Unustatud ja unustamatud naised Eesti ajaloost. Heili Reinart

registreerimiseks ette panna”.

      Naine ei kavatsenudki asjade sellise käiguga leppida, vaid lasi algatada kriminaalasja tema peale kaebuse esitanud isiku suhtes. Juhtumi kajastused ajakirjanduses muutusid nii teravaks, et minister Rahamägi pidi ajalehtede veergudel selgitusi jagama. Ka kooli vanematekogu valas õli tulle, kuulutades, et haridusminister „põhimõtteliselt tahab Tallinnas kui ka terves Eestis naiskoolijuhatajaid meesjuhatajatega vahetada”.

      Haridusminister Rahamägi vihastas ja teatas, et koolijuhataja vastu olevat tulnud uued süüdistused: „Pr. Tõrvand-Tellman olevat 1. detsembril langenud ohvrite matusel oma kübaral punast sulge kannud. Sellega on pr. Tõrvand-Tellman teiste kodanikkude rahvustunnet haavanud ja ühtlasi näidanud, et temal puuduvad isamaalised tunded. Pr. Tõrvand-Tellman olevat 24. veebruaril s. a. „Estoonias” õpilastele korraldatud aktusele oma kohale oma majaõmbleja saatnud ja pr. Tõrvand-Tellmani tütar olevat sealsamas siis ühes teiste õpilastega selle üle naernud ja märkusi teinud. ”

      Lapsevanemad korraldasid aukohtu, kus Anna Tõrvand-Tellmann õigeks tunnistati. Haridusminister nimetas aukohut lubamatuks ja vabastas Tõrvand-Tellmanni 31. märtsil õpetajaametist, keelates tal edaspidi pedagoogitöö üldse.

      Anna jaoks olid kõik piirid ületatud. Temalt oli ära võetud võimalus töötada õpetajana, mida ta üle kõige maailmas armastas. Naine avaldas oma vastulause 29. aprilli Päevalehes kahel leheküljel, nõudes oma au haavamise, alandamise ja mõnitamise lõpetamist. Ta tegi pihuks ja põrmuks koolivalitsuse komisjoni uurimistulemused. Igasugused kübara- ja aktusejutud tembeldas ta klatšiks, nagu need ilmselgelt olidki, ja imestas, kuidas haridusminister sai võtta vallandamise aluseks kontrollimata faktid. Kõige viimaks esitas Anna retoorilise küsimuse: mis siis saab, kui ka tulevased haridusministrid jagaksid professor Rahamägi põhimõtteid ja leiaksid, et meesjuhatajad on tütarlastekoolides kohasemad kui naisjuhatajad?

      Anna pöördus kohtusse. See saatis õpetajakutse peatamise otsuse haridusministeeriumisse ümbervaatamisele. Minister ei taganenud. Pingpong haridusministeeriumi ja kohtu vahel vältas kuni 1926. aasta hilissügiseni, mil Anna õpetajaõigused taastati. Selle aja jooksul oli muutunud ainult niipalju, et haridusministriks oli saanud Jaan Lattik.

      Anna ei istunud protsessimise ajal, käed rüpes. Tallinna Naisseltsi juhatajana tegi ta pärast 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatset ettepaneku asutada Soome ja Poola naiste eeskujul Naiskaitseliit. Esimene üksus loodi aasta lõpuks Tallinna Kalevi malevkonna juurde ja sai nimeks Lindade kompanii. Paari kuuga suutis esinaine Anna Tõrvand-Tellmann liituma kutsuda pea paarsada naist. Kuus aastat oli ta Naiskodukaitse Tallinna ringkonna esinaine. Anna leidis, et ka naine peaks oskama laskeriistadega ümber käia, pooldas pükstega vormi ning naiste õigust relva kanda.

      Aastatel 1926–1928 elas Anna Viinis, kus õppis ülikoolis õigusteadust. Eestisse tagasi tulnud, oli tal uuesti võimalik õpetajana tööle hakata Riigi Kunsttööstuskoolis. 1932. aastal pidi naine jälle töölt lahkuma. Majanduskriisi tõukel andis valitsus välja tööpuuduse vastu võitlemise määruse, mille kohaselt ei tohtinud mõlemad abikaasad riigitööl olla. Paratamatus sundis Annat uut lehekülge pöörama – ta otsustas avada päris oma kooli. Kuna Tallinnas olid juba saksa, prantsuse ja vene erakoolid, asutas Anna Tõrvand-Tellmann esimese inglise keele süvaõppega kolledži. Kuni 1940. aastani oli ta selle juhataja.

      Inglise kolledži gümnaasiumiosa asus Narva maantee 28, kus tänapäeval tegutseb Tallinna Muusikakool, algkooliklassid eraldi madalas puumajas. Selle juurde loodi ka lasteaed. Koolivorm, alates sussikotist ja lõpetades rukkilillesinise mütsiga, oli kohustuslik. Kooli juurde moodustati ka Kodutütarde organisatsioon. 1934. aastal käis Anna Londonis, kust sai abi ja suuniseid õppeprogrammi ja õppevahendite muretsemisel ning õpetajate leidmisel.

      1934. aasta riigipööre puudutas Tõrvandite elu väga sügavalt. Kõigepealt allutati Naiskodukaitse täielikult Kaitseliidule ja Anna Tõrvand-Tellmann vabastati juhataja ametist. Vabadussõjalaste Liidu liikme Juhan Tõrvandi tegevuse suhtes algatati juurdlus seoses sõjalaevade müügiga Peruule. 1936. aastal kisti mees vabadussõdalaste protsessi süüdistatuna riigipöördekatse organiseerijatega ühenduses olemises. Juhan Tõrvand mõisteti viieteistkümneks aastaks sunnitööle, temalt võeti kõik ametid ja autasud. Mees vabastati ja amnesteeriti 1938. aastal.

      Veel 21. jaanuaril 1940. aastal tähistati Estonia kontserdisaalis Anna Tõrvand-Tellmanni silmapaistvat pedagoogilist tegevust, suvel aga tema erakool likvideeriti. Tõrvandid tõsteti oma kodust välja. 1941. aasta 14. juuni öösel äratasid sõdurid pere uksele tagumise ja lärmiga. Kiiresti tuli mõned riided ja asjad kokku panna ning minna.

      Anna Tõrvand-Tellmann küüditati Kirovi oblastisse Oritši rajooni Gadõ külla. Asumisel töötas naine algul turbatööstuses töölisena, hiljem tabelipidajana. 1942. aastal sai ta teate, et tema abikaasa Juhan Tõrvand oli Vjatka vangilaagris surnud. Aasta hiljem Anna Tõrvand-Tellmann arreteeriti süüdistatuna nõukogudevastasest natsionalistlikust spionaažiorganisatsioonist osavõtus ja määrati kaheksaks aastaks sunnitööle.

      Vangilaagris viibitud aastate järel saadeti Anna taas asumisele – Molotovi oblastisse Kosinski rajooni. Seekord paigutati naine invaliididekodusse, sest ta oli raskelt haigestunud selgroonärvi põletikku. Temaga samas palatis elas mõnda aega Hilja Simsel, kellega Anna hiljem kirju vahetas. Nendes kirjades paljastas Anna oma suurt üksindust ja igatsust lähedaste järele: „Ma ei leia kusagil rahu, nutan. Mulle on siin kõik vastik, ma ei taha siia jääda. /…/ Ma olen nii kurb, nii üksik, maha jäetud kõigi oma kallite sugulaste poolt. Millal ometi tuleb kõigele sellele lahendus ja lõpp minu kannatustele? Kas ma elan rõõmsate päevadeni? /…/ Kas tõesti tuleb surra siin taigas ja soos?? See on hirmus.” Anna Tõrvand-Tellmann suri invaliididekodu haiglas düsenteeriasse 23. augustil 1953.²

      Anna õpilased pole teda unustanud. Inglise kolledži kokkutulekuid korraldati juba nõukogude ajal, eriti suurejooneliselt hakati neid tähistama pärast iseseisvumist. Kaheksa aastat tegutsenud koolis on õppinud terve rida üldsusele tuntud isikuid, nende seas kirjanik ja tõlkija Dagmar Normet, koorijuht Uno Järvela, näitleja ja filmirežissöör Valdur Himbek, lastekirjanik Erika Esop, ajaloolane Heldur Palli jpt.

      MELANIE LAID – Soomusrongi Mari

      Anna Vares-Kukk ja Salme Bergmann-Ilmet on kõige tuntumad Vabadussõjast osavõtnud naised, keda autasustati Vabadusristiga. Arvatakse, et naisi osales sõjas pea poolsada, nii relvaga käes kui meditsiiniteenistuses. Õrnema poole esindajaid jätkus soomusrongidelegi. Üks sellistest oli vahva Saare naine Melanie Laid (1885– ?), kes sai tuntuks Soomusrongi Marina.

      1918. aasta lõpul, kui enamlaste väed olid üle piiri tunginud, oli sõjaväe varustamisega tegelnud Johan Pitkal kibekiire soomusrongide ehitamise ja rindele saadetavate meeste relvadega varustamisega. Oma kodumajas Väike-Patarei tänaval oli ta keldrisse sisse seadnud „värkstoa”, kus kümmekond meest kuulipildujaid ja püsse kasutuskõlblikuks putitasid. Ise kurseeris ta rindel olevate soomusrongide ja pealinna vahel. Kui ta ühel detsembriõhtul veoautol kodumaja ette sõitis, astus tema juurde meister ja teatas, et üks töölistest olevat proovinud eelmisel ööl peremehe naise pähe nende teenijatüdrukut Melanied ära kägistada.

      Johan Pitka võttis perekonna turvalisuse tagamist tõsiselt ja saatis nad Inglise sõjalaevaga kodumaalt minema. Kui proua ühes lastega laevale hakkas minema, sõnas ta Melaniele: „Sind meie kaasa võtta ei saa, sa ei oska keeli ja sinust pole kasu.”

      Tõsi ta oli, et 4. juunil 1885 Saaremaal Mändjala külas sündinud Melanie võõrkeeli ei osanud. Tema isa Friedrich Laid oli meremees ja pidas koos ema Jelizavetaga paarivakamaalist vabadikukohta. Nasva külakoolis oli Melanie käia saanud vaid kaks talve, siis tuli pere vanima lapsena teenima hakata. Kaheksa-aastaselt kõlbas ta Kuressaares ühe perekonna lapsehoidjaks küll. Leeriealisena oli Melanie paar aastat Piidla koguduse õpetaja juures lapsehoidjaks, pärast seda teenis seitse aastat linnalähedases Saka talus. Saksa okupatsiooniaja sügisel läks Melanie teenistuskohtade