Vundersepp. Morrigan Crow' kutsumus. Jessica Townsend

/p>

      Originaal:

      Jessica Townsend

      Wundersmith: The Calling of Morrigan Crow

      A Nevermoor Book

      Orion Children’s Books

      Esmatrüki avaldanud kirjastus Hodder and Stoughton 2018. aastal Suurbritannias.

      Toimetanud Reet Trummal

      Kujundanud Anu Ristmets

      Tekst © Jessica Townsend, 2018

      Illustratsioonid © Beatriz Castro, 2018

      Autoriõigus tõlkele: Hels Hinrikson ja OÜ Eesti Raamat, 2019

      Kasutatud tõlked:

      Poe, Edgar Allan. Israfel. Tõlkinud Ants Oras. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008

      ISBN 978-9949-683-12-3 (köites)

      ISBN 978-9949-683-13-0 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti Raamat

      Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda

       Arm astuse ja tänutundega pühendan selle raamatu naistele, kes panid mind asju täiesti uue pilguga nägema.

       Eelkõige pean silmas Gemmat ja Helenit, aga ka Fumie Takino ergutusvanamemmesid Jaapanist.

      ESIMENE PEATÜKK

      Ingel Israfel

      Kevade eelõhtu, esimese aasta talv

      Morrigan Crow hüppas sirmirongilt maha, hambad plagisemas, käed impregneerkangast vihmavarju sanga küljes külmast kanged. Tuul oli ta juuksed kohutavalt sassi ajanud. Ta püüdis neid siluda, kiirustades samal ajal järele oma patroonile, kes oli juba mitu meetrit eespool ja tuiskas edasi mööda Boheemi piirkonna lärmakat, inimestest kihavat peatänavat.

      „Oota!” hõikas tüdruk mehele, trügides läbi satiinkleitides ja uhketes sametkeepides naiste kobara. „Jupiter, võta hoogu maha.”

      Jupiter North keeras ringi, kuid ei jäänud seisma. „Ma ei saa hoogu maha võtta, Mog. Ma pole selleks võimeline. Ära jää maha.”

      Ja ta oli taas läinud, joostes jalakäijate, rikšade, hobuvankrite ja motoriseeritud tõldade tohuvabohu vahelt ülepeakaela läbi.

      Morrigan kiirustas talle järele ning sattus imalmagusasse safiirsinisesse pilve, mida puhus talle otse näkku naine, kes hoidis oma siniseks värvunud sõrmede vahel peenikest kuldset sigarillot.

      „Uhh, rõve.” Morrigan köhis ja vehkis suitsu käega eemale. Vine tõttu kaotas ta Jupiteri hetkeks silmist, kuid märkas siis tema erkpunaste juustega pead rahva seas üles-alla liikumas ja sööstis mehele järele.

      „Laps!” kuulis ta siniste sõrmedega naist endale järele hüüatamas. „Kullake, vaata – laps! – siin, Boheemis. Kui hirmus!”

      „See on performance, kullake.”

      „Oi, tõesti. Kui ebaharilik!”

      Morrigan soovis, et ta saaks viivuks seisma jääda ja ringi vaadata. Ta ei olnud seda osa Nevermoorist kunagi varem näinud. Kui ta poleks olnud niivõrd mures selle pärast, et kaotab Jupiteri rahva seas silmist, oleks ta teatrite ja näitemajade ja varieteedega ääristatud laiade tänavate ning säravate tulede ja neoonsiltide rägastiku nägemisest elevust tundnud. Iga nurga peal voolas tõldadest välja oma parimates riietes inimesi ja nad juhatati teatrite uhketest ustest sisse. Tänavakaubitsejad hõikusid ja laulsid, kutsudes külastajaid lärmakatesse kõrtsidesse. Mõned restoranid olid einestajatest sedavõrd pungil, et laudu oli paigutatud koguni õue kuni kõnniteeni välja ja kõik istekohad olid hõivatud, isegi sel kargel kevade eelõhtul, talve viimasel päeval.

      Morrigan jõudis lõpuks Jupiteri juurde, kes ootas teda tänava kõige rahvarohkema – ja kõige kaunima – hoone ees. Sätendav valgest marmorist ja kullast maja meenutas Morriganile pisut katedraali ja pisut pulmatorti. Valgustatud markiisil ukse kohal seisid sõnad:

       UUS-DELFI VARIETEE ESITLEB:

       GIGI GRAND

       ja

       VIIS RENTSLIROTTI

      „Kas me … läheme sisse?” ähkis Morrigan. Tal hakkas ribide vahel valusalt pistma.

      „Mis, siia?” Jupiter heitis põlgliku pilgu Uus-Delfi varieteele. „Taevake, ei. Sinna ei läheks ma mitte mingi hinna eest.”

      Ta kiikas vargsi üle õla ja juhatas Morrigani mööda põiktänavat Uus-Delfi teatri taha, rahvamassist eemale. Põiktänav oli nii kitsas, et nad pidid liikuma rivis, astudes üle jumal teab mis prügi ja seintelt maha varisenud telliskivide. Ühtegi valgustit tänaval ei olnud. Tunda oli mingit jubedat haisu, mis muutus edasi liikudes aina tugevamaks. Mädamunade või surnud looma haisu, võib-olla koguni mõlema.

      Morrigan pani käe suule ja ninale. Lehk oli nii jõle, et ta pidi oksendamissoovi alla suruma. Ta tahtis üle kõige ringi pöörata ja tagasi minna, kuid Jupiter marssis tema kannul ja nügis teda edasi.

      „Stopp,” ütles mees, kui nad jõudsid põiktänava lõppu. „Kas see on …? Ei. Oot, kas see on …?”

      Ümber pöörates avastas Morrigan, et Jupiter uurib seinajuppi, mis nägi välja täpselt nagu iga teine sein. Mees surus sõrmedega õrnalt mörti telliskivide vahel, kummardus seda nuusutama ja seejärel limpsis seina kõhklevalt.

      Morrigan vaatas teda õudusega. „Uhh, lõpeta. Mida sa teed?”

      Alguses ei öelnud Jupiter midagi. Ta silmitses seina natuke aega ainiti, kortsutas kulmu ning seejärel vaatas kitsast tähistaevariba kahe hoone vahel. „Hm. Nii ma arvasingi. Kas tunned?”

      „Mida?”

      Jupiter võttis tal käest ja surus selle vastu seina. „Pane silmad kinni.”

      Morrigan tegigi seda ja tundis end tobedalt. Mõnikord oli raske aru saada, kas Jupiter lollitab niisama või on tõsine, ning tol hetkel kahtlustas tüdruk, et mees teeb tema kulul mingit nõmedat nalja. Morriganil oli ju ikkagi sünnipäev ja kuigi Jupiter oli lubanud, et üllatusi ei tule, oleks nii tema moodi korraldada mingi uhke, piinlik etendus, mis lõpeb sellega, et toatäis inimesi laulab talle sünnipäevalaulu. Tüdruk hakkas just oma kahtlusi väljendama, kui …

      „Oi!” Ta tundis sõrmeotstes väga vaikset, ähmast surinat. Kõrvus nõrka üminat. Oi.

      Jupiter võttis tal randmest kinni ja tõmbas ta käe seinast pisut eemale. Morrigan tundis tõmmet, telliskivid olid nagu magnet, mis ei tahtnud tal minna lasta.

      „Mis see on?” küsis ta.

      „Väike vigur,” pomises Jupiter. „Tule minu järel.” Ta tõmbus eemale, asetas tellistele ühe jala, siis teise ja seejärel – trotsides nii muuseas gravitatsiooni – kõndis ta mööda seina taeva poole, ise küürus, et mitte ära lüüa pead teisel pool põiktänavat oleva seina vastu.

      Morrigan vaatas teda viivuks tummalt ja raputas siis end pisut. Ta oli nüüd ju Nevermoori kodanik. Deukalioni hotelli püsielanik ja lisaks veel vunderlaste seltsi liige. Ta ei tohiks tõesti enam nii väga üllatuda, kui olukord veidi kummaliseks kisub.

      Ta hingas sügavalt sisse (hakates jõleda leha peale jälle peaaegu öökima) ning matkis täpselt Jupiteri tegevust. Kui tema mõlemad jalad olid seinal, paiskus maailm uppi ja sai siis taas otseks, nii et ta tundis end igati mugavalt. Jube hais kadus otsemaid ning asendus värske, karge öise õhuga. Äkitselt tundus põiktänavaäärsest seinast üleskõndimine, tähistaevas ees laiumas, maailma kõige loomulikuma tegevusena. Morrigan naeris.

      Kui nad püstisest põiktänavast