Kui vanad naised armuvad. 1. osa. Katre. Leelo Kassikäpp

kõige noorem poeg kodust lahkus, küsis ta naljatamisi kassi kaasa. Siis läks Katre naabriperesse, kuhu oli kunagi nende esimese kassi naissoost järglane antud, ja tõi sealt paar kuud tagasi sündinud isase kassikese pojale Tallinna korterisse kaasavõtmiseks.

      Oli sellega, kuidas oli. Abikaasad istusid köögilaua taha suppi sööma. Kui lapsed olid veel kodus, siis söödi lõunat söögitoas, sest kööki ei mahtunudki nii suurt lauda, kui see pere oleks vajanud. Söögitoas oli ikka ja alati vanima poja Andrese koht ema vasakul käel ja abikaasa Endli koht naise paremal käel. Edasi istusid kõik pojad vanuse järjekorras reas, Andrese järel Roland ja tema kõrval pere pesamuna Reinart. Nüüd oligi ring ümber laua jõudnud isa kõrvale. Seal istus nende ainus tütar, Katre ja Endli keskmine laps, sünnikuu järgi nime saanud Lille-Mai.

      Tähtpäevadel mahtus rohkemgi rahvast, sest tavaliselt käisid külas ka Lennarti vanemad: ema Marta,Lille-Mai ämm, koos oma abikaasa Helduriga. Praeguseks on Heldurgi igavikuradadele lahkunud.

      Katre juhtus möödunud kuul Tallinnas kokku trehvama Lennarti ema endise sõbrannaga. Too kippus kohe juttu tegema ja teatas saladuslikult, et Martal olla mingi verinoor armuke. Tundub, et pojastki noorem. No on ikka häbitu eit! Käib selle poisikesega lausa avalikult ringi, lõkerdavad justkui teismelised ja Martal põlved ka veel puhta paljad – ei saagi aru, kas seljas pluuse või kleit.

      Tookord pani see lugu Katret muigama, sest edasisest jutuajamisest selgus, et see niinimetatud „poisike” oli ikka kolme-neljakümne vahel meesterahvas. Tore, kui nad on koos õnnelikud. Marta oli lesk ja temal vaba voli teha, mida aga süda igatseb. Ta ei tee sellega kellelegi liiga.

      Katre sõi masinlikult oma taldriku tühjaks. Endel küsis midagi, aga Katre ei pane teda tähele. Tegelikult ta ei oleks süüa tahtnudki. Aga kuna päev juba õhtusse jõudmas ja eelmine söömaaeg oli olnud üsna vara hommikul, piirdudes ainult ühe võileiva ja tassi kohviga, siis nüüd pidi lõpuks ikkagi natuke sööma. Ega vana inimene ei peagi enam palju sööma.

      Katrest kümmekond aastat noorem sõbranna Õie oli juba paarkümmend aastat tagasi temale öelnud, et tervise huvides peaks selles eas olev inimene sööma ainult kolmandiku sellest, mis noores eas. Eks Katre kippus tol ajal täidlaseks minema. Ise küll naljatas, et ega vana inimene peagi kondine olema, siis on ta kole ja kortsus. Kortsud peab ikka täis sööma, eriti rannahooajaks.

      Peale sööki läks Endel tuppa televiisorit vaatama. Kat-re koristas nõud ära ja jäi kööki laua taha istuma. Käed kohe ei tõusnud midagi tegema ja televiisorit vaadata ei tahtnud hoopiski.

      Vägisi liikusid mõtted möödunud päeva peale ja Katrele meenusid kastanimunad. Kiiresti läks ta esikusse ja tegi täpselt sama, mida ta mäletas ennast teinud olevat kümmekond aastat tagasi. Jagas kastanimunad esikus riidepuudel rippuvate ülerõivaste taskutesse. Ei unustanud neid enne ka pihkude vahel keerutada. Kastanimunad olid teised, samuti ülerõivad, aga sellest ei olnud midagi, sest tegelikult oli nüüd kõik hoopis teisiti.

      Kuigi nad ei olnud Mattiasega vahepeal hulk aastaid enam kohtunudki, isegi mitte suhelnud, olid mälestused valusalt hellad. Katre tundis, kuidas silmanurgast veeres pisar põsele ja siis veel järgmine … Kähku kuivatas ta silmad ära.

      Hiilis seejärel elutoast läbi, et televiisorit vaatav Endel midagi ei märkaks. Vilksamisi mehe poole vaadates tõdes ta suure kergendusega, et mehe silmad olid kinni ja kostis vaikset norinat.

      ,,Oh, jumal tänatud, magab,” mõtles Katre endamisi. Kiiresti läks ta trepist üles ja taandus magamistuppa. Nüüd lõpuks ometi sai ta olla täiesti üksi ja puhata päeva jooksul kogunenud pingetest. Ei, tegelikult nii see siiski ei olnud. Magamistoas tugitoolis lesis pere ilus kirju kass, kellele noorim poeg Reinart oli millegipärast pannud imeliku nime: Nova. Katre mäletas, et oli palunud kõigil pereliikmetel, kes aga soovivad, nimekonkursil osaleda, aga kuna laekus ainult üks nimi, saigi kass nimeks Nova.

      Nüüd venitas kass ennast laisalt püsti ja loivas aeglaselt voodil istuva Katre kõrvale päevateki peale. Tahtis oma paisid saada. Vaatas perenaisele etteheitvalt otsa, justkui küsides, et kus sa ometi terve päeva olid. Katre kuivatas silmad, silitas kassi, rääkis temaga hellalt ja tundis, kuidas rahu temasse voogab. Oli turvaline olla.

      Tuba oli mõnusalt soe ja õdus. Kass nurrus. Kõik oli justkui hästi. Või siiski tegelikult mitte. Täna oli päev, kus mõtted liikusid kõige kaduva peale. Oli inimene ja siis enam järsku ei olegi … Kuigi Katre oli Mattiase jaoks surnud juba hulk aastaid tagasi.

      Kui Katre nende suhte kümme aastat tagasi resoluutselt lõpetas, kirjutas Mattias:

      ,,On täitsa loomulik, et kui keegi tahab suhet lõpetada, siis tulebki seda teha! Kui keegi ära sureb, siis tuleb samuti sellega leppida …”

      Nii oli see olnud. Aga Katre jäi siiski ellu ja Mattias vist ei saanudki kunagi teada, et naine oli surma piirile nii lähedal viibinud.

      Sellistel hetkedel mõtles Katre alati ka enda vanuse peale. No ütleme, et veel kümme aastat on jäänud. Või ka mitte. Võib ju olla, et rohkem, aga kas ta siis suudab olla enam tegus ja tubli. Kui mitte, siis poleks seda rohkemat ju sugugi vaja.

      Ajas tagasi mõeldes on viimased kümme aastat nii imekiiresti läinud. Katre on märganud, et aja kulul on kummaline seos inimese vanusega. Lapsena ja noorena olid aastad pikad-pikad. Nüüd mööduvad linnulennul.

      Katre ei saanud muidu, kui võttis öökapi sahtlist päevinäinud kaustiku ja kirjutas:

      Aeg, mis meile antud

      Aeg libiseb käte vahelt.

      Mida vanemaks saad,

      seda kiiremini kaob.

      Tahaks haarata temast kinni,

      aeglustada kulgu –

      oleme võimetud igaviku ees.

      Ainus pääsetee ses lõputus voos

      on elada kogu hingest.

      Justkui viimane olekski

      praegune hetk.

      Viimane sel kaduval teel,

      viimane igaviku rajal …

      See oli olnud justkui alles eile, kui nad Mattiasega Tallinnas Snelli tiigi ääres või siis Kadriorus mehe kodu lähedal käest kinni hoides jalutasid. Just nimelt, käest kinni hoides, kaks juba aastates inimest. Ka Mattiasele meeldis nii. Juba esimesel kohtumisel tahtis ta kohe Katrel käest kinni võtta. See oli nii üllatav! Kuigi jah, India reisil oli Mattias Imbil peaaegu kogu aeg käest kinni hoidnud ja siis vaatasid kõik reisikaaslased neid varjatud kadedusega. Aga Imbi oli olnud siis veel nii noor …

      Loomulikult meeldis Katrele käest kinni hoida, see sisendas turvatunnet. Katre mäletas, et viimati oli ta meesinimesega käest kinni kõndinud esimeses klassis käies, oma liivakasti sõbra naabripoiss Jaaguga koos koolist koju tulles. Seda ütles ta tookord ka Mattiasele.

      Mattiasega sai üldse absoluutselt kõigest rääkida. Tal oli iga asja kohta oma arvamus, mis tihti ühtis Katre vaatenurgaga. Ta tahtis ja viitsis elavalt suhelda. See on omadus, mida naised meestes väga hindavad, ikka kuulamist ja kaasa mõtlemist-rääkimist.

      Eriti palju oli neil olnud jutuaineks Mattiase endine töö lastekodus. Lapsed olid ka Katre lemmikteema. Tööst rääkides ei saanud nad üle ega ümber Imbist. Mõnikord Mattias lausa unustas ennast temast rääkima ja Katre sai väga hästi aru, et Mattias oli Imbit väga armastanud. Võib-olla armastas ikka veel? Selle mõtte peale tundis Katre alati armukadedust.

      Palju oli rääkimist ühistest huvidest: ikka raamatud, teater ja reisimine. Kahjuks kumbki Katre abikaasadest ei olnud erilised jutumehed. Ja nii oligi naine tavaliselt harjunud vestlema kõige targema inimesega, ehk siis iseendaga. Ja muidugi ka Õiega.

      Mattias oli ilmunud Katre ellu tema elusügisel ja seda vägagi ootamatul moel. Alles siis, kui Katre elu oli jõudnud lõpusirgele ja justkui midagi ei olnudki enam ees ootamas. Vähemasti nii talle tundus.