Naabritüdruk. Ruth Rendell

öelnud.”

      George heastas oma lõikavat tooni sellega, et ajas end püsti ja valas kõigile šerrit. Mitu külalist märkas, et ta valas Amontilladot Manzanilla klaasidesse, aga keegi ei öelnud midagi. Rosemary sai Amontillado asemel Oloroso, aga sellest polnud midagi; tegelikult talle meeldis magus šerri, kuigi ta ise poleks seda küsinud, sest see pidi tegema paksuks.

      „Seal tunnelites me kohtusimegi,” ütles ta.

      „Mis sa olid siis, kümnene või?” küsis George.

      Rosemary noogutas äkilises kohmetuses. Nad käisid seal koos, ei suhelnud enam, kui kellegi isa nad sealt välja ajas, kisades, et mingu nad koju ja ärgu tagasi tulgu, ja kohtusid uuesti aastate möödudes, sedapuhku tantsupõrandal, hakkasid käima (kuigi seda sõna siis ei kasutatud) ja abiellusid. Rosemaryle tundus, et teised vaatavad neid, nagu oleks ta kirjeldanud mingit iidset ja nüüdseks unustatud suguharu rituaali. Peale tema ja Alani olid kõik olnud vähemalt korra abielus, lahutanud, kolinud mujale, isegi välismaale nagu Norman.

      Ta jätkas reipalt, otsekui tahtes end mingist häbist puhtaks pesta: „Kes see oli, kes meid tunnelitest välja ajas? Kellegi isa? Michael Woodman? Woodley?”

      „See oli Michael Winwoodi isa,” ütles Norman. Nad elasid The Hillil Joneside kõrval. Ja The Hilli järgmises majas elas Bill Johnsoni pere. Winwood sai jälile, et me kõik käime õhtuti tunnelites. Ma arvan, et Michael rääkis talle. Ta tuli üle tee, leidis sissepääsu ja karjus meile sinna alla, et me välja tuleksime ja kunagi enam tagasi ei läheks.”

      Sel ajal, kui ta rääkis, tuli tagaukse kaudu tasakesi sisse tema vend Stanley. Norman võpatas, kui tundis tema kätt oma õlal, ja kargas püsti, et venda emmata. Rosemary ütles pärast Alanile, et ta ei teadnud, kuhu silmad peita, et mitte näha, kuidas mehed teineteist kallistavad. Kuhu me jõudnud oleme! Alan arvas, et see on päris kena komme, ent ei öelnud midagi. Kogu abielu jooksul oli ta sageli kodurahu huvides vakka olnud. „Need Batchelorid on alati olnud kummalised,” ütles Rosemary koduteel. „Norman, see kõige noorem, räägib näiteks alati inimestele, et ta on sündinud köögilaua peal.”

      George surus hariliku kombe kohaselt venna kätt ja osutas nägu krimpsutades oma puusale. „Me rääkisime Winwoodidest. Kas sa mäletad neid?”

      „Nad elasid The Hillil Daphne Jonesi kõrval. Ma mäletan Daphnet väga hästi.”

      „Jälle see nimi,” mõtles Alan. Ta oli Daphne unustanud ja nüüd tuli see nimi jutuks juba kolmandat korda. Mida? Viimase paari tunni jooksul? Ta vähemasti ei punastanud. Mida Stanley mõtles, kui ütles, et väga hästi? Alani hääl kõlas veidralt ja ta kartis, et teised panevad seda tähele. Rosemary võis märgata. „Kas ta on ikka elus? Ta oli meist kõige vanem.”

      „Ei olnud. Ta lihtsalt nägi välja nagu kuueteistkümnene, kui ta oli alles kaksteist. Tegelikult ta polnud vanem.” Stanley noogutas, andes mõista, et teab seda paremini. „Ma olen temaga suhelnud.” Selle üle näis ta lausa uhke olevat. „Ta on olnud kolm korda abielus ja praegu on ta Daphne Furness. Elab Hampsteadis või St. John’s Woodis või kusagil sealkandis. Mitte kõik ei jää oma juurte juurde.”

      Alan tundis kadedust ja imestas, kust see tuleb. Mis tunne oleks, kui teaks Daphne Jonesi elu üksikasju ja oleks suhelnud temaga nende pikkade aastate jooksul? Ta surus selle mõtte maha. Ta oli vana mees, vanavanaisa. Aga George ajas end jälle kõikudes püsti ja seisis, nagu hakkaks mingit olulist avaldust tegema. „Mulle tuli meelde. Mul on üks foto – me kutsusime seda ülesvõtteks – meist tunnelites. No mina ja vennad ja õde Moira sissepääsu juures. Robertit fotol pole, tema pildistas. Maureen, kus see foto on? Kas sa leiad selle üles?”

      „Muidugi leian. Pole mõtet küsida.”

      Alan lootis näha väikest mustvalget fotot või isegi seepiat. Selle asemel tõi Maureen välja albumi, mis näis nii raske, et väiksem naine ei suuda seda liigutada. Sellel olid pruunid kaaned ja selle paksudele papplehekülgedele oli kleebitud oma sadakond fotot. Maureen tundis albumit hästi, kuigi polnud käinud teiste lastega tunnelites mängimas. Ta avas selle leheküljelt, kuhu oli kirjutatud 1944, ja asetas albumi kohvilauale. George nihutas end diivanil lähemale ja pani vasakut jalga kahe käega tõstes selle hellalt maha. Stanley jäi istuma tema ja Normani vahele.

      „Las nüüd Alan ja Rosemary vaatavad ka,” ütles Maureen. „Teie saate neid pilte alati näha.”

      Kohe seati album niimoodi, et kõik said vaadata, aga keegi ei näinud eriti hästi. George pani näpu tuhmile pildile, kus viis last seisid ilmselt ühe koopa sissepääsu juures. See oli fookusest väljas ja tundus, nagu oleks Robert Batchelor pildistanud läbi paksu udu. „Mina ja Stanley ja Norman ja vaene Moira,” ütles George. Ta ütles Moira kohta „vaene”, sest nii tema, kes oli olnud noorim, kui ka Robert, kes oli olnud vanim, olid surnud.

      „Kes see on?” küsis Rosemary, näidates lokkispäisele poisile.

      „Ma ei tea,” vastas George ja võttis välja suurendusklaasi, mis näitas poisi näo asemel ähmast plekki. „Äkki Bill Johnson.”

      Teised pildid sellel leheküljel ei huvitanud Alanit ja Rosemaryd, sest kujutasid Batcheloride ruume nende Tycehurst Hilli majas, Stanleyt kriketikepiga, ja Normani elulooga mitte kursis olevatele inimestele arusaamatu pildiga ruudulise linaga kaetud lauast.

      „Vaadake,” ütles Norman. „Selle tegin mina. Kui tore, George, et sa selle alles oled hoidnud. Ma sündisin selle laua peal. Sünnitusvaludes ema ootas majas ringi kõndides ämmaemandat, aga meile ei räägitud sellest kunagi. Sellest ei tehtud juttu, kuigi see oli nii. George ja Moira tassisid selle laua aeda, et Robert saaks pilti teha, sest köögis oli liiga pime. Kui tore, et sa selle alles oled hoidnud. Kas sa saad selle lahti rebida, George, ja mulle anda?”

      „Ei saa. See rikub albumi ära.” George vaatas ringi. „Kas keegi tahab veel vaadata? Ma küsin sellepärast, et jalg teeb mulle põrguvalu.”

      „Anna see siia,” ütles Maureen. „Las Alan ja Rosemary vaatavad.”

      Ta võttis albumi ja tõstis selle Alani põlvedele. „Robert tegi tunnelitest veel pilte, need on järgmisel leheküljel,” ütles George.

      Alan keeras lehte ja seal ta oligi istumas telliskivihunnikul Stanley ja Michael Winwoodi vahel. Tal oli seljas suvekleit ja ta mustjaspruunid juuksed rippusid kiharatena õlgadele ja poole seljani. Alan võpatas pilti nähes ja teda läbis nii äkiline värin, et Rosemary vaatas talle murelikult otsa. Need juuksed… Vahel olid nad seotud hobusesabasse ja vahel lainelised, kui patsid lahti põimiti.

      „Seal ta ongi,” ütles Stanley kaela õieli ajades, et paremini näha. „Praegu ta enam niimoodi välja ei näe, aga temas võib siiski aimata noort Daphnet.”

      Alan keeras kiiresti lehe edasi, kus oli kümme või üksteist fotot Stanley koerast.

      „Nipper. Mu esimene koer. Minu meelest on mul olnud pärast teda oma kümme koera ja kõik nad elasid kõrge vanuseni.” Stanley ohkas. „Alfie suri möödunud aastal kaheksateistaastasena. Nüüd ma enam koera ei võta. Ta oleks väga kurb, kui mina sureksin enne, mis minu vanuses võib kergesti juhtuda.”

      Seltskond oli pärast seda lauset veidi häiritud. Nad olid vanad ega saanud enam kaua elada, kuigi püüdsid sellele mitte mõelda. Alan küsis, kus Stanley nüüd elab, ja talle vastati, et Theydon Boisis, mitte kaugel metsa sees. Ta tahtis rohkem küsida Daphne kohta, aga lõi kõhklema ja küsis selle asemel, kus Michael Winwood elab. Talle öeldi, et Loode-Londonis, mispeale Alan tõusis, et minema hakata.

      „Kas me peaksime politseiga ühendust võtma?”

      „Ärme vana asja meelde tuletame,” ütles Stanley. „Või tuleks öelda vanu luid?”

      „Parem siiski, kui nad teavad.” George liigutas oma viletsamat jalga ja oigas. „Ma teatan neile, kui soovite. Mina ju ehitasin Warlocki ja mul on need pildid. Minu asi on teatada. Loodan, et nad ei vii seda albumit majast välja.”

      „Me võiksime proovida leida üles