Unustatud ja unustamatud naised Eesti ajaloost. Heili Reinart

silmapilguks koju põikas, teatas Melanie: „Mina siia maha ei jää, vaid lähen ka isamaad kaitsma soomusrongile.” Peremees muigas ja küsis, mida ta seal soomusrongil tegema kavatseb hakata. Naine vastas, et kui muud ei oska teha, siis vähemalt haavatuid kannaks lahinguväljalt ära.

      19. detsembril tuligi püssiga sõdur ja ütles, et Pitka laseb teatada: võib minna soomusrongile. Melanie sammus Telliskoplis seisvale soomusrongile. Melanie viidi rongiarst Martin Josepi juurde, kes pidi talle juhatama tööd ja elamist. Selles vagunis, kuhu naine majutati, asus suurem osa rongi ohvitsere, arst velskritega ja sanitar. Mehed magasid lavatsitel, mis moodustasid seitse vahelatrit. Vaguni ühe seina ääres oli koridor käimiseks. Naisele anti vaguni kõige otsmised kaks alumist pinki, mille lähedal asus ahi. Josep andis ühe voodilina, sellega sai Melanie end üldkoridorist eraldada. Otse tema kõrval narivahes magasid kapten Anton Irv ja adjutant Hengo Koorits.

      Vagunisse astudes avanes Melaniele selline pilt, et käsi tahtis tahtmatult luua järele haarata. Ilmselgelt siin tööst puudust ei tulnud. Kapten Irv, kes armastas puhtust ja korda, sõnas naisele: „Ma saan aru, et siin kitsas vagunis, kus pealegi alatiselt sisse-välja käiakse, on raske hoida puhtust. Katsuge siiski teha, mis suudate, et vagun oleks alati võimalikult puhas.”

      Varsti sõitiski soomusrong nr 1 liinile ja algas Melanie esimene sõjasõit. Tema ülesandeks kujunes vagunite koristamine, ohvitseridele toidu toomine ja nõude pesemine, sokkide nõelumine, vahetevahel ka pesu lappimine ja pesemine. Toitlustamine oli korraldatud nii, et pärast päevase lahingutegevuse vaibumist tõmbus soomusrong lähimasse jaama, kuhu manööverdas end tagantpoolt ka supirong, mida mehed hellitlevalt „supirisitlejaks” kutsusid. Melanie oli hoolas kohe varakult supi järele jooksma, jagas selle siis katelokkidesse ning läks kiiresti teist ämbritäit tooma. Kiire pealetungi puhul tuli mõnikord olla mitu päeva ilma sooja toiduta, sest „supiristleja” ei jõudnud soomusrongidele järele. Teise ämbriga tassis Melanie kohvi või teed. Suhkrut muidugi polnud, vahest ainult sahariini.

      Ühel õhtul, kui Melanie oli nädalapäevad soomusrongil olnud, tulid kapten Ratassepp ja leitnant Sabolotnõi kaelakuti vaguni uksest sisse ja laulsid lõbusasti: „Kilu-Mari, tule sa ja aita siga kaubelda …” Sedaviisi jäi vaguni välisuks lahti ja Sabolotnõi hõikas naisele: „Kilu-Mari, pane uks kinni!” Sellest juhuslikult lendu lastud kalambuurist sattusid mehed ise vaimustusse ja nii hakatigi Melaniet edaspidi hüüdma Mariks. Naljahambad proovisid algul oma keeleosavust ka Mari kui rongi „eri sorti olevuse” kallal. Ega ta suu peale kukkunud olnud: „Põrutasin vastu, mis oskasin. Siis jäeti mind rutemini rahule.”

      Lahingute ajal, kui mürsud langesid rongi lähedusse, kippus surmahirm vägisi Melanie sisemuses võimust võtma. Mingi hinna eest aga polnud ta nõus seda välja näitama. Algne kavatsus minna lahingusse ja aidata lahinguplatsilt haavatuid ära tuua jäi seega teostamata. Küll aga ei jäänud Melaniel nägemata sõja õudused.

      Keeni jaama olid punased jätnud ühe kaubavaguniga grupi hiinlasi. Nendest ei saadud jagu muidu, kui üks meestest hiilis vaguni ääre alla ja viskas sealt käsigranaadi sisse. Melanie läks rumalast peast lahingu lõppedes samuti hiinlasi uudistama ja kahetses pärast kibedalt, et polnud kuulda võtnud arsti keeldu. Paraku ei jäänud see viimaseks õõvastavaks vaatepildiks. Pärast Valga vabastamist tuli teinegi kord näha laibavirnu, kui hakati enamlaste veretöö ohvreid matma.

      Purustatud raudteed ja sildu parandades jõuti veebruaris 1919 Petserisse ja algas pealetung Irboska suunas. Vaenlast jälitades sõitis nende soomusrongi löögiosa Kolomna küla kohal hooga mitmest katkisest kohast üle, kuid õnnelikult. Vähesed rongil olnud mehed läksid kõik välja raudteed parandama, nende hulgas rongi arst Josep. Kuna Melaniel oli harjumuseks eriti ohtlikel juhtudel liikuda arsti sabas, läks temagi teistele appi. Nii õppis ta veel ühe vajaliku ameti ära. Mari tõi tendrilt puuhalge purustatud kohale ja kangutas tee kõrvalt kive lõhkeainega tekitatud augu täiteks.

      Kui rong liikus ühest kohast teise, oli igaühe enese mure, et ta rongist maha ei jää, sest vilesignaali ju anda ei saanud. Kord kevadel, kui rong seisis Petseri taga eesliinil, kasutas Mari aega selleks, et pesta meeste pesu lähedal olevas ojas. Pestud pesu pani ta põõsastele kuivama. Ootamatult hakkas pommitamine. Naine ei saanud viivitamatult soomusrongile joosta, sest pidi põõsastelt pesu kokku korjama. Kui rong liikuma hakkas, andis Mari pesuga veheldes märku, et see peatuks. Peatutigi ja vagunikütja tuli talle isegi appi. Mõni sõdur hurjutas pärast kadedalt: „Kes meie pärast soomusrongi kinni peab – lastakse kas või kümmekond versta jala järele lipata!”

      Nende soomusrongi vapper kapten Irv langes 27. aprillil Põhja-Lätis Stakelni (praegu Strenči) juures. Austamaks langenud komandöri, sai soomusrongist nr 1 soomusrong Kapten Irv.

      1919. aasta juunis ja juulikuu esimestel päevadel oli rong tegev Landesveeri sõjas. Läti territooriumil Võnnu (Cēsise) ja Riia vahel tuli pidada terve hulk lahinguid sakslastega. Kesksuvest sügiseni valitses aga rinnetel suhteline vaikus. Rongid kurseerisid lõunapiiri läheduses ja aeg-ajalt tuli ette tulevahetust. Kord septembri algul tabas soomusronglasi tobedal kombel päris suur kaotus. Valvetõkke meeskond, kes paiknes rongist veidi kaugemal, istus parajasti ümber supiämbri, kui neid tabas üksik šrapnell. Kuus meest sai surma ja kolm haavata.

      Langenute hulgas oli reamees Aleksander Antson, kellest Melanie teadis, et ta oli pärit Saaremaalt Pihtla vallast. Mehe surnukeha kojusaatmisele aga ei paistnud keegi mõtlevat. Naine otsis üles soomusrongil teeninud teise saarlasest reamehe ja ütles talle: „Sina lähed ja viid Antsoni koju.” Mari toon oli nii äge, et ei võimaldanud vasturääkimist. Kuna naine ohvitsere kohe üles ei leidnud, aga evakuatsioonirong hakkas juba liikuma, peatas ta omavoliliselt rongi ja ütles rongijuhile, et too ei tohi enne jaamast lahkuda, kui Antsoni kirst peale saab. Seejärel jooksis Melanie vagunisse, tõi oma rahanatukese ja andis selle kaasmaalasele reisikuludeks. Mehed, kes kõike seda nägid, arvasid: „No küll sa, Mari, nüüd alles saad seesuguse omavolilise kamandamise eest!” Pärast pidi Melanie muidugi kõik komandörile üles tunnistama. Kapten Neps aga polnudki pahane. Antsoni vanemad olevat olnud tänulikud.

      Sõit Läti pealinna Riiat kaitsma tuli soomusrongidele päris ootamatult. Soomusrongide Kapten Irv ja nr 2 mehed asusid kaitsma Riia linnaosa siinpool Daugavat. Oktoobrikuu keskel purustasid ühe mürsu killud vagunis Melanie eluruumi nii põhjalikult, et selle sisemus oli ainult üks sodi. Mari oli õnneks sel ajal läinud linna peale. Mõni päev hiljem, kui seisti Riia peajaama teel, tuli üks suurekaliibriline mürsk, mille undamist pea kohal võis Mari kuulda juba mitu sekundit enne selle langemist. Kaks meest sai silmapilkselt surma, kaks meest suri haavadesse haiglas.

      Novembrikuu algul võitles soomusrong Kapten Irv enamlaste vastu sügaval Lätimaal. Ühel päeval juhtus Mariga õnnetus. Rong hakkas talle märkamatult jaamast liikuma. Mari püüdis liikuva vaguni trepile hüpata. Kätega sai ta küll käsirauast kinni, kuid jala lõhkus vastu trepiastme serva. Arst ütles, et nüüd pole muud kui koos teiste haavatutega sõjaväehaiglasse. Melanie jäi evakueerimisega nõusse. Pärast kümme ja pool kuud närvesöövas sõjaõhkkonnas viibimist tahtis ta kordki rahulikult välja puhata, et kaoksid painajalikud nägemused haavatutest ja surnukehadest.

      Melanie aimas õigesti, et see oli lõplik lahkumine soomusrongilt. Hiljem kirjutas ta oma mälestustes: „Rahuldustundega mõtlen sellele, et ka minule sai au ja õnn osaks, olla jõudumööda abiks meie rahva vabaduse ja riikliku iseseisvuse kättevõitlemisel. Soovin ja usun, et minu lapsed ja järeltulevad põlved peavad kalliks kättevõidetud vabadust ning vajaduse korral astuvad välja selle kaitseks kõige oma jõu ja mõistusega.”

      1923. aastal abiellus Melanie Tallinnas Kaarel Kulliga Kose vallast. Mees oli kaks korda abielus olnud: lesk ja lahutatud. 1924. aastal sündis neil tütar Elisabet. 1926. aastal, kui sündis poeg Karl Friedrich, elas perekond Kull juba Mändjalas. Teise maailmasõja segadustes kaovad jäljed. Teada on vaid, et tütar jäänud Eestisse ja poeg põgenenud Rootsi.

      HEDWIG BÜLL – tuhandete orbude ema

      Hedwig