Taaniel Tümmi tähelend. Karl August Hindrey

pidi siis alati maha vaatama, vanemad inimesed on ju ülemused, neile peab vastama. Ja ta vastaski: „Aaron Tümm.“ Mispeale võõras naeratas ja enam midagi ei ütelnud, vaatas vaid teisele veskilisele ja nad mõlemad olid kuidagi edevad või muidu imelikud.

      Nõnda oli ema ikka käskinud vastata: „Aaron Tümm.“

      Seda oma isa oli Taan isegi näinud. Koguni paar korda. Paar poissi olid ütelnud, et sealt ju tuleb su isa. Ja mõlemal korral oli see juhtunud hobusetalli juures, ükskord seal, kus oli see talli torn vana tunnikellaga, millel puudus üks näitaja ja teine seisis ikka kahe ja kolme vahel, nagu ütlesid need poisid, kes talvel juba koolis käisid. Ja seal siis oli ta näinud esmakordselt oma isa, selle tunnikella all. Tal oli käes valgeks laasitud kepp, küll tee äärest värskelt lõigatud. Seljas olid tal hallid riided nagu teistelgi, kui sõideti kuhugi või kui oli pühapäev. Ja poiste poole ta ei vaadanudki, kõneles ainult rahulikult ja nagu tasa moonakatega ja kõndis siis alla veski poole. Ja sinna ta siis kaduski.

      Teine kord nägi Taan teda tulemas tallist mööda, kuid siis ei kõnelnud ta kellegagi, kõndis mööda ka Taanist, kes najatas lüüsi ristpuule. Ja Taanile tundus, et isa temast midagi ei teagi; seekord oli tal teine kepp, natuke jämedam ja tulel kõrvetatud. Nüüd nägi Taan tema nägu selgesti. Ja see nägu tõi mõtte, et sammaldunud väike tiik pargis on alati vaikse veega ja leige, ja Taan otsustas minna jälle sinna vaatama.

      Miks temal aga oli teissugune isa, kes ei ela kodus, ei seda ta küsinud kunagi ja keegi temale ka ei rääkinud. Kuigi ju teati, et Aaron Tümm oli kunagi ära läinud naise juurest, asus palvemaja lähedale ja oli muidu vaikne ja töökas mees. Naine aga oli tal käre inimene ja muudkui tõukas ja kamandas, ja suu käis tal alati, käed olid tal tööd ja talitusi täis.

      Seda teadis Taan ka, et tal on vend olemas. Oli teda näinudki paaril korral, aga nad polnud omavahel suurt juttu ajanud midagi. Vend oli käinud viimast korda siin siis, enne kui võeti soldatiks. Ema oli andnud särke kaasa ja võtnud ka plekknapast voodikoti alt raha. Siis jättis vend ema kättpidi jumalaga ja Taanilegi andis kätt. Aga välja temast suurt ei teinud, nagu Taan temastki mitte.

      Tol korral elas Taan emaga Savitare pööningul, kus oli katusekivi asemele pandud klaasikild. Seda kildu mööda jooksis vesi, kui sadas vihma, triibuliselt ja suure valuga alla, kuid sisse ei tilkunud midagi. Enne aga elasid nad Linnasterehes, seal oli neil päris kamber ikka ja suurgi, nõnda et kanadki mahtusid tuppa. Ja siis oli neil ka lehm Punik, sellele tuli rohtu ja heina võtta, kust sai. Ükskord oli suur kisa. Ema ja Taari Ann olid niitnud pargis ja toonudki juba kotiga, aga Toa-Elts oli näinud mõisahäärberi aknast ja läinud kaebama. Ja siis tuli veel see õunavarguse lugu. Siis, jah, siis pididki nad ära kolima. Kästi, et hoopis mõisast välja, aga ema oli ütelnud, et tahab seda näha, kes teda siit kangutab. Oli siis kolinud Savitare pööningule.

      Aga hiljem olid nad jälle Linnasterehes, aga teises kambris, seal, kus varem elas pottsepp Saksa Mitt. Poegi sõimati sakslasteks, aga need olid valusad vastu andma, Ärbärt vihtus kord Eedami Villemi nõnda tümaks, et vana Eedam kaebas kohtusse. Saksa Mitt aga sinna ei läinudki, ütles, et on linnapürjel ja ei lähe. Ja ei saadudki teha midagi.

      Selle Saksa Miti kambris elas Taan emaga siis hiljem, kui neil oli lehm Päitsik. See andis palju rohkem piima kui Punik. Ema käis rendihärra juures pesemas ja küürimas, tegi päevi ja küttis sauna. Siis oli neil ka kartulimaad ja kapsaaed. Kõige parem aga oli siiski, kui nad asusid sauna. Sealt läks mööda oja. Sauna päikesepoolsel küljel oli ühe akna all paar päris lavapeenartki. Siis oli Taan juba palju suurem, hakkas käima oma esimest ja viimast talve vallakoolis, tõi neisse lava­peenraisse masinarehest käruga turbamulda, mis oli masina kütmisest järele jäänud. Siis alles kasvasid lavapeenardes rõikad ja redised ja kurgid ja Taan hakkas nendega kauplemagi: sai kümne kurgi, viie kaalika ja kahekümne viie redise eest Kuigu Märdilt viskariväitse, ja vaatas hiljem, kui noa murdunud ots oli käial jälle teravaks aetud, et kaubal polnud viga.

      Mõnikord juhtus, et Taaniel Tümm nägi hiljem seda nuga uneski, ja tal oli tume aimus, et see oli tema esimene kaubatehing. Hakkas nagu kahjugi, et see viskariväits oli kaduma läinud. Oli nagu algus tema tõusule, mis õnnestus ju ka suurelt osalt sellepärast, et inimestelt saadi odavalt, millel nende silmis polnud suurt väärtust. Sellest põlatud kaubast aga sai midagi teha, mille hind väikese paranduse kaudu kasvas. Ja ost oli läinud seekord maksma päris üsna vähe — mis see turbamulla vedu ja sõnnikuga segamine nüüd luges! Peenraid oleks ta pidanud ju tegema niikuinii. Seni oli küll ema tarvitanud mullast kasvanud saaki… noh, mis seal ikka nüüd arutada, väits igatahes sai hea ja oli esimeseks iseseisvaks äriks. Kui mitte arvestada terassulgede vahetamist vallakoolis. Neid oli niisuguseid ja teissuguseid, mõned kulunud, teisel ots kukkumisest kõver, aga seda sai parandada, ja peale pesemist ja hõõrumist sulg läikis ja käis kaubana jälle edasi. Ning oli ka päris kullast sulgi, neid sai ta rendihärra poegade käest, kui need jõudsid linnakoolist koju. Niisugused olid heas hinnas, ja Taanil oli oma väikeses kastis kodus juba hulk varandust, mis oli vahetatud kõiksugu terassulgede ja muu kauba vastu. Seal oli väike ümmargune peegel, mille põhi enne oli tagant kohati maha tulnud. Aga rendihärra poja Viktori käest oli ta saanud kompvekkide ümber olnud hõbepaberit, sellega sai paigata, ja nüüd näitas peegel jälle üsna hästi.

      Siis oli seal veel üks väga kallis ese, üks uisk rihmadega ja punase kontsakapiga. Madal ning ahtakene, uisuraud käis talla alt läbi sirgelt nagu nool ja nukiks oli tal ilus luige pea, mis laskus tagasi, pugu ees. Kanna sees oli veel sügav jälg, kuhu sisse oli käinud kõrge konts. Toapoiss, kes selle uisu oli leidnud mõisahäärberi pööningult, kinnitas, et see olnud ühe krahvipreili oma, kui see alles oli olnud noor, ja hiljem kaugel maal kukutanud enese suurest mäest alla koske. Nüüd huikavat tema vaim seal öösiti kaljude vahel. Aga uisule see midagi ei teinud. Sellega sai talvel ühe jalaga toredasti mööda tiiki lasta, kui kontsaaugu sisse panna takku või paberit. Peeglit veel võiks kuidagi müüa või vahetada, kuid uisul polegi hinda. See oli nii suursugune ja kõigist asjust hoopis erinev, see oli nagu püha. Tallagi alt tõusis rinna alla pühalikku tunnet, kui raud surises üle värske jää. Ja toapoiss oli ta visanud lihtsalt kätte mitte millegi eest: käskinud panna vaid paar korda kirja suure tamme õõnsusesse pargis, vaadata, kas seal on vastust, ja mitte kellelegi kõnelda. Kui Kõrtsi Alma hiljem lapse sai, oli ta kõnelnud küll tammest ja kirjadest, aga Tümmi Taanilt polnud keegi midagi küsinud ja ta pole rääkinud ka — viimaks võtab toapoiss uisu veel tagasi.

      Rendihärra poegadel oli küll igaühel paar uisku, mõlema jala jaoks üks, puht-aalivaksid, alt vedruga, kõige vanemal, Aleksil, koguni niisugused, milledel käis kand kruviga kontsa sisse, kuid niisugust neil ei olnud, punase nahaga ja külgede pealt samuti punaste rihmadega. Ja jooksku nad peale kahel uisul ja tehku kaari, olgu mõnel uisupaaril isegi sooned raua sees, ei olnud nad ikka Taani uisu vastu midagi. Ka teistel poistel oli tünnivitstest tehtud uiske, mõnel isegi mõlema jala jaoks, — Tümmi Taanil on aga niisugune, mida pole kellelgi teisel. Ja sellepärast tuligi teda hoida ja vaid harva talla alla panna, pühapäeviti mõnikord, kui oli seljas pühapäeva-ülikond ja nokaga müts peas, puhas rätt kaelas. Ja nii mõnigi poiss tuli siis uuesti vaatama seda kõvera kaelaga luike ja peent soont uisuraua sees.

      See aare seisis korralikult paberisse mässituna rohelise kasti põhjas, kus oli karbikene leitud üksikuid nööpe, kõrval niidipoole, kerra keeratud nöörijuppe, üks lapse mängupasun, mis enam häält ei teinud, väikesi kullakarva kuljuseid, ka saadud mõisa toapoisilt, kes need ütles olevat mardisandi mütsi küljest. Üks vana kalender oli seal ka, mille kaanel kõndis mees tossava piibuga. Hakka nüüd lugema kõiki neid asju, milledel oli mõnikord hämmastama panev hind. Ühe vana tuleraua eest oli üks mõisas külas olev härra maksnud tervelt kakskümmend kopikat.

      Üldse oli see mõisa häärber saladuslik ja kummaline koht. Teda lähedalt vaadata oli antud vaid üksikuile. Söandati minna päris lähedale, isegi sisse, vaid siis, kui mõisahärra oli ära sõitnud kaugetele maadele, kuhu ta jäi alati kauaks. Kõneldi, et käivat vaatamas mõisaproua hauda. Ja ka seda kohta, kus krahvipreili oli enese kaljult kuristikku kukutanud.

      Mõlema pildid olevat mõisahäärberi seinal. Paljude teiste piltide seas, mis olevat