Klaastroon 5: Tormide Impeerium. Sarah J Maas

jalgu, käsi ja tegi seejärel õlaringe.

      Lõputu – see reis tundus lõputu. Ta oleks andnud mida iganes ohutu katuse eest pea kohal. Ja kuuma eine eest. Võib-olla tasus see riski need üles otsida, kas või üheks ööks.

      Luukuival jõesängil õiget rada valides jõudis Elide vaevalt kaks sammu teha, kui taas plõnksatas see meel-mis-polnud-meel. Justkui oleks soe naisekäsi õlga pigistanud, et ta peatuks.

      Läbipõimunud mets mõmises elust. Aga Elide tundis, et miski on seal.

      Mitte nõiad või lohemaod või elajad. Aga keegi vaatas teda.

      Keegi jälitas teda.

      Elide tõmbas justkui muuseas võitlusnoa tupest välja. Manoni viimase kingituse, kui nõiaklanni pärija sellest viletsast metsast jalga lasi.

      Tüdruk soovis, et nõid oleks teda õpetanud ka tapma.

      Lorcan Salvaterre lidus jumalatest neetud elajate eest juba kaks päeva.

      Ta ei süüdistanud neid. Nõiad olid maruvihased, kui ta keset ööd nende metsalaagrisse hiilis ja mõrvas kolm vahti nii, et keegi seda ei märganud. Neljanda vahi lohistas ta küsitlemiseks puude vahele.

      Tal kulus kaks tundi Kollakoibade nõia vastupanu murdmiseks. Nad peitusid nii sügaval koopakurgus, et isegi nõia karjed püsisid kindlalt sees. Kaks tundi ja siis laulis nõid talle.

      Nõidade kaksikarmeed olid nüüd valmis mandrit üle võtma: üks asus Morathis, teine Feriani kurus. Kollakoib ei teadnud midagi sellest, mis väge valdas hertsog Perrington. Samas ei teadnud ta midagi ka sellest, mida Lorcan jahtis: kahest ülejäänud Wyrdi võtmest, sugulastest sellele, mida ta pika keti otsas kaela ümber kandis. Rüvedast Wyrdi väravast raiutud kolm kivikildu, iga võti võimeline meeletuks ja hirmsaks väeks. Ja kui kõik kolm Wyrdi võtit on kokku viidud... suudavad need avada selle värava maailmade vahel. Hävitada siinsed ilmad või kutsuda kohale nende armeesid. Või veel midagi palju-palju hullemat.

      Lorcan kinkis nõiale kiire surma.

      Tolle õed jahtisid teda sellest ajast peale.

      Järsu nõlva küljel põõsapuhmas kükitav Lorcan vaatas plikat juurte alt välja nihkumas. Ta oli esmalt seal ise peitunud ja kuulanud tüdruku kohmaka lähenemise müra. Siis vaatas plikat koperdamas ja edasi lonkamas, kui too viimaks kuulis nende poole tuhisevat heli.

      Tüdruk oli hapra kehaehitusega ja piisavalt väike. Sestap arvas Lorcan, et too polnud kuigi palju vanem oma esimesest veritsusest. Ent täidlased rinnad liibuva nahkkostüümi all rääkisid muud.

      Need riided köitsid kohe Lorcani tähelepanu. Kollakoivad kandsid sarnaseid – nagu kõik nõiad. Ometi oli plika inimene.

      Ja kui plika end Lorcani suunas pööras, uurisid need tumedad silmad metsa hinnanguga, mis oli lapsele kuulumiseks liiga vana ja läbiharjutatud. Vähemalt kaheksateist. Võib-olla vanem. Kaame nägu räpane ja kõhn. Ilmselt kondas siin pikemat aega ja leidis toitu raskustega. Peos võbisev nuga tõestas ilmselgelt, et plika ei osanud mitte midagi sellega peale hakata.

      Lorcan jäi varju. Ta vaatas eemalt, kuidas tüdruk künkaid, jõesängi, võrastikku uuris.

      Ent kuidagi teadis plika siiski, et Lorcan viibib läheduses.

      Huvitav. Kui Lorcan tahtis varjus püsida, suutsid vähesed teda leida.

      Iga tüdruku lihas pinguldus. Siiski lõpetas ta nõlva uurimise, hingas tasaselt ja jõuga läbi kokkusurutud huulte ning jätkas teed. Lorcanist eemale.

      Iga samm lonkav. Ilmselt tegi ennemalt puude vahelt läbi kihutades endale viga.

      Tüdruku pikk punupats laksas seljakoti vastu, siidised tumedad juuksed olid Lorcani juuste moodi. Tumedamad. Mustad kui tähtedeta öö.

      Tuul muutus ja puhus tüdruku hõngu tema suunas. Lorcan hingas sügavalt sisse ja lubas tropist isalt päritud haldjameeltel hinnata ning analüüsida nii, nagu need tegid seda rohkem kui viie sajandi jooksul.

      Inimene. Kindlasti inimene, aga…

      See lõhn oli tuttav.

      Viimastel kuudel oli ta mõrvanud palju-palju selliseid olendeid, kes kandsid seda lehka.

      Noh, kas polnud see mugav. Võib-olla kink jumalatelt: keegi, kelle ülekuulamine võis kasuks tulla. Ent hiljem, kui Lorcanil avaneks võimalus teda uurida. Õppida tema nõrkusi tundma.

      Lorcan nihkus tihnikust välja, tema möödumise peale ei sahisenud isegi üksainus oksake.

      Deemonist ülevõetud plika lonkas jõesängi mööda edasi. Kasutu nuga tilpnes endiselt peos, haare käepidemel üdini ebaefektiivne. Väga tore.

      Niisiis alustas Lorcan jahti.

      F2f

      Tammelaane metsa lehtedest ja madalal lasuvast udust läbi nirisev vihmapadin uputas enda alla paisunud oja kurinat, kui see mügarate ning nõgude vahel lõikus.

      Aelin Ashryver Galathynius kükitas veevoolu kõrval, sirutas armistunud käe üle kohiseva vee ja lasi varahommikuse tormi laulul end üle uhtuda. Tühjad lähkrid vedelesid unustatult samblasel kaldal.

      Lagunevate äikesepilvede ägamine ja vastuseks tulnud välgu kõrvetus oli olnud üks jõhker ning hullunud rütm selle tunni jooksul enne koitu. Nüüd levis see kaugemale laiali ja rahustas nende maruviha samamoodi nagu Aelin, kes jahutas omaenda lõõmavat maagiatuuma.

      Ta hingas sisse karget udu ja värsket vihma ning tiris neid sügavale kopsudesse. Maagia hubises vastuseks, otsekui oleks haigutades hommikutervitust lausunud ja seejärel tagasi magama koperdanud.

      Tõepoolest. Veel napilt näha olev laagritäis magas endiselt. Kaaslasi kaitses tormi eest Rowani valmistatud nähtamatu kilp ja põhjamaise karguse eest soojendas isegi suve kõrgpunktis rõõmus rubiinleek, mida ta terve öö põlevana hoidis. See leek, mille ümber oli keerukas tegutseda. Kuidagi tuli seda samal ajal pragisevana hoida, kui ta kutsus esile ka väikese, emalt päritud veeande.

      Aelin painutas oja kohal sõrmi.

      Teisel kaldal painutati ja raksutati jändriku tamme käsivarte vahele torgatud samblasel kivil tibatillukeste, luuvalgete näppude paare – tema enda liigutuse peegelpilt.

      Aelin muigas. Ta lausus nii vaikselt, et seda oli vaevu üle oja ja vihma kuulda: „Kui sul on mingeid tähelepanekuid, sõber, kuulaksin neid heameelega.”

      Kiitsakad sõrmed sööstsid tagasi üle rahnuharja. Sarnaselt paljudega oli ka see kivi nendes metsades uuristatud täis sümboleid ja pööriseid.

      Väikerahvas jälitas neid sellest ajast saati, kui nad astusid üle Terraseni piiri. Saatis, kinnitas Aedion iga kord, kui nad tabasid suuri ja põhjatuid silmi oksarägastikus või mõne Tammelaane kuulsa puu lehepuhmast nende poole pilkumas. Nad ei tulnud piisavalt lähedale, et Aelin oleks saanud neile üldse korralikku pilku heita.

      Samas jätsid nad kohe algusest Rowani igaöiste kilpide kõrvale väikeseid kingitusi. Need andamid asetati sinna kuidagi nii, et jäid märkamata sellele, kes iganes parasjagu valvekorda pidas.

      Ühel hommikul oli selleks metsakannikestest kroon. Aelin andis selle Evangeline’ile. Too kandis krooni rõõmuga punakuldsel peal, kuni see lagunes. Järgmisel hommikul ootas kaks krooni: üks Aelinile ja väiksem armistunud tüdrukule. Ühel päeval jättis Väikerahvas sinna koopia Rowanist haukakujul. See oli valmistatud pääsusulgedest, tammetõrudest ja põrnikakestadest. Haldjaprints muigas pisut ja kandis seda sellest ajast peale sadulakotis.

      Aelin naeratas ka ise selle mälestuse peale. Kuigi teadmine, et Väikerahvas jälgis nende igat sammu, kuulas ja vahtis pealt, muutis asjad keerukaks. Mitte mingil reaalsel moel, kuid Rowaniga puude vahele lipsamine oli kindlasti märksa vähem romantiline teades, et neil jagus kõrvalist publikut. Eriti veel siis, kui Aedionil ja Lysandral sai armunute hääletutest ning kuumadest pilkudest kõrini. Küll need kaks leiutasid