Unustatud ja unustamatud naised Eesti ajaloost. Heili Reinart

      19. sajandi lõpus oli Haapsalu kuulus oma merekümbluste ja mudavannide poolest. Suurel Promenaadil asus sakslasest ettevõtja Teodor Bülli mudaravila. Tema supelhoonel oli menu. Suvel viibis siin alati arvukalt kuurordikülastajaid, kelle hulgas oli ka tsaariperekonna liikmeid. Korralikku luterlast ja edukat ärimeest Teodor Bülli austati linnas ning mõnda aega oli ta isegi Haapsalu linnapea. Bülli peres kasvas viis tütart, nende seas 5. veebruaril 1887 sündinud Anna Hedwig. Nende kodu asus aadressil Kooli 5 ja on säilinud tänapäevani. Seal tegutseb laste ja perede tegevuskeskus Iloni Imedemaa.

      Hedwig õppis Haapsalu linnakoolis. Eriti hõlpsalt hakkasid talle külge keeled: kodus kõneldavale saksa keelele lisandus märkamatult eesti keel, bonne aitas järje peale prantsuse keelega, koolis lisandus vene keel. Seejärel jätkas tüdruk haridusteed Peterburis kuulsas Annenschule gümnaasiumis.

      Otsustav mõju Hedwigi saatusele oli tutvumine Ivan Kargeliga esimese koolivaheaja suvel Haapsalus. Mees kuulus evangelistide hulka, kelle tegevus Venemaal 20. sajandi alguses oli üsna aktiivne. Hedwig on oma eluloos tõdenud: „Kargeli õilsad mõtted ja vestlus temaga mõni päev hiljem sundisid mind langetama lõpliku otsuse …”

      Arvatavasti just Kargelilt kuulis Hedwig armeenlaste raskest saatusest. Kui siis ka ajalehed kirjutasid Ottomani impeeriumis toimunud pogrommidest ning kiriku- ja misjoniorganisatsioonid hakkasid koguma humanitaarabi ja avama Kiliikias lastekodusid, soovis Hedwig kristlike laste päästmisele kaasa aidata. 1906. aastal sõitis 19aastane Hedwig Saksamaale Malche piiblikooli. ³

      Seminar lõpetatud, täitus Hedwigi südamesoov. Juulis 1911 anti talle ja veel kahele lõpetajale õnnistus teele kaasa ning saadeti ametlikult tööle Türgisse, täpsemalt Marashi (praegu Kahramanmaraš).

      Jõudnud kohale, sukeldus Hedwig Büll kohe armeenia orbude varjupaiga töösse. Isikliku elu mõiste kadus, sest töö haaras ta täielikult. Kuna Hedwigil oli loomupärast andi keelte peale, omandas ta juba mõne kuuga türgi ja hiljem ka armeenia keele. Linnas ja külades inimesi külastades kohtusid nad pidevalt naiste ja lastega, kes ei olnud kunagi õppinud ega osanud lugeda. Nad muutsid ühe varjupaigahoone, mis kandis kaunist nime Sonnenschein (sks päikesepaiste), tüdrukute kooliks. Kui algul hakati tunde andma vaid kahes klassis, siis hiljem ehitati suurest magamistoast ja toiduvaru hoiupaigast juurde veel kuus ruumi. Nii elaski Hedwig koos suure lõbusa lastekarjaga. Suvise palavuse ajal, kui lapsed viidi mägedesse, läks ta nendega kaasa: „Ma ei unusta kunagi seda mägedes veedetud aega /…/. Tuleb armastada neid inimesi – armeenlasi, keda ei ole laastavalt puudutanud kultuuri lihvketas.”

      Kõik muutus 1914. aasta suvel, kui lahvatas maailmasõda. Pärast riigi sõtta astumist alustasid noortürklased armeenlaste totaalset hävitamist. Noored mehed saadeti töölaagritesse, kus nad surnuks nälgisid. Naised-lapsed-vanurid sunniti kodudest lahkuma ja minema kõrbetesse. Tulemuseks oli rohkem kui miljoni armeenlase surm. Hedwig Büllist sai genotsiidi tunnistaja ja samal ajal tuhandete laste päästja. Varjupaikades olnud lapsi ja töötajaid õnnestus kaitsta uskumatute pingutustega. Orbudekodu ümbritseva tara taga ootas armeenia lapsi surm.

      1916. aastal viidi Hedwig Büll üle Haruniye küla varjupaika, mis asus Marashist veidi lõuna pool. Ka seal asus kool, kus lapsed tegid õppimise kõrval mitmesuguseid abitöid. Sõja lõpp ning Türgi ja Saksamaa kaotus muutsid olukorra orbude varjupaikades ja koolides armetuks. Kui need olid senimaani olnud imepisike rahu ja armastuse saar kesk meeletut tigedust ja vägivalda, siis 1918. aastal hakati armeenlaste varjupaiku likvideerima. Türgi valitsusel polnud enam mingit võimu, võitnud liitlasväed ei suutnud neid riigis tegutsevate röövlijõukude vastu kaitsta. Hedwig Büll sai käsu lahkuda laste juurest, kellesse ta oli kogu hingest kiindunud: „Mul oli nii kahju meie lastest ja eriti meie töötajatest, hüvastijätt nendega oli veelgi raskem.” Haruniye ja Marashi lapsed sattusid hiljem Küprosele Limassoli, kust nad viidi merd mööda Konstantinoopolisse.

      Kuna kogu endine maailm oli tükkideks rebitud, ei osanud Hedwig teha midagi paremat kui sõita kodumaale, millest oli pea kümme aastat eemal olnud. Ta saabus Haapsallu, kus pidi tegelema kinnisvara ja rahaasjadega, sest vanemad olid selle aja sees surnud. Muuseas taotles ta endale Eesti kodakondsuse ja jäi sellele truuks elu lõpuni. Samal ajal suhtles Hedwig palju kohalikega ja korraldas kodus kokkusaamisi, kuhu tuli rohkesti inimesi: „Kaks korda jutustasin ma misjonist ja kõik tahtsid sellest kuulda üha rohkem ja rohkem.”

      Kuigi Saksamaa ei saanud jätkata misjonitegevust endisel moel, polnud idee kandjad maailmast kadunud. 1922. aastal registreeris Paul Berron Alsace’is uue ühingu kristliku abi andmiseks idamaades. Kui Berron asus töötajaid värbama, pöördus ta ka Frankfurdi misjoni endiste liikmete poole. Eesti kodanik Anna Hedwig Büll oli üks esimesi, kes tema üleskutsele vastas.

      Paljud armeenlased, kes olid ime läbi surmast pääsenud, kuigi kaotanud kogu oma maise vara ja sugulased, olid elama asunud Süüria ja Liibanoni aladele. Nad asusid suurtes telklaagrites Beiruti ja Aleppo lähedal. Hedwig saadeti Alepposse. Nii algas Bülli elus uus etapp, mis kestis 30 aastat.

      Aleppos sattus Hedwig humanitaarkatastroofi epitsentrisse. Süüria majanduslik olukord oli väga vilets. Riigis oli suur hulk kurnatud ja haigeid inimesi, üks epideemia järgnes teisele. Kui varem oli Hedwig päästnud lapsi ja täiskasvanuid tapmisest, tuli tal nüüd päästa neid suremast nälja ja haiguste kätte. Nii kirjutas ta 1924. aasta suvel: „Minu ees on suur-suur põgenikelaager, mis on muutunud juba linnaks. Sirged ja kõverad tänavakesed, tihti väga kitsad, ühendavad 2900 hurtsikut nende 13 200 elanikuga. Enamik eluasemeid kujutab endast puitbarakke või tambitud savist ubrikuid; väga tihti ei ole inimestel jätkunud raha ukse jaoks, seepärast täidab ukse osa kangatükk, mis varjab möödakäijate eest, kui palju võib seal sees olla muret ja kannatusi. Laagri väljanägemine räägib äärmisest vaesusest, kaotatud kodumaast.”

      Hedwig Büll kirjutas kümneid kirju, püüdes saada kõikvõimalikku rahalist abi mitte üksnes oma hoolealustele koolides, vaid ka põgenikele. Haigustega võitlemiseks leidis Hedwig võimaluse ehitada ja sisustada haigla ning ambulatoorium. Ta korraldas lastele mägedes sanatoorse laagri ja organiseeris supiköögi, kus lapsed said iga päev kausitäie sooja sööki. Hedwigil õnnestus saada rahalist abi inimestelt, kes vormistasid armeenia orbude „kauglapsendamise” ning saatsid õppeperioodil „oma” lastele toetust. Ise asus ta juhtima tütarlastekooli. Hedwig Büll töötas selle nimel, et armeenlastele eraldataks maatükke elamuehituseks, organiseeris ehitusmaterjalidega varustamist ja veevarustussüsteemi rajamist. Ise elas ta seejuures väga spartalikult ja lihtsalt.

      Selle aja kohta leidub Hedwig Bülli elulookirjelduses vaid paar rida: „Kuid oli hädavalik leida töö nende jaoks, kes elasid laagris, eriti just nii paljudele lesknaistele ja lastele. Meil õnnestus organiseerida kudumistööstus ja suur hulk naisi ja noorukesi tüdrukuid tegeles kauni armeenia käsitööga.” Tegelikult kaasnes sellega tohutu ja laiaulatuslik organiseerimistöö. Hedwigi asutatud vaibakudumistööstuses leidis rakendust pea 500 lesknaist. Tema kasvandikud on kirjeldanud, kuidas ta korraldas Aleppos vastuvõtte eri riikide saadikutele, poliitikutele, ärimeestele, et leida tänapäeva mõistes sponsoreid. Ta pani kõik pika laua taha, kus lapsedki sõid, ja pakkus külalistele plekk-kaussidest sama putru, mida kasvandikelegi. Asi igatahes toimis. Vabrik töötas kuni teise maailmasõjani.

      1951. aastal algas armeenlaste repatrieerumine Nõukogude Armeeniasse. Hedwig Büll kavatses sõita sinna koos oma lastega, kuid talle ei antud sissesõiduluba Nõukogude Liitu. Nii korraldati Aleppos üks suur lahkumispidu ja Hedwig Büllil tuli 68aastasena lõpetada oma misjonäritegevus.

      Naine ei saanud naasta ka kodulinna Haapsallu, sest seegi kuulus nüüd Nõukogude Liidu koosseisu. Hedwig Büll, kes oli pühendanud 44 aastat elust inimeste abistamisele, jäi oma elupäevade lõpus kodumaatuks. Vähe sellest – ei Nõukogude Armeenias ega Eestis tohtinud keegi teda isegi meenutada.

      Hedwig siirdus Aleppost Lausanne’i ja elas seal oma sõbranna Lise Grobet’ juures. Ta viis läbi piiblitunde, aitas kaasa leeriks valmistumisel ja püüdis igati kasulik olla. 1968. aastast elas Hedwig Büll misjonäride varjupaigas Heidelbergi lähedal Lobbach-Waldwimmersbachi linnakeses. Ta oli aktiivses kirjavahetuses oma õpilaste