Unustatud ja unustamatud naised Eesti ajaloost. Heili Reinart

peab kolima. Sellest polnud juttugi, et mees oma perekonnale eluaset peaks muretsema. Ema, naise õigusest, kes ometigi mehega üheskoos töötades varandust oli korjanud, ei hoolitud vähematki, teda ei nõutud müümise juures.” Ema kogus vaikselt oma vähesed asjad kompsu ja kolis väimehe juurde, isa asus elama pisikesse veskimajja. Lilli aga võttis kasutütre näpu otsa ja siirdus Pärnusse.

      Naine lähenes juba neljakümnendale eluaastale, kui tuli iseseisvat elu alustada. Algasid vaevad majandusliku toimetulekuga, töö- ja leivamured, peavarjuhool, sekeldused rahapuuduse ja võlgadega. Kõigepealt kogus ta enda ümber kümmekond last, kellele hakkas algõpetust andma. Kuid Lilli hinges pakitses oma kooli asutamise soov. Ta kutsus õe Anette Peterburist appi ja koos asutati 1882. aastal kolme klassi ja kuueaastase kursusega eraalgkool. Kuid õpilasi kogunes vähe. Pärnu oli ju teada-tuntud baltisaksluse kants ja eestlasedki häbenesid oma lapsi viia rahvuskaaslase juurde kooli, otsiti kohta, kus saaks enam saksa keelt ja meelt. Peagi pidi Anette Peterburi tagasi sõitma, sest kooli tuludest kahele ei jätkunud.

      Kooli ülalpidamiseks võttis Lilli heategevusmüüke korraldada, näitemänge organiseerida või kõnesid pidada. Aga siiski jäi Suburg oludele alla. Appi tuli õnnelik juhus. Viljandi jõukamate perekondade vanemad panid raha kokku ja kutsusid Lilli Viljandisse õpetama.

      Viieklassiline tütarlaste progümnaasium Viljandis alustas tööd 1885. aastal ja näis, et ümberkolimise samm oli end õigustanud. Peagi võitis Suburg lastevanemate usalduse, tal õnnestus üürida avaramad ruumid, õpilaste arv suurenes ja majanduslik olukord paranes. Lilli Suburg lõi kooli juurde internaadi. Lõpuks ometi oli tal kõik: maja, lastepere ja rahaline kindlustatus, et kujundada ihaldatud omanäoline kasvatusasutus.

      Lilli pööras suurt tähelepanu õpilaste mõistuse teritamisele, heade kommete kasvatamisele ja iseseisva otsustusvõime arendamisele. Ta ei pidanud õigeks tuupimist ja vältis karistusi. Kuigi õppetöö oli saksakeelne, toimus see kindlalt eesti meeles. Suburgi käe alt kasvasid välja Eesti Vabariigis tuntud pedagoog Leeni Mõru, lauljanna Aino Tamm, esimese kodumajanduskooli asutaja Mari Raamot jt.

      Koolimaja teises otsas jätkas Lilli ajakirjanduslikku ja kirjanduslikku tegevust. Selle krooniks sai esimene „literatuurlik ja ajakohane ajakiri Eesti naisterahvale” – Linda. Esiknumber trükiti Karl August Hermanni trükikojas Tartus 15. oktoobril 1887. Vastuoksa toonastele ootustele ei olnud Linda mõeldud koduperenaistele praktiliste oskuste jagamiseks, vaid naiste üldise haridustaseme tõstmiseks ja maailmapildi avardamiseks. Juba teine number kandis ilmseid märke naiste õiguste eest võitlemisest.

      Ajakirjaga oli Suburg loonud läbi raskuste lõpuks ometi tribüüni, millelt kisendavast ebavõrdsusest jutustada. Ta oli veendunud, et ühiskonna parandamine sõltub naistest. Eriti teravalt kõlas tema üleskutse karskusele: „Võtke ükskord vahvust südamesse ja jätke kõik joodikud ja prassijad mehed üksinda kõdunema, ärge minge neile appi, inimese soole õnnetumaid liikmeid juurde sünnitama ja kasvatama!”

      Linda tellijaid oli isegi parimail päevil kahjuks ainult 380. Tolle aja kohta julgetele naisõiguslust käsitlevatele kirjutistele vastati mitmelt poolt väga vihaselt. Hoiatati teisi naisi sõna võtmast, sest iga naine, kes julgeb avalikult kõnelda, kaotab sellega teiste austuse ja saab igaveseks määritud. Ajakirja süüdistati vaenu õhutamises meeste ja naiste vahel.

      Närvesöövad olid sekeldused trükkimisega. 1888 ostis Suburg Riiast isikliku trükipressi ja kirjutas selle algklasside õpetaja Johan Jannseni nimele, kes oli „postipapa” kauge sugulane. Kuid 1891. aastal juhtus midagi ootamatut – pettunud lootuses Anna Wiegandtiga ühine kodu rajada, müüs meeleheites Jannsen trükikoja salaja Sakala toimetajale Jüri Peedile, Lilli vaenlasele, ning põgenes Riiga, jättes võlad Suburgi kanda. Lilli võitles küll oma ajakirja eest nagu emalõvi, aga võlad rõhusid lämbumiseni ning 1893 loovutas ta Linda juriidilised õigused, misjärel sellest kujundati harilik pereajakiri.

      Venestusreformide käigus tuli koolis üle minna venekeelsele õppetööle, millega Lilli toime ei tulnud. 1892. aastal andis Suburg kooli juhtimise üle Annale, kes sai võimudelt loa pidada viieklassilist teise järgu tütarlastekooli. Sellisena tegutses Suburgi rajatud kool veel kuus aastat.

      Sajandi lõpul hakkas Lilli eluring ahenema. Ta elas põhiliselt Lätimaal Oomulis, kuhu pärast abiellumist Jaan Lammasega oli kolinud Suburgi kasutütar. Seal Egeri talus õpetas ta ümbruskonnas elavaid eesti lapsi ja tegi kirjatöid. Aeg-ajalt käis ta külas õdedel Valgas ja just seal jõudis tema elu 8. veebruaril 1923. aastal lõpule. Lilli Suburg maeti Vändra kalmistule.

      1982 tähistasid viljandlased Suburgi koolimaja ja Linda toimetuse asukoha mälestustahvliga.

      Pedagoogiks sündinud ANNA TÕRVAND-TELLMANN

      Anna Tõrvand-Tellmanni (1880–1953) koolijuhatajatööd saatsid pidevad skandaalid, mille kohta omaaegne ajakirjandus märkis, et tema ja haridusministeeriumi vahelistel protsessidel pole lõppu. Oma karjääri jooksul asutas ta kolm eestikeelset ja ühe ingliskeelse kooli. Peale selle oli Anna Tõrvand-Tellmann Naiskodukaitse rajaja ning üks Kodutütarde organisatsioonile alusepanijaid.

      Anna-Emilie Mälgu vanemad Leen ja Hendrik olid Tartu-lähedase Ülenurme mõisa rentnikud. Tüdruk sündis 9. augustil 1880. Vanemad kolisid peatselt Tartusse, kus Anna pandi õppima A. Grassi tütarlastekooli, mille ta lõpetas saksa keele, matemaatika ja koduõpetaja kutsega. Seejärel töötas noor naine aastaid guvernandina Venemaal ja Saksamaal ning täiendas end pedagoogilistel kursustel.

      1906. aastal abiellus Anna Mälk Ernst Nikolai Tellmanniga. Neil sündis kaks tütart. 1913. aastal kolisid Tellmannid Peterburi, kus Anna asus saksa keele õpetajaks Peterburi lähedal Kolpino gümnaasiumis. Võõrsiloleku aeg sai ümber 1915. aastal. Ernstist sai Tallinna linna ehitusosakonna juhataja ja Anna valiti Tallinna linna 1. tütarlaste gümnaasiumi juhatajaks.

      Rõhuv enamus õpetajaid koolis olid venelased, ka õpilased ei tohtinud koolis eesti keeles rääkida. 1917. aasta sügisel, kui olud muutusid, jagas Anna Tellmann kooli kolme ossa: eesti-, saksa- ja venekeelseks. Ta andis eesti soost õpilastele loa koolis omavahel emakeeles rääkida, moodustas oma vahenditest eestikeelse kirjandusringi ja raamatukogu. Loomulikult ei meeldinud see kõigile. Ägedad kokkupõrked venemeelsete õpetajatega läksid nii kaugele, et Eesti osakonna tunniplaanid kisti seintelt maha.

      Vabariigi saabumisel hakati koole ümber korraldama ja uusi looma. Mõnda aega oli Anna Tellmann nii 1. kui 2. tütarlaste gümnaasiumi juhataja, kuid loobus liigse töökoormuse tõttu oma vana kooli kasuks. Anna oli tugeva iseloomu ja hea organisaatorivõimega. Oma õpetajaskonna moodustamisel ei teinud ta hinnaalandust – need pidid olema haritud ja rahvusmeelsed inimesed, head pedagoogid.

      1919. aastal suri Anna abikaasa. Võluv ja atraktiivne kahe lapsega lesk kauaks üksi ei jäänud. Ta abiellus kaitseväe staabiülema kindralmajor Juhan Tõrvandiga, kes oli üksi tütart kasvatav lesk. Sellest sai perekond, kus valitsesid üksmeel, rõõm ja naer. Kuna abikaasa oli kõrge sõjaväelane, käis Anna sageli diplomaatilistel vastuvõttudel. Vahel võõrustati külalisi ka oma kaunis ja avaras Toompea kodus. Scheelidelt ostsid Tõrvandid Pirita-Kosele suvekodu – Carlshofi suveresidentsi. Hiljem Juhan Tõrvand tükeldas suvemõisa maa-alad, müüs kruntidena maha ja rajas jõekaldale Ilumäe villa. Tänapäeval kasutab residentsi Briti saatkond. ¹

      Anna Tõrvand-Tellmanni positsioon tekitas meessoost õpetajates ja haridusametnikes kadedust. Ei olnud veel aeg, kus naist oleks juhina meeleldi aktsepteeritud. Leiti, et Anna moekad kostüümid ja kõrge kontsaga kingad olevat pedagoogile sobimatud ning tema ise kõlbmatu noorsugu kasvatama. Nii algatatigi koolijuhataja vastu laimukampaania.

      Üks rahulolematu meesõpetaja, keda Anna Tõrvand-Tellmann polnud nõustunud oma kooli õpetajaks kinnitama, esitas haridusministeeriumile kaebekirja, kus süüdistas koolijuhatajat onupojapoliitikas, tagaselja susimises ja kooli distsipliini laostamises. Juurdluskomisjon, keda juhtis erapoolik meesterahvas, ei võtnud arvesse Anna seletuskirju ega õpetajate tunnistusi