Klaastroon 5: Tormide Impeerium. Sarah J Maas

53

       54

       55

       56

       57

       58

       59

       60

       61

       62

       63

       64

       65

       66

       67

       68

       69

       70

       71

       72

       73

       74

       75

       TÄNUSÕNAD

      ÖÖ HAKUL

      Luust trummid müdisesid Mustade mägede sakiliste nõlvade vastu juba päikeseloojangust peale.

      Printsess Elena Galathynius seisis kivisel kaljunukil, kus tema sõjatelk kuiva tuule käes ägas. Ta oli hirmuvalitseja armeed kogu pärastlõuna jälginud, kui see eebenmustade lainetena üle mägede uhtus. Nüüd, kus päike ammu taevavõlvilt haihtus, värelesid vaenlase lõkked mägedes ja all orus nagu taevatähtedest tekk.

      Nii palju lõkkeid võrreldes nendega, mis põlesid tema orupoolel.

      Printsess ei vajanud haldjakõrvu kuulmaks talle alluva inimarmee palveid – nii häälekaid kui ka hääletuid. Ta oli viimase paari tunni jooksul neid mitu korda ka ise lausunud, kuigi teadis, et need jäävad vastuseta.

      Elena polnud iial kaalunud paika, kus ta pidi surema. Polnud iial kaalunud võimalust, et see võib juhtuda nii kaugel Terraseni kaljusest rohelusest. Et tema keha ei põle, vaid selle õgivad hirmuvalitseja elajad.

      Ei tule ühtki tähist, mis reedaks Terraseni printsessi hukkumispaiga. Ei tule ühtki tähist kellegi jaoks.

      „Sa pead puhkama,” ütles kare meeshääl telgi sissepääsul tema selja taga.

      Elena vaatas üle õla ja tema lahtised hõbejuuksed takerdusid turvise peentesse nahksoomustesse. Gavini tume pilk lasus nende ees laiuval kahel armeel. Kitsal mustal eraldusjoonel, mida kavatseti liiga ruttu läbistada.

      Kogu selle puhkusejutu juures ei võtnud Gavin isegi turvist ära, kui mitu tundi tagasi nende telki sisenes. Alles mõne minuti eest trügisid tema väejuhid viimaks telgist välja, kätel kaardid, ja südametes mitte ühtki lootusekübet. Elena haistis hirmu. Meeleheidet.

      Tänu aastaid kestnud uitamisele Lõunamaa metsikus looduses raksusid Gavini sammud vaevu kuival ja kivisel pinnal, kui mees Elena üksildasele valvekorrale lähenes. Elena keeras taas lugematute vaenlase lõkete poole.

      „Su isa väed võivad veel siia jõuda,” ütles Gavin kähedalt.

      Rumal lootus. Elena surematu kuulmismeel tabas iga sõna vaidlusest, mis nende taga telgis möllas. „See org on surmalõks,” nentis Elena.

      Ja tema pani nad kõik hukuga silmitsi.

      Gavin ei vastanud.

      „Koidu saabudes kastetakse see verre,” jätkas Elena.

      Väejuht tema kõrval püsis vagusi. Selline vaikimine oli Gavini puhul nii haruldane. Muidu taltsutamata raevukusest ei säranud praegu neis silmis mitte ühtki lootusesädet. Mehe kahused pruunid juuksed rippusid jõuetult. Elena ei suutnud viimast vanniskäiku enam meenutadagi.

      Gavin pöördus ausa ja hindava pilguga printsessi poole. Sama silmavaade kooris Elena alasti samal hetkel, kui ta mehega peaaegu aasta eest esmakordselt oma isa saalis kohtus. Mitme eluea eest.

      Kui erinev aeg ja maailm. Toona täitis maad laul ja valgus ning maagia ei värelenud veel Erawani ja tema deemonsõdurite kasvavas varjus. Ta mõtiskles selle üle, kui kaua suudab Orynth vastu pidada pärast seda, kui tapatalgud siin Lõunamaal lõppevad. Kas Erawan hävitab esmalt tema isa särava palee mäe otsas või põletab maha kuningliku raamatukogu – terve ajastu südame ja tarkuse? Ja seejärel põletab selle rahva.

      „Koidik on veel mitme tunni kaugusel,” ütles Gavin ja tema kõrisõlm liikus. „Piisavalt aega, et jõuaksid põgeneda.”

      „Nad rebivad meid enne lõhki, kui kurust välja saaksime…”

      „Mitte meie. Sina.” Tulevalgus valas mehe jumeka näo värelevasse reljeefi. „Ainult sina.”

      „Ma ei jäta seda rahvast maha.” Elena sõrmed riivasid Gavini näppe. „Ega sind.”

      Gavini nägu ei liikunud. „Pole mingit võimalust homset veresauna vältida. Sa kuulsid, mida see kuller ütles. Tean, et sa kuulsid. Anielle on tapamaja. Meie liitlased Põhjalast on kadunud. Sinu isa armee asub liiga kaugel tagapool. Me kõik sureme veel enne, kui päike on täielikult tõusnud.”

      „Me kõik sureme nagunii ühel päeval.”

      „Ei,” Gavin pigistas tema kätt. „Mina suren. Need seal all – nemad surevad. Kas siis mõõga või aja läbi. Aga sina...” Tema pilk vilksas Elena hapra tipuga kõrvadele, isa pärandile. „Sina võid sajandeid elada. Aastatuhandeid. Ära viska seda kinki minema ühe hukule määratud lahingu pärast.”

      „Ma sureks pigem homme, kui elaks tuhat aastat argpüksi häbiga.”

      Gavin põrnitses taas üle oru. Oma rahvast. Viimast kaitseliini Erawani hordi vastu.

      „Mine isa liinide taha ja jätka võitlust sealt,” lausus ta karedalt.

      Elena neelatas kõvasti. „Sellest pole kasu.”

      Gavin vaatas aeglaselt tema poole. Ja kõigi nende kuude järel tunnistas Elena talle: „Mu isa vägi on vääratamas. Ta on nüüd hääbumisele lähedal – aastakümnete kaugusel. Mala valgus tuhmub temas iga mööduva päevaga. Ta ei suuda Erawanile vastu astuda ja võita.” Tema isa viimased sõnad enne seda, kui ta asus mitme kuu eest hukule määratud retkele: „Minu päike on loojumas, Elena. Pead leidma viisi tagamaks, et sinu oma veel tõuseb.”

      Gavini nägu jooksis jumest tühjaks. „Sa valid praeguse hetke, et seda mulle rääkida?”

      „Ma valin praeguse hetke, Gavin, sest ka minu jaoks