Taaniel Tümmi tähelend. Karl August Hindrey

oled,“ vastas ta kindlalt ja vankumata. Kui see talle enesele hakkas paistma ühetoonilisena, siis muutis ta oma taktikat ja lausus väljakutsuvalt:

      „Olen jah ja midagi sa ei saa teha.“ Kordas seda niipalju, kuni Karli seda enam ei talunud ja kallale asus.

      Ka sellest ei tulnud suurt midagi välja. Taan seisis kõvasti oma tüsedatel jalgadel ja Karli oli küll väle ja kärmas ja tagus ägedalt, aga Taan pani ta siiski selili ja nohises. Kui siis teine lõpuks maast üles rabeles, oli ta nii täis viha, et hakkas kive otsima, loobus aga pildumisest, sest ka Taan võttis kivi pihku. Nüüd jooksis Karli koju ja kähises:

      „Küll ma vaatan, küll ma vaatan.“ Ja vaevalt sai Taan jälle kokku oma sead, kes seni olid hakanud kaunis ula uitama, kui Karli tuli koos Teodoriga. Nüüd juba läks tõsiseks ja Taan võttis piitsa appi, ei löönud küll, aga ähvardas. Aga mis sa ähvardad, kui üks tuleb eest ja teine tagantpoolt. Ja Teodoril oli niisugune linnast õpitud võte, et haarab sust kinni ja jääb ise jalgade alla, kisub sedaviisi kaasa. Vahepeal on Karli juba kompsu kallal, kus teiste aarete seas on alustass.

      Ega Tümmi Taan enne päris vihaseks ei läinudki, enne kui kiputi ta varanduse kallale. Nüüd alles tuli tal kahekordne jõud, nüüd alles pääses lahti tema võim ja vägi. Teodor oli raputatud küljest nagu koonal ja juba oli Taan Karli kallal, kes hoidis pampu selja taga. Aga Taani selja taga oli kohe nagu rakapeni ka Teodor, hoidis ta põlvede ümbert kinni ja siis olid nad kolmekesi mütsakus koos maas.

      Ja siis naksatas. Pambu sees.

      Kaklemine katkes jalamaid. Nad jäid nagu kuulatama, kas veel kordub, kuigi teadsid, et võiks korduda vaid siis, kui Karli veel kord veereks pambu peale. Kuid juba esimese naksatuse järel oli ta oma ristluu alt käe puntraga välja tõmmanud. Nüüd ajas ta enda istukile. Temast mööda haaras Taani käsi oma varanduse järele. Võttis ettevaatlikult lapi alustassi ümbert lahti, kooris üsna õrnade näppudega hoolikalt ja ka teised mõlemad kuulsid, kuidas krigises, nägid, kuidas katte all kergelt paindus. Ja siis tulid välja killud, roosid olid läinud pooleks, põhjast läks üle mõrade kiiri, mis lapi sirgekstõmbamisel jagunesid pragudeks ja siis üksikuteks kildudeks.

      Tümmi Taan, kes oli olnud seni võitlusest punane, läks nüüd näost halliks. Tema tumedad silmad paistsid nüüd väikeste mustade täppidena. Ja ta käed ripnesid alla, kuigi kiskusid rusikasse. Ta tõmbas hinge, sügavalt, luksus natuke. Ja kõik kolm olid vait, Karli pilk eksles üle kildude maha, siis uurivalt üle Taani näo. Teodori õhetav nägu oli järsku nõutu ja loll.

      Siis ohkas Taan uuesti, tõmbas end nagu õhku täis ja siis hakkas ta ütlema. Hakkas valima sõnu, mis pidid minema sügavale, mis pidid olema hävitavad.

      Ta polnud võimeline looma uusi ja keerulisi väljendusi nagu Karli. Ta võttis oma sõnad kirjandusest, mida ta küll ise polnud lugenud, mida aga oli ette kandnud rändav rätsep Kondor õhtuti rendihärra peretoas, kui tüdrukud ketrasid ja tallipoiss parandas valjaid ja teised nokitsesid niisama.

      „Võllaroog!“ ütles Taan. „Nurjatu!“ lisas ta. „Mürgine madu!“ täiendas ta. „Olgu sa neetud, alatu hing!“ Siis lõppes tagavara ja ta lausus otsustavalt ja kindlalt: „Nüüd ütlen emale.“

      Sellega oli ta ähvardanud mõnigi kord ja oli teinekord ähvarduse isegi teostanud. Ning neist puhkudest saadik teadsid poisid, et ema on võim. Ja Karli ja Teodor mõistsid, et seekord kaebab tõepoolest. Mis siis saab, on selge. Siis tuleb välja, kuhu on jäänud koolipreili alustass, tema kadunud ema mälestus, mille kord Kurt ja Teodor ja Karli olid vaatlemisel ühisel jõul lasknud maha kukkuda ja siis jäljetult kaduda, sest kõik paikamised kirjalakiga ei aidanud. Jah, siis tuleb välja, ja siis saab isa teada, ja siis saavad nad kõik rängasti peksa, ja siis ei ole armu enam aastaid. Siis näägutab isa kõigi võõraste juuresolekul, et vaata tassivargaid, vaata, mis kelme ma olen kasvatanud, ja et vahivad altkulmu nagu hundid. Siis oota vaid, kuni saad silma alt ära linna kooli, ei siis pole enam elu üldse, kuigi ta nüüdki on nii, et muudkui kao, kui kuuled isa häält.

      „Ma toon sulle teise alustassi,“ ütles Karli tasa.

      „Ütlen emale.“

      „Toon päris terve alustassi, sel on peal kannikesed.“

      Taan ei saa lahti tehtud otsusest ja kordab: „Ütlen aga emale.“ Kuigi kõrv kuulatab: terve alustassi… kannikestega…

      Karli teab kapis olevat küllalt alustasse, milledel puudub tass. Mamma kaebab vahetevahel, et siin majas peaks kohvi ja teed joodama õieti plekknõudest, köögis muudkui lõhutakse. Karli teab ka, milline tass hiljuti köögis katki läks, kui ta Liisule vett kaela viskas.

      „Ma toon sulle alustassi ühes terve tassiga.“

      Taan hingab ikka veel raskesti ja ei vasta.

      Nüüd hakkab Karli kirjeldama. Alustassi veert mööda käib kannikeste pärg ja ääre ümber käib kuldne vööt, päris lai äär päris kullast. Aga tass ise on roosat värvi, alt laiem, pealt kitsam, ääre ümber on ka lillesid, aga ta ei mäleta enam, mis lilled või lehed nad olid. Aga toob kohe näha.

      Taan ei vastanud, põrnitses vaid, kuid selle põrnitsemise taga oli umbusku, mis hakkas tahenema lootuseks. Karli mõistis õieti, kui vastust ootamata hakkas kiirelt välgatama paljaid jalasääri kodu poole. Teodor võttis hoogu järele­jooksmiseks, mõtles aga kannapealt ümber: kui toob, toogu üksi, muidu on ta kaassüüdlane.

      „Petab,“ ütles Taan ja sülitas läbi hammaste, aga hääles oli lootust.

      „Kui söögitoas pole kedagi, siis toob,“ vastas Teodor ja kaapis oma sääremarja. Ta oli tõsine, mõtles, kui viimati juhtub keegi peale.

      „Kindlasti toob, kui saab. Ja kui praegu ei saa, toob teine kord.“

      „Mitu korda on petnud,“ vastas Taan.

      „Seekord ei peta,“ kinnitas Teodor.

      Sest seekord oli kindel, et muidu Taan ütleb oma emale. Ja Tümmi Leenat juba teati.

      Ei kolinud ta mõisast välja ka siis, kui noor parun ütles, et tema on mõisa politsei ja Tümmi Leena kasigu välja ja ärgu näidaku oma nägu mõisas. Tümmi Leena läks välja vaid Linnasterehest, kolis aga Savitare pööningule.

      Poisid ju neid üksikasju täielikult ei teadnud ja polnud neil tuttavad ka kõik tegurid, mis aitasid Leenat paruni viha vastu. Teadsid vaid, et Tümmi Leena oli kange olnud ja noorparun ei saanud teha midagi. Kõige paremini tundis eellugu Taan ise.

      Ta oli karjatanud oma sigu pargi ääres üleval, seal, kus allpool algas mõisa õunaaed. Ja oli sealt siis ka näinud, kuidas Ruusa Villem roninud üle aia. Nad olid vahetanud pilke ja Taan oli heatahtlikult naeratanud, kui Villem oli ütelnud, et toob temale ka.

      Seda nüüd ei maksnud teha, et Villem hakkas murdma õunapuu oksi. Kas ta tegi meelega või ronis puu otsa ja oks murdus, seda ei teadnud keegi, aga ragin oli suur. Ja siis kahises ja podises.

      Taan jooksis nõlvakut mööda alla, et vaadata, mis seal sünnib. Ja juba tuligi Villem, silmad hirmust pärani, ja vinnas enese üle aia, teiselt poolt aga väikesest väravast jooksis aednik ümber aianurga Villemile otse vastu. Just aianurgal said kokku ja kuigi Villem kohe kargas kõrvale ja plagas alla pargi poole, siiski olid ta jalad liiga lühikesed.

      „Pai onu,“ ütles ta ja ta hääl värises, „pai onu,“ ja jooksis. „Ega ma enam ei tee, pai onu!“ Iga jooksusamm lõi sõnad kokutavalt pooleks.

      Taani teada polnud aednik Villemile mingi onu, polnud sugulanegi, oli kuskilt kaugelt Venemaalt koguni… ja siis krapsas aednik Villemi kraest kinni ja sakutas. Paar õuna kukkus pungil taskust. Need võttis aednik üles ja siis talutas ta Villemi tagasi. See ütles ikka edasi „pai onu“ ja „pai onu“, aednik aga vastas hingeldades ja kurjalt: „Küll ma sind onutan… Või puid ka veel murdma.“

      Käratas siis Taanile:

      „Või sina pead siin vahti! Jalamaid tuled