Naabritüdruk. Ruth Rendell

iga tolli: kui nad olid lapsed, siis kutsuti seda külaks. „Ma lähen alla külla,” öeldi poodidesse minnes.

      Pärast seda, kui nad olid tantsupeol kokku sattunud, ühist lapsepõlve meelde tuletanud, kohtuma hakanud ja kihlunud, nad abiellusid ja ostsid maja Harwater Drive’il; hiljem, kui lapsed sündisid ja Alan hästi teenis, vahetasid nad selle suurema ja parema vastu Church Lane’il. Ilusad aasad ja metsad, mis algasid The Hilli ja Borders Lane’i juurest, ehitati kõik aaker aakri ja miil miili haaval täis ning see kant kandis nüüd nime Debden Estate. Alderton Hilli jõukad elanikud värisesid hirmust nähes, kuidas Londoni East Endi rahvas neile lähenes. Mõned kolisid minema. Loughtonist välja, mõistagi, mujale Essexisse, peamiselt Eppingisse ja Theydon Boisi, kus neid hakkas kohutama uue linna Harlow’ ehitamine. Mõiste MMN – mitte minu naabruses – oli neile tundmatu, aga selline oli nende mõtteviis.

      Alan ja Rosemary abiellusid Loughtoni High Roadil asuvas St. Mary kirikus ja Alani sõber Richard Parr, kes samuti käis tunnelites mängimas, oli isameheks. Nädal hiljem, kui Alan ja Rosemary veetsid mesinädalaid Wighti saarel, emigreerus Richard Kanadasse. Ta pidas Alaniga mõnda aega ühendust, vahetades kirju õhukestes sinistes lennupostiümbrikes. Helistamine oli liiga kallis.

      Vanavanavanemateks saades – nende teine lapselapselaps oli sündinud kolm aastat tagasi – müüsid Alan ja Rosemary maha Church Lane’i maja, kus nad olid elanud peaaegu pool sajandit. Nad olid ostnud selle kaheksa tuhande naela eest ja müües said kolm miljonit. Nad kolisid korterisse. See oli luksuslik elamine Traps Hilli maja esimesel korrusel, mis neile sobis, sest nad olid oma ea kohta küllalt kõbusad ega tahtnud vanadekodu peale mõeldagi.

      „Ma pean teile midagi rääkima,” ütles Freya, nende noorim lapselaps. Ta oli sotsiaaltöötaja ja psühhoterapeut ning viibis Loughtonis konverentsil, mida peeti Lopping Hallis. „Ma abiellun.”

      „Palju õnne,” ütles Alan. „Või tuleks pruudile öelda „parimad õnnesoovid”?” Aga Rosemary küsis: „Kas see on David?”

      Freya vastas tavalisest teravamal toonil: „No kui seda arvestada, et me oleme koos elanud juba viis aastat, siis muidugi tema.”

      Kuna šampanjat polnud, siis valas Alan kolme klaasi šerrit. Tundus kujunevat terve šerripäev. Freya silmitses oma klaasi umbusklikult, enne kui selle sisu ära jõi. Alanile tundus, et ta polnud kunagi varem šerrit maitsnud.

      „Vaadake, et te siis pulma tulete. See on kusagil juuli keskel,” ütles ta lahkudes.

      „Mind häiris see väga,” ütles Rosemary, „noh see tema patus elamine.”

      „See on üks ajast ja arust väljend. Ta vanemad elasid koos enne abiellumist ja samuti ta õde ja Giles. Olud on muutunud. Norman Batchelor elab naisega, kellega ta pole abielus.” Alan otsis sobivaid sõnu. „See on tänapäeval täiesti vastuvõetav.”

      „Mitte minu jaoks,” ütles Rosemary ja lisas: „Ma ei taha rohkem seda šerrit. Me joome liiga palju.”

      Alan ei öelnud midagi. Ta oli kavatsenud viia Rosemary välja õhtust sööma, võib olla King’s Headi, aga naise moraalitsev mõtteviis, mis oli hiljuti eriti tugevasti hakanud ilmnema, võttis talt selle soovi. „Mis sa arvad, kas meie elu on olnud igav?” küsis ta. „Ma pean silmas seda, et me abiellusime varakult, saime kaks last, ei läinud lahku, mina töötasin kella üheksast viieni, sina hoidsid kodu korras, me suurendasime tasapisi oma jõukust, ent ei lahkunud Loughtonist. Me oleme käinud välismaal, aga ainult Prantsusmaal ja Hispaanias. Me pole kunagi olnud Ameerikas.”

      „Kuhu sa sihid, Alan?”

      Rosemary kutsus oma meest harva nimepidi. Alati ütles ta „kallis” või „kullake”.

      „Ma lihtsalt küsisin, kas meil on olnud igav elu.”

      „No mina küll nii ei arva. Mina ütleksin, et meie elu on olnud õnnelik, mitte just väga seiklusrikas, aga sedasorti elud on täis raskusi. Me ei ole teineteist petnud ja meil pole esinenud kodust vägivalda või midagi säärast. Me oleme viisakalt oma lapsed üles kasvatanud. Mis siin nüüd siis valesti on?”

      „Ei midagi,” ütles Alan, aga mõtles ise: „Kõik.”

      Ta võttis külmikust paki suitsulõhet ja tegi sinna juurde munaputru. Rosemary pani nööpnõeltega kinni ja traageldas külge varrukad kleidile, mida ta Freyale hommikul oli hakanud õmblema.

      George Batchelor tuli toime arve või kviitungi koostamisega, aga kui tegu oli kirjaga, siis laskis ta selle enda eest ära teha Maureenil. See viis foto George’i, Stanley, Normani, Moira ja võimalik, et ka Bill Johnsoniga High Roadi printimiskeskusesse ja laskis sellest koopia teha. Ta adresseeris kirja koos foto koopiaga Suur-Londoni politsei uurimisosakonna ülemale ja viis selle ise Forest Roadi politseijaoskonda. Kui ta kord juba seal oli, võttis ta üksiti ette igakuise ja vahel ka iganädalase visiidi Clara Mossi juurde, kes elas sealt veidi edasi. See polnud meelelahutus, vaid kohustus ja harilikult tegi seda George. Maureen arvas, et George’il polnud midagi külaskäigu vastu ja ta isegi nautis seda. Aga George ei saanud seda teha, enne kui jalg paraneb, ja nii võttis Maureen selle kohustuse enda kanda. George ütles, et need külaskäigud on ainuke asi, mida nad saavad vaese Clara jaoks teha, aga Maureen teadis, et see pani George’i tundma end noore või vähemasti keskealisena. Sest kuigi George oli vana, oli Clara, kes lähenes üheksakümnele, veelgi vanem.