Valguse hääbumine. Orpheuse raamatukogu. Samuel E. Martin

laskus spiraalis ühe neljakandilise musta torni katusele. Kui ta selle kohal hõljus ja gravitatsioonivõrel aegamisi hajuda laskis, et maanduda, märkas Dirk nende all platsil veel kaht õhuautot: üks sale kollane tilgakujuline ja teine hirmuäratav vana lahingulendaja, kandiline ja soomustatud, laser-kahur esikapotil ja impulsstorud külgedel.

      Naine maandas oma metallist sarvikrai kahe auto vahele ja nad ronisid katusele. Kui nad liftide juurde jõudsid, pöördus Gwen Dirkile otsa vaatama, tema nägu oli rõhuvas punakas valguses õhetav ja võõras. «On juba hilja,» ütles ta. «Meil on parem puhkama minna.»

      Dirk ei hakanud kuuletumisest probleemi tegema. «Jaan?» sõnas ta.

      «Sa kohtud Jaaniga homme,» vastas naine. «Pean saama võimaluse temaga enne rääkida.»

      «Miks?» küsis Dirk, kuid Gwen oli juba ümber pööranud ja trepi poole minema hakanud. Siis saabus lift ning Ruark pani käe Dirki õlale ja tõmbas ta sisse.

      Nad sõitsid alla, et magada ja und näha.

      2. PEATÜKK

      Ta sai tol ööl väga vähe magada. Iga kord, kui ta uinuma hakkas, äratasid teda unenäod: mürgiga pikitud katkendlikud nägemused, mis ärgates üksnes poolenisti meeles olid; ja ta ärkaski öö läbi ikka ja jälle. Viimaks ta loobus. Hakkas selle asemel oma asjades tuhnima, kuni leidis hõbedases ja sametises pakendis kalliskivi, ning istus siis juveeliga pimeduses, juues selle külmi lubadusi.

      Tunnid möödusid. Siis Dirk tõusis ja riietus, libistas juveeli taskusse ja läks üksinda välja vaatama, kuidas Ratas tõuseb. Ruark magas rahulikult, kuid ta oli seadistanud Dirkile uksekoodid, nii et välja- ega sissepääsemisega polnud probleemi. Dirk sõitis liftiga tagasi katusele ja ootas öö viimaste jäänuste hajumist, istudes halli õhuauto külmal metalltiival.

      See oli veider koidik, tuhm ja ohtlik, ning sellest sündinud päev oli hämune. Kõigepealt imbus silmapiirile üksnes ebamäärane pilvine kuma, punakasmust plekk, mis linna hõõgkividel nõrgalt peegeldus. Siis tõusis esimene päike: tilluke kollane pall, mida Dirk palja silmaga vaatas. Mõne minuti pärast ilmus silmapiiril teises kohas järgmine, natuke suurem ja eredam. Kuid need kaks, ehkki tähtedest äratuntavalt suuremad, andsid ikkagi vähem valgust kui Braque’i täiskuu.

      Natukese aja pärast hakkas Ühisala kohale ronima Naba. Algul oli ta vaid tuhmi punase valguse joon, kadudes tavalisse koiduvalgusse, kuid muutus siis järjekindlalt eredamaks, kuni Dirk võis näha, et see pole peegeldus, vaid tohutu punase päikese kroon. Kui ta ülespoole tõusis, muutus maailm roosaks.

      Ta vaatas tänavatele enda all. Larteyni kivid olid nüüd kõik kustunud; üksnes seal, kuhu langesid varjud, võis ikka veel näha kivide hõõgust ja sealgi vaid ähmaselt. Süngus oli laskunud linnale nagu hallikas linik, millesse väheke põimus pleekinud punast. Külmas nõrgas valguses olid kõik öised leegid hääbunud ning vaiksetel tänavatel kajasid surm ja mahajäetus.

      Worlorni päev. Kuid oli alles koidik.

      «Eelmisel aastal oli valgem,» lausus üks hääl tema selja taga. «Nüüd läheb iga päevaga aina pimedamaksja külmemaks. Põrgukrooni kuuest tähest jäävad kaks nüüd Paksu Saatana taha peitu ja neist pole mingit kasu. Ülejäänud muutuvad väikeseks ja kaugeks. Saatan ise vaatab ikka veel alla Worlorni peale, kuid tema valgus on väga punane ja muutub üha jõuetumaks. Nii et Worlorn elab aeglaselt kahanevas päikeseloojakus. Veel mõned aastad ja seitse päikest tõmbuvad kokku seitsmeks täheks ning jää tuleb jälle tagasi.»

      Kõneleja seisis väga vaikselt ja silmitses päikesetõusu, jalad pisut harkis ja käed puusas. Ta oli pikk mees, sale ja lihaseline, palja rinnaga isegi külmal hommikul. Tema punakas pronksine nahk paistis Paksu Saatana valguses veelgi punasemana. Tal olid kõrged nurgelised põsesarnad, raske kandiline lõug ja laubalt taanduvad õlgadeni juuksed, sama mustad kui Gwenil. Ja käsivartel – oma tõmmudel käsivartel, mida katsid peened mustad karvakesed – kandis ta kahte ühtviisi massiivset käevõru. Nefriit ja hõbe vasakul küünarvarrel, must raud ja punane hõõgkivi paremal.

      Dirk ei liigutanudki sarvikrai tiival. Mees vaatas tema peale alla. «Sa oled Dirk t’Larien ja kunagi olid sa Gweni armuke.»

      «Ja sina oled Jaan.»

      «Jaan Vikary, Raudnefriidi Kogumusest,» vastas mees. Ta astus edasi ning tõstis käed, tühjad peopesad väljapoole.

      Dirk teadis kuskilt seda liigutust. Ta tõusis püsti ja surus oma peopesad kavalari omade vastu. Seda tehes märkas ta veel midagi. Jaan kandis mustast õlitatud metallist vööd ja tema küljel rippus laserpüstol.

      Vikary tabas tema pilgu ja naeratas. «Kõik kavalarid on relvastatud. See on komme, millest me lugu peame. Loodan, et sa ei ole sama šokeeritud ja eelarvamuslik kui Gweni sõber, see kimdissi. Kui oled, siis on see sinu probleem, mitte meie oma. Larteyn on Kõrg-Kavalaani osa ja sa ei saa oodata, et meie kultuur ennast sinu oma järgi kohandaks.»

      Dirk istus jälle. «Ei saa. Kõige põhjal, mida ma eile õhtul kuulsin, oleksin vist pidanud just relvi ootama. Ma leian, et see on imelik. Kas kuskil käib sõda?»

      Vikary naeratas väga pingutatult – see oli sujuv, sihilik hammaste paljastamine. «Alati käib kuskil sõda, t’Larien. Juba elu ise on sõda.» Ta tegi pausi. «Sinu nimi: t’Larien. Ebaharilik. Ma pole sellesarnaseid varem kuulnud, minu teyn Garse ka ei ole. Kus on su kodumaailm?»

      «Baldur. See on kaugel, teisel pool Vana Maad. Ma vaevalt mäletangi seda. Mu vanemad tulid Avalonile, kui olin väga väike.»

      Vikary noogutas. «Ja sa oled ringi rännanud, Gwen rääkis mulle. Milliseid maailmu sa oled näinud?»

      Dirk kehitas õlgu. «Muude seas Prometheust, Rhiannoni, Thisrocki, Jamisoni Maailma. Muidugi Avaloni. Ühtekokku tosinat, enamasti Avalonist primitiivsemaid kohti, kus mu teadmiste järele oli nõudmist. Kui oled käinud Instituudis, on tavaliselt lihtne tööd leida, isegi kui sa pole eriti osav või andekas. Mulle sobib. Mulle meeldib rändamine.»

      «Siiski pole sa siiani kunagi käinud Ahvatleja Loori taga. Ainult võsas, aga mitte kunagi välismaailmades. Võid leida, et siin on asjad teistmoodi, t’Larien.»

      Dirk kortsutas kulmu. «Mis sõna see oli, mida sa kasutasid? Võsas?»

      «Võsas,» kordas Vikary. «Ah. Huntinimeste släng. Võsamaailmad, jännis maailmad, nagu soovid. Võtsin selle väljendi üle mõnelt huntmehelt, kes Avalonil õppimise ajal mu sõprade hulka kuulusid. See viitab tähtede sfäärile, mis jääb välismaailmade ning Vana Maa ümbruses asuvate esimese ja teise põlvkonna kolooniate vahele. See oli võsa, kust hranganid tähtedele imbusid ja oma orimaailmu juhtisid ning Maa imperaatorite vastu võitlesid. Enamik planeetidest, mida sa nimetasid, olid siis juba tuntud ning iidsed sõjad puudutasid neid raskelt ja nad jäid pärast kokkuvarisemist jänni. Avalon ise on teise põlvkonna koloonia, mis kunagi oli sektori pealinn. Kas sa ei arva, et sel on teatav vahe maailma jaoks, mis neil ai-killustunud sajanditel asus nii väga kaugel?»

      Dirk noogutas nõusolevalt. «Jah. Ma tean natuke ajalugu. Sina paistad teadvat palju.»

      «Ma olen ajaloolane,» sõnas Vikary. «Suurem osa minu tööst oli pühendatud ajaloo väljasõelumisele minu oma maailma, Kõrg-Kavalaani müütidest. Raudnefriit saatis mu suurte kuludega Avalonile, et saaksin just sel eesmärgil vanade arvutite andmebaasid läbi uurida. Kuid veetsin seal õppides kaks aastat, mul oli palju vaba aega ja tekkis huvi ka inimkonna üldisema ajaloo vastu.»

      Dirk ei öelnud midagi, vaid vaatas ainult päikesetõusu poole. Paksu Saatana punane ketas oli nüüd poolenisti tõusnud ja võis näha ka kolmandat kollast päikest. See oli põhjasuunal teistest pisut kaugemal ja näis kõigest tähena. «Punane täht on ülihiid,» mõlgutas Dirk, «kuid seal üleval paistab ta ainult natuke suurem kui Avaloni päike. Ta peab olema üpris kaugel. Peaks olema külmem, jää peaks nüüd juba platsis olema. Aga siin on kõigest külm.»

      «See on meie töö,» ütles Vikary talle teatava uhkusega. «Tõttöelda mitte