui nad elevil olid, ent kui ei lähedalt ega kaugelt kostnud ühtegi rottide mõrvale viitavat heli, siis jäid nad peagi vait ja lonkisid mulle vastu, näol pettunud ja pisut solvunud ilme nagu neil kombeks, justkui oleksin lubanud neile midagi lõbusat, mis polnud aga päriselt teoks saanud.

      Majas oli midagi muutunud võrreldes viimase korraga, kui olime seal käinud. Ma ei osanud öelda, mis see oli, ja ma ei näinud midagi ega tundnud millegi seesuguse lõhna, mis oleks ohule viidanud, kuid midagi oli teisiti. Varem oli see olnud nagu paljud teised majad, kus olime käinud, niiske ja hallitav, täis asju, mis olid olnud sinu arusaamade järgi kas mõttekad või mõttetud. Isa keeras näiteks inimeste fotod seina poole, kui ta läbi mahajäetud majade sammus. Ma ei tea, miks ta seda tegi. Ta ütles, et annab nii vaimudele rahu, aga ta ei usu tegelikult vaimudesse, või vähemalt ütleb, et ei usu. Minu õde Bar on hakanud isa kombel sama tegema ja ütleb, et siis ei saa kõik need surnud silmad meid vaadata.

      Ma ei arva, et ta seda usub.

      Arvan, et ta üritab mind niimoodi lihtsalt proovile panna ja hirmutada, sest talle meeldib nalja teha ja teisi narrida, kui tal on hea tuju. Peale raamatute lummavad mind tühjades majades need väikeste asjade kogud, mida inimesed vanasti riiulitele panid. Seal ei ole ainult fotod, millest paljud on nii heledaks pleekinud, et näevad välja nagu veekahjustusega paberilehed, välja arvatud siis, kui toad on olnud pimedad, vaid ka väikesed portselanist inimkujukesed ja kruusid ja kannud ning klaasi ja puidu ja muu kraami tükikesed. Kaunistused. Karikad. Mälestusesemed. Asjad, mis tähendasid inimestele kunagi midagi, tähendasid nii palju, et nad tegid neile ruumi ja panid need välja, et saaksid neid iga päev vaadata. Meil ei ole eriti kaunistusi ega aega mälestusesemete jaoks. Teeme kõike ellujäämise, edasiliikumise, jätkamise nimel. „Meil pole aega reliikviate ega suveniiride jaoks,“ ütleb isa, „kui läheme viikingule, võtke ainult kasulikke asju.“ Võibolla otsustasin just sellepärast selle siin kirja panna. Suveniir, mida saan taskus kaasas kanda. Igatahes.

      Sinu pilt.

      Sinu pilt oli kindlasti mälestusese. Sa tähendasid kellelegi midagi, isegi kui see oli lihtsalt sinu enda jaoks. Leidsin su snuukrilaua alt. Ja see, kuidas ma su leidsin, oli kummaline ja salajane, ja kuna foto on väike asi, siis võtsin su endaga kaasa ja keegi ei teadnud seda ja nüüd elad sa selle märkmiku lehtede vahel, millesse ma kõike seda kirjutan, ja oletan, et jääd vähemalt seni, kuni keegi seda loeb, ikka saladuseks.

      Olin snuukrilauaga toas varem käinud, kui selles majas viimati olime. Laud täitis peaaegu tervet tuba ja oli kaetud tolmulinaga, mis oli hakanud nurkadest katki kuluma – umbes sada aastat oma kaalu kandmist oli sellesse augud sisse kulutanud. Olime lina laua pealt ära võtnud ja veeretanud kahvaturohelisel mängupinnal erksavärvilisi kuule, püüdes neid aukudesse põrgatada. Kunagi olid olnud seal ka kiid, millega kuule aukudesse lüüa, aga nüüd olid nende hoidikud tühjad. Mulle oli meeldinud pallide sujuv liikumine ja need rahuldustpakkuvad kõlksud ja klõmatused, kui kuulid üksteise vastu põrkasid. Neid asju pole palju, mis meie igapäevases kokkulapitud maailmas nii sirgelt ja hästi liiguksid. Toa vasakus servas kõrgus suur raamaturiiul ja otsaseinas luukidega aken. Olin riiulid korra juba läbi vaadanud, aga kuna olin nüüd vanem, siis läksin uuesti nende juurde, et näha, kas vanem mina leiaks sealt raamatuid, mis polnud eelmisel korral mu pilku köitnud.

      Aknaluugid olid kinni kiilunud ja kuigi oleksin võinud need lahti kiskuda, siis ei teinud ma seda. Valguse puudumine aitas raamatutel paremini säilida ja ma teadsin, et luukide avamine muudaks nende sulgemise raskemaks. Hinged roostetavad ja isegi kui nad seda ei tee, siis roostetavad kruvid, pudenedes välja vanast puidust, mis ei suuda neid enam kinni hoida. Võtsin niisiis oma tulepulga välja, süütasin õlilaterna ja kasutasin valguse saamiseks seda. Tulepulk kukkus mul aga käest ja veeres snuukrilauda ümbritseva lina voltide alla.

      Me polnud leidnud sind eelmistel kordadel kastide tõttu. Keegi oli ladunud korgist põrandaplaatide kastid laua alla, täites kogu lauaaluse. Need olid needsamad korgist plaadid, mis koorusid nüüd lahti maja köögi põrandalt. Meil oli jäänud kahe silma vahele aga see, et kastid olid laotud laua äärte alla ja nende keskel oli tühi ruum, nagu kandiline koobas, tuppa peidetud tuba. Mu tulepulk oli veerenud kahe kasti vahelisse kitsasse prakku ja avastasin saladuse alles siis, kui liigutasin selleni ulatumiseks ühte kasti.

      Kalaõli laternad haisevad rohkem kui annavad valgust, ent nägin isegi oma laterna tuhmis heleduses, et keegi oli kasutanud seda ruumi kunagi salajase peidupaigana. Esiteks köitis mu tähelepanu minu laternaleegi peegeldus teisel pool lauda rivis seisvatelt klaaspurkidelt, mille sees olid küünlajupid. Vanad küünlad põlevad palju paremini kui need, mida valmistab Bar, nii et minu esimeseks mõtteks oli küünlajupid kokku koguda ja vaadata, kas seal leidub ehk ka terveid küünlaid. Pugesin sisse ja just nii leidsingi ma saladuste kambri.

      Keegi oli siin maganud, aga ilmselt küll väga-väga ammu. Laua all oli lahti rullitud magamiskott ja tekid ja padjad ning kastidest moodustunud seinu ääristasid raamatud ja konservid ja ravimikarbid. Laua alumise ääre ümber oli kinnitatud teibiga pisikeste tuledega valguskett, midagi sellist, mida pandi jõulupuudele nendel vanadel piltidel, mida olen näinud. Need ei põlenud muidugi ja ei saanud seda enam kunagi teha. See pani mind mõtlema, milline oli see varjupaik tulevalgel välja näinud – hubane, rõõmsameelne, võibolla isegi natuke maagiline. Keegi oli liiminud kiltkivist laua alumisele poolele mõned korgist plaadid, et anda salajasele toakesele kaunistatud lagi – lagi ja korktahvel. Tahvel oli kaetud fotode ja joonistustega.

      Võibolla oli asi valgusketis, mis ei saanud enam kunagi süttida, kuid tahtsin korraga näha, milline näeks see ruum välja, kui seda valgustaks midagi rohkemat kui vaid minu tahmav õlilamp, ja seetõttu süütasin mõned küünlajupid ja heitsin käkrus magamiskotile pikali. Tundsin, kuidas sünteetiline täitematerjal mu raskuse all tolmuks pudenes, kuid nägin just siis sind. Sina olid sellel pildil, mis asus täpselt padja kohal. Sa olid ilmselt viimane, keda see inimene, kes siin magas, enne tulede kustutamist nägi,