Valguse hääbumine. Orpheuse raamatukogu. Samuel E. Martin

      «Ta ei tea,» ütles Ruark.

      Gwen ohkas ja Dirk sai aru, et naine on pinges. «Mul on kahju, Dirk. Arvasin, et sa tead. See on kestnud pikka aega. Mõtlesin, noh, et keegi neist, keda me mõlemad varem Avalonil tundsime, et keegi neist on sulle kindlasti rääkinud.»

      «Ma pole enam kedagi näinud,» sõnas Dirk ettevaatlikult. «Seda me teame mõlemad. Sina tead. Ma reisin väga palju. Braque, Prometheus, Jamisoni Maailm.» Oma hääl kõlas tal kõrvus õõnsalt ja naeruväärselt. Ta tegi pausi ja neelatas. «Kes on Jaan?»

      «Jaantony Riv Hunt kõrg-Raudnefriit Vikary,» ütles Ruark.

      «Jaan on mu…» Naine kõhkles. «Seda pole lihtne seletada. Ma olen Jaani betheyn ning tema teyn’i Garse cro-betheyn.» Ta vaatas Dirki poole, tõstis korraks pilgu õhuauto mõõdikutelt ja pööras kohe tagasi. Dirk ei paistnud mõistvat.

      «Abikaasa,» ütles naine siis õlgu kehitades. «Mul on kahju, Dirk. Nii öelda pole päris õige, kuid kõige lähem, mida saan ühe sõnaga väljendada. Jaan on mu abikaasa.»

      Dirk kössitas madalal oma istmes, käsivarred rinnal risti, ega öelnud midagi. Tal oli külm ja ta oli solvunud ning imestas, miks ta üldse seal on. Talle meenus sosinajuveel ja ta imestas veel rohkem. Kindlasti oli naisel mingi põhjus, miks Dirki järele saata, ning aja jooksul räägib ta sellest. Ja tegelikult võis Dirk ju vaevalt küll eeldada, et Gwen on üksi. Terminalis oli ta korraks isegi mõelnud, et arvatavasti Ruark… ja see polnud teda häirinud.

      Kui ta oli liiga kaua vait olnud, vaatas Gwen jälle tema poole. «Mul on kahju,» kordas ta. «Dirk. Tõesti. Sa poleks pidanud üldse tulema.»

      Ja Dirk mõtles: tal on õigus.

      Nad lendasid ühiselt vaikides edasi. Sõnad olid öeldud ja need polnud sõnad, mida Dirk oli oodanud, kuid sõnad polnud midagi muutnud. Ta viibib siin Worlornil ja Gwen on endiselt tema kõrval, kuigi äkitselt võõraks muutunud. Nad mõlemad on võõrad. Ta kössitas oma istmel, üksi oma mõtetega, ja külm tuul paitas ta nägu.

      Braque’il oli ta miskipärast arvanud, et sosinajuveel tähendab, et naine kutsub teda tagasi, et ta tahab Dirki jälle. Ainus küsimus, mis tal tekkis, oli see, kas ta ikka peaks minema, kas peaks naise juurde tagasi pöörduma, kas Dirk t’Larien suudab ikka veel armastada ja armastatud olla. Kuid asi polnud üldsegi selles, teadis ta nüüd.

      Saada see mälestusja ma tulenja selles ei saa küsimustki olla. See oli lubadus, ainult lubadus. Ei midagi muud.

      Ta muutus vihaseks. Miks naine temaga nii teeb? Ta oli juveeli alles hoidnud ja tajunud Dirki tundeid. Gwen oleks võinud ometi arvata. Ükski tema vajadus ei saa väärida selle meeldetuletuse hinda.

      Siis jäi Dirk t’Larien lõpuks jälle rahulikuks. Silmad kõvasti kinni pigistatud, võis ta jälle näha Braque’i kanalit ja üksildast musta pargast, mis oli korraks oluline paistnud. Ja ta mäletas oma otsust uuesti proovida, olla selline, nagu ta oli kunagi olnud, tulla naise juurde ja anda, mida ta anda suudab, ükskõik mida naine vajada võib – nii iseenda kui ka tema pärast.

      Ta ajas end pingutusega sirgu, võttis käed rinnalt, avas silmad ja istus kõrgemale terava tuule kätte. Siis vaatas ta kaalutletult Gweni otsa ja naeratas talle oma vana ujedat naeratust. «Ah, Jenny,» ütles ta. «Ka minul on kahju. Aga see ei loe. Ma ei teadnud, kuid see ei loe. Mul on hea meel, et ma tulin, ja ka sinul peaks hea meel olema. Seitse aastat on liiga pikk aeg, eks?»

      Naine heitis talle pilgu, pööras selle siis jälle oma instrumentidele ja lakkus närviliselt huuli. «Jah. Seitse aastat on liiga pikk aeg, Dirk.»

      «Kas ma kohtun Jaaniga?»

      Naine noogutas. «Ja Garse, tema teyn’iga.»

      Kusagil all kuulis Dirk vee häält, pimedusse kadunud jõge. See kadus kohe; nad liikusid üpris kiiresti. Dirk piilus üle õhuauto serva, tiibade all mööda tuhisevasse pimedusse, siis vaatas üles. «Teil on rohkem tähti tarvis,» sõnas ta mõtlikult. «Mul on tunne, nagu oleksin pimedaks jäänud.»

      «Ma tean, mida sa mõtled,» ütles Gwen. Naine naeratas ja ühtäkki tundis Dirk ennast paremini, kui oli pikka aega tundnud.

      «Kas mäletad Avaloni taevast?» küsis ta.

      «Jah. Muidugi.»

      «Seal on palju tähti. See oli ilus maailm.»

      «Ka Worlorn on ilus,» ütles naine. «Kui palju sa seda tunned?»

      «Natukene,» vastas Dirk, endiselt talle otsa vaadates. «Ma tean Festivalist, ja et see on hulkurplaneet, aga rohkem eriti mitte. Laeval rääkis mulle üks naine, et Tomo ja Walberg avastasid selle oma rännakul galaktika lõppu.»

      «Mitte päris,» sõnas Gwen. «Kuid sellel lool on teatavat võlu. Igatahes, kõik, mida sa näed, on osa Festivalist. Terve planeet on osa Festivalist. Sellest võtsid osa kõik Serva maailmad ja neist igaühe kultuur peegeldub ühes linnas. Siin on neliteist linna, sest Serval on neliteist maailma. Nende vahel on kosmosejaam ja Ühisala, mis on nagu mingi park. Lendame sellest praegu üle. Ühisala pole eriti huvitav, isegi päevaajal. Festivali aastatel peeti siin laatu ja mänge.»

      «Kus on sinu projekt?»

      «Tühermaal,» ütles Ruark. «Linnade taga, teisel pool mäeseina.»

      Gwen ütles: «Vaata.»

      Dirk vaatas. Silmapiiril suutis ta ähmaselt eristada mägede ahelikku, sakilist musta barjääri, mis ronis Ühisalast välja ja varjutas madalamaid tähti. Kõrgel ühel mäetipul paistis verev valgus, mis nende lähenedes kasvas. See muutus pikemaks ja kõrgemaks, kuid siiski mitte eredamaks. Selle värvus jäi häguseks, ähvardavaks punaseks, mis meenutas Dirkile millegi poolest sosinajuveeli.

      «Kodu,» teatas Gwen, kui valgus suurenes. «Linn nimega Larteyn. Lar on vana kavalari sõna taeva kohta. See on Kõrg-Kavalaani linn. Mõned kutsuvad seda Tulefordiks.»

      Dirk tabas ainsa pilguga, mispärast. Ehitatud kaljunukile, kalju selle all ja kalju selle taga, oli see Kavalaani linn ühtlasi ka kindlus – neljakandiline ja tugev, massiivsete müüride ja kitsaste aknapiludega. Isegi linnamüüride taga kerkivad tornid olid rasked ja kindlad. Ja madalad; mägi kõrgus nende kohal ja tagasipeegelduv valgus muutis tumeda kivi verevalt plekiliseks. Kuid linna enda tuled ei peegeldunud; Larteyni müürid ja tänavad põlesid omaenda tuhmilt hõõguvas tules.

      «Hõõgkivi,» seletas Gwen vastuseks Dirki väljaütlemata küsimusele. «See absorbeerib päeva jooksul valgust ja annab selle öösel tagasi. Kõrg-Kavalaanil kasutati seda peamiselt ehete valmistamiseks, kuid nad kaevandasid seda terve tonni ja toimetasid Festivali ajaks Worlornile.»

      «Barokk on muljetavaldav,» ütles Ruark. «Kavalarlik on muljetavaldav.» Dirk vaid noogutas.

      «Sa oleksid pidanud seda nägema vanul päevil,» ütles Gwen. «Larteyn jõi päeval seitsme tähe valgust ja süttis öösel tohutult heledalt. Nagu valgusest pistoda. Kivid on nüüd hääbumas – Ratas jääb iga päevaga üha kaugemale. Järgmise kümne aastaga muutub see linn pimedaks nagu ärapõlenud söed.»

      «See ei paista eriti suur,» lausus Dirk. «Kui palju inimesi siia mahub?»

      «Kunagi mahtus miljon. Sa näed kõigest jäämäe tippu. Linn on ehitatud mäe sisse.»

      «Väga kavalarlik,» ütles Ruark. «Sügavale ulatuvad rajatised, kindlus kivi sees. Kuid praegu tühi. Viimati lugesime kokku kakskümmend inimest, meie ise kaasa arvatud.»

      Õhuauto ületas välismüüri, läkitades välgatuse kaljule avara eenduva mäekülje servas, ning sooritas ühe pika püstloodse laskumise kaljust ja hõõgkivist mööda. Nende all nägi Dirk laiu kõnniteid, laisalt lehvivate vimplite ridu ja suuri groteskseid, põlevate hõõgkivist silmadega veesüliteid. Hooned olid valgest kivist ja eebenipuust ning nende külgedel peegeldusid kalju tuled pikkade punaste triipudena, nagu mõne tohutu tumeda looma lahtised