Kui vanad naised armuvad. 1. osa. Katre. Leelo Kassikäpp

taskust ja silitas seda oma kortsus käte vahel. Pisarad purskusid silmist ja Katre nuttis – enda pärast, Mattiase pärast ja nende möödunud suure kirgliku armastuse pärast. Vaevalt, et Mattiaski suutis enam kunagi nii õnnelik olla.

      Peale kastanimunade kingiks saamist, õhtul voodis lamades oli Katre võtnud öökapi sahtlist oma kaustiku, tal oli kombeks emotsioone koheselt kirja panna, ja kirjutas üles peas keerelnud luuleread:

      Et õnn jääks

      Rõskes sügisõhtus, tibutavas vihmas,

      kirjude märgade lehtede rüpes –

      justkui pehme lapiteki all,

      puhkasid õhtuund kastanimunad.

      Sa lasid lahti mu käest,

      kummardusid võtma neid vilju.

      Hetkel tundus see lapsik,

      pealegi olid nad märjad.

      Kuivatasid neid pihkude vahel.

      Seisin oodates kõrval,

      vihmapiisad näole tilkumas

      ja tüdimus-kärsitus hinges.

      ,,Kaasas kandes nad õnne sul toovad,

      peos hoides ja hõõrudes tervist saad.

      Võta, kullake, taskusse pane,

      et õnn jääks alati sinuga!”

      Kuid õnne need kastanimunad siiski ei toonud … Või oligi see õnn, et kõik just niimoodi lõppes? Lõpuks olid ainult vastuseta jäänud küsimused ja suur valu. Valu on küll aastatega tuhmunud. Vastused jäidki saamata. Seda nüüd juba lõplikult. Mattiast ei ole ega tule enam kunagi tema juurde tagasi.

      Katre tõusis vaevaliselt pingilt, kuna ihuliikmed olid külmas istumisest kangeks jäänud. Sirutas ennast ja otsustas nüüd ise endale mõned kastanimunad korjata – meenutuseks Mattiasest. Katre on eluaeg endeid uskunud ja nüüdki tahtis ta uskuda, et just Mattias on selle taga, et ta pidi neid pruune munakesi lehtede vahel märkama. Võib ju olla, et mees tahtis nüüd teispoolsusest märku anda, et tegelikult pidigi kõik nii minema ja see oligi Katre õnn, et läks just nii, aga mitte teisiti. Katrele jäi ju tema elu alles ja seda igas mõttes.

      Naine ei tahtnud praegu sellele rohkem mõelda. Hea siiski, et ta tookord üldse ellu jäi.

      Kange selja kiuste korjas Katre jällegi viis kastanimuna, keerutas neid pihkude vahel ja pani oma pika musta mantli taskusse vana kärbatanud muna juurde. Seejärel tõmbas ta mütsi sügavamale pähe, pani kindad kätte ja seadis sammud bussipeatuse poole, et hakata koju sõitma. Kesklinnas peab ta minema trammi peale ja sõitma Balti jaama, sealt veel rongiga koju Keilasse.

      Viimastel aastatel on ta harjunud busside ja rongidega sõitma, kuigi aastaid tagasi oli aeg, kus Katre ei osanudki bussidega sõita, sest ta ei olnud seda aastakümneid teinud. Alati tehti seda autoga ja ikka oli roolis abikaasa Endel, mitte kunagi Katre, kuigi ta oli isegi autokoolis käinud ja kenasti ausalt juhiload kätte saanud. Kui nad abiellusid, oli Katrel küll juhiluba olemas, aga autot mitte. Tol ajal oli sõiduriistu raske hankida. Pealegi olid vanad uutest kallimad ja nii üht kui teist oli peaaegu võimatu saada.

      Tegelikult oli nii, et üsna ruttu peale Endliga abiellumist jäi Katre lapseootele ja nii kolm korda järjest. Ikka oli Katre ümaraks paisunud ja hiljem lisaks veel ka titt süles. Ega siis tol ajal turvahälle olnud. Väikelapsed olid alati autos emade süles. Autosid oli vähem, liiklus palju hõredam, ei olnud suurt ohtu ühti! Niimoodi juhtuski, et autojuhtimine jäi Endli hooleks ja lõpuks ei kujutatud enam teistmoodi ettegi. Kui Katrel oli vaja teha isiklikke käike, oli Endel kohe autoga trepi ees ootamas. Alles Mattiasega tutvudes ja kohtamas käies õppis Katre ühistransporti kasutama.

      Ajad muutuvad. Nüüd ei ole Endli tervis enam autojuhtimiseks sobilik. Suvel kaheksakümmend kaks aastat vanaks saanud abikaasal on reaktsioon aeglasemaks jäänud ja mõttetu oleks pealinna kiires ja tormakas liikluses riskima hakata – rongid-bussid sõidavad.

      Muidugi, tänasele käigule ei oleks Katre mingil juhul abikaasat kaasa tahtnudki. Ta isegi ei öelnud, kuhu kavatseb minna. Ja ega Endel enam küsigi. Naise oma asi – läheb ja tuleb! Kas käib niisama jalutamas ja ennast tuulutamas või siis asja pärast, tema jaoks ei ole sel mingit vahet. Ei olnud enam asju, mis oleks abikaasale suurt huvi pakkunud.

      Märkamatult oli buss jõudnud kesklinna ja Katre väljus, et minna Balti jaama poole sõitva trammi peale.

      Vahepeal oli päike kuhugi kadunud, sügistaevas pilve tõmbunud ja nüüd pudenes selle halli massi rüpest peenikest uduvihma. Eestimaa muutlik sügisilm. Katre ei olnud pidanud vajalikuks suurt vihmavarju tülinaks kaasa tassida ja talle ei meeldinud sugugi need päris pisikeseks kokku käivad vihmavarjud, kuna tavaliselt käis vihmaga kaasas tugev tuul ja siis muutusid need nõrgad esemed täiesti kasutuks.

      Nüüd oli ainus võimalus pressida ennast inimestest tulvil kitsukesse katusealusesse. Seda Katre ka tegi. Tavaliselt ta ei tahtnud olla võõraste inimestega tihedas summas, aga praegu oli Katre olemine nii tuim, et naine suhtus ümbritsevasse täieliku ükskõiksusega. Seisis, pea norus, juskui hunnik õnnetust.

      Katre virgus letargiast alles siis, kui tuli Balti jaama poole sõitev tramm. Tegelikult ta peaaegu ei olekski seda märganud, aga õnneks tema kõrval seisev neiu ütles oma ninapidi telefonis olevale kaaslasele kõvahäälselt:

      ,,See on meie tramm, number kaks, lähme peale!”

      Keilasse jõudes oli vaja järjest tihenevas vihmasajus raudteejaamast koduni kõndida. Seda teed mööda kõndis ta kümmekond aastat tagasi Mattiasega esimest korda kohtama minnes – ainult et vastassuunas. Katre silme ette kerkis jälle mehe kõrge kogu, kui ta perroonil teda ootas, ja meenus nende esimene kallistus, mis oli teda hingepõhjani vapustanud ja jäänud meelde tänaseni. Naine ei pannudki enam vihma tähele, lihtsalt astus täiesti mehhaaniliselt mööda seda tuttavat, elu jooksul nii palju kordi käidud teed.

      Katre avas kodumaja ukse oma võtmega, et Endlit mitte häirida. Aga sel korral ei olekski seda ettevaatusabinõu vaja olnud. Niipea, kui ta esikusse astus, oli üsna sünge näoga abikaasa tal seal juba vastas ja sõnas etteheitega hääles:

      ,,Kus sa ometi nii kaua kolasid? Tegin juba ammugi supi soojaks ja …”

      Katre ei jäänud teda kuulama. Temal oli teine mure, mis oli teda juba terve kojusõidu aja vaevanud. Ta tõukas abikaasa kerge käeliigutusega teelt eest ja tuiskas saapaid jalast võtmata kiiresti tualetti. Tähtis toiming ei olnud terve päeva jooksul meeldegi tulnud ja nüüd oli see viimase vindi peal.

      Endel toimetas seni köögis. Ta oli soojendanud rassolniku, mille Katre kohusetundliku perenaisena oli eelmisel päeval valmis keetnud. Naine juba teadis, et teda ei ole täna terve päeva kodus.

      Tegelikult nüüd, kui lapsed olid kõik kodunt lahkunud, oma elu peale, keetiski Katre tavaliselt suppi korraga kaheks päevaks. Ta osanudki vähem keeta. Oli harjunud suure perega. Aga lapsed läksid kõik kenasti riburadapidi pesast välja, kuigi maja oli suur ja ruumi laialt. Pesamuna oli viimane. Kui ta kaitseväe lõpetas, siis enam koju elama ei tulnudki. Tahtis ikka omaette elu peale minna. Nii võtsidki nad koos hea sõbra, endise klassivennaga kahe peale Tallinna kesklinnas üürikorteri. Hea ligi oli neil sealt tööl käia. Katre leppis sellega. Ta mõistis, et elu peabki nii olema.

      Peale viimase lapse ärakolimist viis Katre kõik suured potid keldrikappi, läks poodi ja ostis pisikese supipoti ja samas mõõdus haudepoti. Mäletab veel, et muigas seepeale mõrult – justkui nukunõud! Kas teha süüa kuuele või kahele, on ikka väga suur vahe, eriti veel, kui valdav enamus olid olnud meesterahvad.

      Katrel oli kolm poega ja ainult üks tütar. Majas oli parematel päevadel neli meeshinge ja kolm naishinge. Neist kolmas oli siiski neljajalgne. Katre armastas väga kasse, samuti ka teised selle pere liikmed. Nii oligi neil alati kass majas ja ikka kindlasti emane. Eramus on see vajalik näriliste pärast ja eks loom muidu ka asjaks.