Valguse hääbumine. Orpheuse raamatukogu. Samuel E. Martin

rõivaese teda saabastest kaelani. Peapael, mis tema musti juukseid paigal hoidis, oli samast materjalist.

      «Pärast seda enam mitte, kui laps olin,» vastas Dirk. Ta enda rõivad olid täpselt samasugused; naine oli need talle andnud, et nad saaksid metsaga ühte sulada. «Avalonist saadik. Aga ma tahan proovida. Olin kunagi selles päris hea.»

      «Siis tuled kaasa,» ütles Gwen. «Me ei saa minna liiga kaugele ega liiga kiiresti, kuid see ei loe.» Ta avas sarvikrai kujulise halli õhuauto pakiruumi ning võttis välja kaks väiksemat hõbedast pakki ja kaks paari saapaid.

      Dirk istus jälle õhuauto tiivale, et uued saapad jalga panna ja kinni nöörida. Gwen pakkis lahti lauad, kaks väikest, kangapaksusest pehmest metallist platvormi, mis olid vaevalt nii suured, et neil seista. Kui ta need maha laotas, märkas Dirk alumisele tasapinnale paigaldatud gravirestide ristuvaid traate. Ta astus jalgu ettevaatlikult asetades ühe peale ning tema saabaste metalltallad lukustusid kindlalt paigale, kui platvorm jäigastus. Gwen ulatas talle juhtimispuldi ja ta kinnitas selle niimoodi vööle, et see talle pihku ulatus.

      «Arkin ja mina kasutame laudu selleks, et metsas ringi vaadata,» rääkis Gwen talle, põlvitades ka oma saapaid kinni nöörima. «Õhuauto on muidugi kümme korda kiirem, kuid alati pole lihtne maandumiseks piisavalt suurt lagendikku leida. Lauad on täpsemaks lähivaatluseks head, kui me ei ürita kaasa tassida liiga palju varustust ega hakka liigselt kiirustama. Garse nimetab neid mänguasjadeks, aga…» Ta ajas end sirgu, astus oma platvormile ja naeratas. «Oled valmis?»

      «Kindel see,» vastas Dirk ja tema sõrm silitas paremas peopesas olevat hõbedast tahvlikest. Ainult natuke liiga tugevasti. Laud hüppas üles- ja väljapoole, tirides tema jalgu endaga kaasa ning paisates ta pea alaspidi, kui ülejäänud keha jalgadest maha jäi. Tal õnnestus vaevu pääseda kolba purustamisest vastu katust ning ta kerkis taevasse, metsikult naerda lagistades ja lauakese all rippudes.

      Gwen tuli talle järele, seistes oma platvormil ja kerkides hämariku tuules ülespoole pikaajalisest harjutamisest sündinud osavusega nagu mingi välismaailma džinn, kes lendab hõbedasel vaibajäänusel. Selleks ajaks, kui ta Dirkini jõudis, oli mees juhtimisseadmega küllalt kaua mängida saanud, et end jälle lauale püsti saada, kuigi ta kõikus ikka veel edasi-tagasi, püüdes tasakaalu hoida. Erinevalt õhuautodest puudusid laudadel güroskoobid.

      «Uuuiiiiii!» karjus ta, kui naine lähemale jõudis. Gwen liikus naerdes tema taha ja patsutas teda südamlikult seljale. Sellest piisas, et Dirki jälle pea alaspidi paisata, nii et ta hakkas Larteyni kohal taevas hullumeelseid hundirattaid tegema.

      Gwen tuli tema järel ja karjus midagi. Dirk pilgutas silmi ja märkas, et võib kohe vastu kõrge eebenmusta torni seina põrgata. Ta näppis oma juhtimispulti ja sööstis püstloodis üles, ikka veel võideldes, et tasakaalu kätte saada.

      Dirk oli kõrgel linna kohal ja seisis jalul, kui Gwen talle järele jõudis. «Hoia eemale,» hoiatas mees muigega, tundes end rumala, kohmaka ja mänglevana. «Kui sa mind veel kord uppi lööd, toon lendava tanki ja tulistan su laseriga taevast alla, naine!» Ta kaldus ühele küljele, sai pidama, kuid kompenseeris siis üle ja kaldus huilates teisele küljele.

      «Sa oled purjus!» karjus Gwen talle läbi tuhiseva tuule. «Liiga palju õlut hommikusöögiks.» Ta lendas nüüd mehe kohal, käsivarred rinnal risti, ja jälgis tema rabelemist pilkava hukkamõistuga.

      «Need asjandused paistavad palju stabiilsemad, kui ripud nende küljes, jalad ülespidi,» teatas Dirk. Ta oli viimaks saavutanud midagi tasakaalutaolist, kuigi viis, kuidas ta käsi kõrvale tõstetuna õhus hoidis, näitas selgelt, et ta ise kahtles selle säilitamises.

      Gwen laskus temaga ühekõrgusele ning liikus tema kõrvale, vankumatu ja enesekindel, tumedad juuksed metsiku musta vimplina selja taga lehvimas. «Kuidas läheb?» karjus ta, kui nad kõrvuti lendasid.

      «Arvan, et sain asja käppa!» teatas Dirk. Ta oli ikka veel püsti.

      «Tubli. Vaata alla!»

      Mees vaatas alla, oma jalge all oleva platvormi napist turvalisust mööda. Tema all polnud enam Larteyn oma tumedate tornide ja kahvatanud hõõgkivist tänavatega. Selle asemel oli seal pikk-pikk