Klaastroon 5: Tormide Impeerium. Sarah J Maas

suunduda. Et leida kadunud kuninganna, kes oli nüüd suureks kasvanud ja vägev. Leida üles Celaena Sardothien, et Elide saaks tagasi maksta Kaltain Rompierile kuulunud eluvõla.

      Isegi nädalaid hiljem vaevasid tüdruku unenägusid viimased hetked Morathis. Valvurid, kes üritasid teda minema lohistada soovist paigutada temasse valgide järeltulijat. Valvurite täielik massimõrv tiivajuhi eestvõtmisel. Kaltain Rompieri viimane tegu, kui ta imeliku ja tumeda kivi naha alt välja lõikas ning andis Elidele käsu see Celaena Sardothienile viia.

      Napilt enne, kui Kaltain Morathi hõõguvateks varemeteks muutis.

      Elide pani räpase ja peaaegu väriseva käe kõva mügara juurde. See asus ikka veel nahast lennukostüümi rinnataskus. Elide võis vanduda, et nahale kajas nõrka tuksumist – justkui vasturütm tema kihutavale südamele.

      Elide judises rohelise võrastiku vahelt nirisevas vesises päikesevalguses. Suvi laotus raskelt üle maailma. Piisavalt rõhuv kuumus muutis vee nüüd tema kõige kallimaks varaks.

      See oli algusest peale nii olnud, kuid nüüd keerles kogu tema päev ja elu selle ümber.

      Õnneks vulises Tammelaanes külluslikult ojasid pärast seda, kui viimane sulalumi mäetippudelt alla siugles. Kahjuks oli aga Elide saanud juba karmi õppetunni selle kohta, millist vett juua.

      Ta oksendas kolm päeva ja vaevles surma piiril pärast seda, kui ahmis suhu liisunud tiigivett. Kolm päeva lõdises ta nii hullusti, et arvas luid lahti murduvat. Kolm päeva vaikset nuttu haledas meeleheites selle üle, et ta üksi seal lõputus metsas sureb ja keegi ei saaks iialgi teada.

      Ja kogu selle aja sumises ning tuikas kivi tema rinnataskus. Ta võis pea anda, et see sosistas talle palavikulistes unenägudes, laulis hällilaule keeltes, mida tema arust ükski inimkeel lausuda ei suudaks.

      Ta polnud seda sellest ajast peale kuulnud, kuid mõtiskles ikkagi selle üle. Mõtiskles selle üle, kas enamik inimesi hukkus.

      Mõtiskles selle üle, kas ta kandis endaga kaasas hinnalist kinki või needust. Kas see Celaena Sardothien ikka teab, mida sellega peale hakata?

      Ütle talle, et sa võid avada iga ukse, kui sul on võti. Nii Kaltain just ütles. Elide uuris sageli seda küütlevat musta kivi, kui ta peatuseks pausi võttis. See kahtlemata ei meenutanud võtit: rohmakalt tahutud, justkui oleks raiutud suuremast kivitükist. Võib-olla oli Kaltaini mõistukõne mõeldud vaid õigele adressaadile.

      Elide heitis liigagi kerge seljakoti õlalt ja sikutas riideklapi eest. Nädala eest lõppenud toitu asendasid nüüd võõrapärased marjad. Ent amm Finnulaga veedetud aastatest jäänud mälusosin hoiatas tüdrukut, et ta neid esmalt randmele hõõruks. Siis on paremini näha, kas need tekitavad mingit reaktsiooni.

      Enamiku ajast, liiga suure osa ajast tekitasidki.

      Aga vahetevahel komistas Elide mõne põõsa otsa, mis oli lookas õigetest marjadest. Siis sõi ta nõrkemiseni ja täitis hiljem ka seljakoti. Roosa- ja siniseplekilisest riidest sisemuses õngitsedes kaevas Elide nüüd välja viimase peotäie. See oli mässitud varusärki ja valget kangast määrisid nüüd punased ning lillad laigud.

      Üks peotäis – see pidi kestma seni, kuni ta järgmise eine leiab.

      Nälg näris, kuid Elide sõi ainult pool. Võib-olla õnnestub tal enne ööbimiskohta veel midagi põske pista.

      Ta ei osanud küttida. Puhas mõte teise elusolendi kinni püüdmisest, kaela pooleks kaksamisest või kiviga kolba lömastamisest... Nii suur meeleheide teda ka veel ei varjutanud.

      Vahest see asjaolu tõestaski, et ta polnud ikkagi Mustnokk, ehkki tema ema kandis varjatud vereliini.

      Elide limpsis räpased sõrmed marjamahlast puhtaks. Kangetele ja valusatele jalgadele tõusmine pani ta sisistama. Tüdruk teadis, et ei pea toiduta kaua vastu. Samas ei tohtinud ta riskida sellega, et Manoni antud rahaga külla või aeg-ajalt kohatud küttide lõkke juurde läheb.

      Ei – ta oli näinud piisavalt meeste lahkust ja halastust. Ta ei unusta iialgi, kuidas valvurid jõllitasid tema alasti keha või miks lihane onu ta hertsog Perringtonile müüs.

      Elide heitis võpatades koti üle õlgade ja hakkas ettevaatlikult künka teiselt nõlvalt alla minema, valides rada kivide ning juurte vahel.

      Võib-olla pööras ta valele poole. Pealegi, kust pidi tema teadma, et oli ületanud Terraseni piiri?

      Ja kuidas ta pidi üldse leidma üles oma kuninganna ja tema õukonna?

      Elide tõukas mõtted kõrvale, hoidus sumedatesse varjudesse ja vältis päikesevalguse laike. Need oleks ta vaid janusemaks ja higisemaks muutnud.

      Veeallika leidmine enne ööpimedat võis olla isegi tähtsam kui marjade leidmine.

      Tüdruk jõudis künkajalamile ja surus puid ning kivilabürinti nähes oige alla.

      Tundus, et nüüd seisis ta küngaste vahel käänlevas kuivanud jõesängis. See kaardus ees järsult põhja poole. Elidest ragises välja ohe. Tänu Anneithile. Vähemalt ei jätnud Tarkade Asjade Emand veel teda maha.

      Ta saab minna jõesängi mööda nii kaua kui võimalik, püsida põhjasuunal ja siis…

      Elide ei teadnud, mis meel täpsemalt selle üles korjas. See polnud lõhn, vaatepilt ega heli, sest miski mulla kõdulõhnast, päikesevalgusest, kividest või kõrgel ülal sosistavatest lehtedest polnud tavapärasest erinev.

      Aga – seal. Justkui oleks mingi lõim suures seinavaibas kinni jäänud, tõmbus tüdruku keha krampi.

      Metsa ümin ja kahin jäi silmapilgu pärast vait.

      Elide uuris künkaid, jõesängi. Lähima künka tipul kasvava tamme juured turritasid nõlva rohusest küljest välja ja pakkusid surnud jõe kohal puidust ning samblast katust. Täiuslik.

      Ta lonkas selle poole, rikutud jalg käratses, kivid klõbisesid ja väänlesid pahkluudel. Elide peaaegu et suutis puudutada juureotsi, kui kostis esimene õõnes kõmm.

      Mitte äike. Seda konkreetset heli ei suutnud ta iial unustada, sest see kummitas nii unes kui ka ilmsi.

      Võimsate nahkjate tiibade pekslemine. Lohemaod.

      Ja vahest veelgi surmavamad: Raudhammaste nõiad, kes nendel sõitsid ning kelle meeled olid sama teravad ja paika timmitud kui nende ratsudel.

      Elide viskus paksu varikatuse poole, tiivalöögid aga lähenesid. Mets oli haudvaikne nagu surnuaed. Kivid ja oksad rebisid paljaid käsi, põlved põrutasid kaljusele mullale, kui Elide end künkanõlva vastu surus ning juurte võrestikust üles puuvõrade poole piilus.

      Üks löök – siis teine. Isegi mitte silmapilgu pärast. Sel moel ühtlustatud, et igaüks metsas võis seda vaid kajaks pidada, kuid Elide teadis: kaks nõida.

      Morathis veedetud ajal suutis ta piisavalt õppida, kuidas Raudhammaste nõidadel oli käsk leegioni arvukust varjata. Nad tavatsesid lennata täiuslikus ja peegeldatud asetuses nii, et pealt kuulavad kõrvad võisid teatada ainult ühest lohemaost.

      Aga need kaks käitusid lohakalt. Või siis nii lohakalt, kui surematud surmavad nõiad üldse olla said. Võib-olla madala taseme nõiaseltsi liikmed. Saabusid ala üle vaatama.

      Või kedagi jahtima, sosistas väike ja hirmust tardunud hääl tema peas.

      Elide surus end kõvemini mulla vastu, juured tungisid võrastikku jälgides valusalt selga.

      Ja seal. Kohe võrastiku kohal liugles ähmaselt mööda kiirelt liikuv ja massiivne kogu nii, et sahistas lehti. Päikesevalguses välgatas nahkjas läbipaistev tiib. Selle tipus oli kõver, mürgist lige küünis.

      Nad näitasid end valgel ajal üliharva. Mida iganes nad nüüd jahtisid – see pidi olema tähtis.

      Elide ei söandanud senimaani valjusti hingata, kuniks need tiivalöögid hääbuvad ja põhja poole seilavad.

      Feriani