Taaniel Tümmi tähelend. Karl August Hindrey

läksid ja Sepa Jukugi oli kaasas puusepaga, et parandada seal ühte kappi, siis jäi Tümmi Taan välja ja ei tea, kas ta oleks kaasa läinudki, kui oleks kutsutud. Siis muidugi, kui oleks kästud. Niisiis jäi ta välja ja vaatas õige näost näkku neid kahte lõvi, kes olid teine teisel pool treppi, kummalgi käpp munal, ühel parem käpp, teisel pahem. Andis mõteldagi, kas lõvid mängivad munaga päris õpetamata. Valitseja olevat ütelnud, et mängivat jaanalinnu munadega.

      See oli esimene ja viimne kord, kus Tümmi Taan oli mõisahäärberile nõnda lähedal, et astu kas või sissegi. Aga see trepi eeski olemine ei kahandanud aukartust ja hirmu, õieti õudustki, mis hoovas sellest suurest hoonest. See oli nõnda nagu surnuaial parunite surnukambrigagi. Olid küll ta kõrval, kõndisid möödagi, aga sisse ikkagi ei astunud, ka siis mitte, kui kirikuaiavaht sees toimetas ja pühkis.

      Oli nagu püha maa, see mõisahäärberi ümbrus ühes pargiga. Kuigi pargi viimane ja hõredam osa hakkas tunduma kodusemana, eriti seal, kus kasvasid toomingad ja pihlakad ja kohe algasid põllud. Sealt võis isegi toomemarju noppida. Aga häärberi ümber oli kõik nii vakka ja hääletu. Kui siis veel tuli heki tagant või suurte puude alt parun, alati mustas riietuses, kepp käes, siis oli parem teha ennast nägematuks. Ka siis, kui talle oli külla tulnud mõni teine parun, ka niisama vana, ka tumedas ülikonnas. Ja kui nad siis nii tõsiselt oma keppe sammudele ette seadsid, siis hoidsid sa end ikka nii kaugele, et sa ei teadnudki, kas nad ka kõnelevad üldse või kõnnivad niisama tummalt teineteise kõrval ja kaovad kuhugi puude tumeda ja kõrge roheluse alla.

      Proua tal olevat olnud maailmakuulus laulja. Kui ta siin kirikus laulnud, siis tulnud rahvast isegi teistest kihelkondadest kuulama. Kui tema ainus poeg oli surnud, hakanud ka paruniproua kiratsema ja surnud südamevalu kätte.

      Tümmi Taan kuulis kord, kui rendihärral oli külalisi, kuidas üks härra ütles: „Ainukesed pojad kas surevad õnnetult või haiguste kätte või saavad muidu hukka.“

      Siis oli Tümmi Taan ehmunud, nagu oleks ka tema kohta juba ette tehtud surmaotsus. Kuni tuli meelde, et ta ju polnudki ainus poeg ja et tal koguni oli suur vend, kes kaitseks iga õnnetuse ja surma vastu. Ja peale selle lohutas teda ka teise härra seletus: „Loomulikult, alati üksi, hellitatakse, ei oska elule vastu panna.“ Mida härra veel muud seletas, seda Tümmi Taani pea hästi ei võtnud, kuid ta kuulis veel, et uppujad olevat enamasti ainukesed pojad. Ja sellepärast kiitiski Tümmi Taan iseennast, et ta ei läinud teiste poistega suplema ega hüpanud kevadise jäämineku ajal jääpangalt jääpangale ja üldse ei armastanud minna vee lähedale. Samuti nagu ta ka hobuseid ei käinud ristikheina­põllult koju toomas ja ratsa kihutamas. Ratsutanud oli ta vaid vana orika seljas, kuni ema sellegi keelas, et nagu poleks poisil enesel jalgu all ja seakari ei saavat õigeks ajaks koju.

      Kui nende võõraste härrade jutust oli Tümmi Taanisse tulnud nagu ängistust ja hingematvat, siis vaid päris algul. See aga haihtus, kuna ta niikuinii ei hoolinud kaela­murdvaist üleannetustest, käis vees vaid neil kohtadel, kus said märjaks ainult põlvini, ja et ta ka polnud ainsaks pojaks, siis jäi järele vaid hellitamise küsimus. Ja sellegi poolest tundis ta enese olevat üsna julge. Ta ju teadis, kes olid hellitatud. Juustniku poeg Artur oli hellitatud, kõndis alati puhtais riietes, oli valge nagu piim ja rammus nagu väike põrsas. Joovat puhast koort ja kohvi. Natukegi külmema ilmaga olid tal kindad käes ja kaela ümber sall. Ei käinud see kunagi palja jalu, ja kui natuke haiget sai, siis pistis töinates koju ja kohe jooksid isa-ema vastu.

      Ka rendihärra kaksikud Anna ja Liisa olid hellitatud. Nad olid kõige nooremad ja said alati paremaid palasid, olid ikka ehitud ja neil oli lastetüdruk ikka kaasas. Kui jalad said märjaks, pidid kohe sukki vahetama.

      Neid aga Tümmi Taan ei vaadanud selle iseäraliku pilguga, milles oli palju tõsidust, ootust ja salajast teadmist. See pilk jälgis Juustniku Arturit. Ja imelik oli tunda, et Artur ise ei teagi, kuidas temast ei saagi elulooma, käigu ta käsi nüüd küll toredasti. Olgu tal peale kompvekke taskus, teinekord rosinaid ja kõiksugu häid asju, ja magagu ta sulgpatjadel ja söögu iga päev saia ja juustu. Ei tema teadnud, et ükskord järsku ta on uppunud või hull koer on ta surnuks murdnud või ta on majapõlemisel tulle jäänud. Kahjugi hakkas temast, sest ta oli hea poiss ja ulatas teinegikord mõne kompveki, kui enesel enam isu ei olnud, ja naeratas ümmarguselt ja pehmelt nagu kuu. Käedki olid tal nii õrnad ja vedelad, ei julgenud ta nuga õieti kättegi võtta, palus ikka, teine tehku temale pajupilli. Teda siis pidi tabama see nägematu võim või nõidus, mis alati varitseb ja ähvardab, mida ema nimetab jumala vihaks ja mis kõnnib pilvede sees, kui tuleb äike. Või on see mõni teine, vahest niisugune, mis elab tühjas kirikus või hauakambrites. Tühjas kirikus oli Tümmi Taan kord käinud, kui ema oli käskinud oodata ja ise läinud kirikumõisa ei tea mis asja pärast. Jäi siis kauaks ja Taan nägi, et kiriku uks oli paokil. Astus sisse, aga siis jäi hing kinni suurest ja kõrgest vaikusest. Kui ta jälle välja sai, nuttis ta tasa ja ei teadnudki hiljem emale seletada, kui hirmus ja mis õieti nii hirmus oli olnud. See suur pilt, kus keegi valges rüüs mees näitas kahe sõrmega taeva poole? Ei teadnud seda Tümmi Taan, teadis vaid, et oli mingi raske ähvardus tühjuse tohutusest.

      Seda tunnet meenutas temale Juustniku Arturit varitsev oht. Ja mõnikord oli, nagu ei tohikski ta temalt vastu võtta midagi. Ka halb oli temaga kõneldagi, ei teadnud, kuidas olla. Ei kõlba ju teisele ütelda, et ta on surmasuus, kui ise ei saa parata ja keegi ei suuda päästa.

      Kuid ega temaga palju kokku ju ei puutunudki. Tee seakarjaga käis mööda enne suurest karjalaudast oja ääres, siis moonakate hobusetallist mäel, kus oli see torn tunnikellaga, mille tuhmunud kuldseid numbripulki tuli tükk aega õppida ja söödil mulla sisse uuristada, kuni nad selgeks said ja hiljem vallakoolis osutusid rooma numbriteks. See pikk telliskivist hoone seisis mõnikord üsna vakka ja suikus väriseva päikeselõõma käes, ja vaid siis, kui möödusid üsna lähedalt, oli kuulda hobuste puristamist ja heinte krõnksumist hammaste all. Teine kord jälle oli ette- ja lahtirakendamist, meeste vandumist ja nöökamist, ja see oli kõik nii kodune. Juustniku hoone oli seal paremat kätt mõisahäärberi taga, hoopis all orus tiigi ääres. Ja teda sai näha ainult siis, kui karjatamiskord nihkus kunagi sealsetele nurmedele. Niisiis Arturiga kokkupuutumist oli väga harva, ja kodust eemale teda ka ei lastud. Teda ju hellitati. Ning Tümmi Taan tundis uhkust ja rahuldust enesest — ei küsinud keegi, kas tal on kuum või külm ja kas ta tahab suhkrusaia või uusi kingi.

      Kui ta oli oma seakarjaga moonakatallist möödas, siis viis tee suurte pärnade alt mööda jälle allapoole, kus oli rendihärra maja. Sealt mööda minek oli alati seotud mingi ootava kerge ärevusega, kui oli koolide vaheaeg. Siis olid ees Voldi, Aleks ja Reinolt ja Karli ja Teodor ja Kurt. Voldile ja Meerile peeti koolipreili, need linnas veel ei käinud. Anna ja Liisa olid ka veel liiga väikesed. Aga kui poisid olid kodus, siis oli seal heki taga ikka kisendamist ja hurraatamist, jooksmist, üksteise tagaajamist, pildumist ja klaasiklirinat. Nad riidlesid ja leppisid, mõnikord jooksid heki tagant välja ja maadlesid tolmusel maanteel ja sõimasid üksteist ja sõimasid ka Tümmi Taani tattninaks, aga sellest ei maksnud väljagi teha, sest see polnud õige, vaadaku nad ise, kas neil enestel ongi nii puhas nina. Ei maksnud välja teha juba sellegipärast, et ega nad seda tõsiselt ei ütelnudki, tulid kaasa seakarja, õpetasid kuutkümmend kuut, panid oma koera põldhiiri kaapima, sõitsid sigade seljas ja katsusid, kes jõuab kaugemale hüpata või sülitada või kes võib kauemini pea peal seista. Ja kauplema ja vahetama olid kanged, ühtelugu oli neil midagi kaasas, mille eest soovisid vibupüssi ja nooli või linguvibu või jalutuskeppi, mis oli kas põletatud või millest üle oli tõmmatud rästikunahk. Sel viisil said Tümmi Taani omanduseks ameerika kullast uurikett, päevapildi-raam, nukupea, saksakeelne pildiraamat, kus kassil olid jalas pikad säärsaapad, rohelised prillid, üks roosidega alustass, mille murdunud serv lakiga külge oli poogitud. Aga lakki sai jälle ära sulatada, ja maalrisell, kes võõpas mõisahäärberi rõdu, õpetas tegema päris valget kitti ja nüüd oli alustass peaaegu nagu uus jälle. Karli tahtis nüüd küll tassi tagasi kaubelda, aga Taan ei mõtelnudki anda. Siis ütles Karli „Tattnina-Taan“.

      „Ise oled Tattnina-Karli.“

      „Sul on päris põrsa nägu,“ lisas Karli.

      „Sul enesel on põrsa nägu,“ kostis