Asumi äär. Айзек Азимов

      Kogu meie vestlusel, mis toimub tunnil, mil ma parema meelega oleksin voodis ja magaksin, on olnud ainult üks eesmärk – panna teid uskuma seda, mida ma nüüd ütlen. Tahan, et te teaksite, et Teise Asumi probleem, mida ma teil kirjeldada lasin, on piisavalt tõsine põhjus, et ka ilma kohtuistungita teie ajutegevus osaliselt seisata.”

      Trevize hakkas oma kohalt tõusma.

      „Ärge liigutage,” sõnas Branno, „olen tõesti kõigest vana naine, nagu te praegu kahtlemata mõtlete, kuid enne kui te mind puudutadagi jõuaksite, oleksite surnud. Minu alluvad jälgivad meid, te rumal noormees.”

      Trevize istus. Ta ütles, kerge värin hääles: „Teie jutt pole loogiline. Kui te usuksite, et Teine Asum eksisteerib, ei räägiks te sellest nii vabalt. Te ei seaks ennast niimoodi ohtu, nagu mina end teie väitel olen seadnud.”

      „Ehk saate siis aru, et mina olen palju selgema mõtlemisega kui teie. Teisisõnu, teie usute, et Teine Asum on olemas, aga räägite sellest avalikult, kuna olete rumal. Mina usun samuti, et see on olemas, kuid avalikult räägin sellest ainult põhjusel, et olen tarvitusele võtnud ettevaatusabinõud. Kuna paistab, et olete Arkady lugusid hoolega lugenud, siis ehk mäletate, kuidas ta rääkis, et tema isa olevat leiutanud aparaadi, mida tema nimetas „mentaalse häirevälja seadmeks”. See töötab kilbina mentaalse jõu vastu, mida Teine Asum kasutab. Nimetatud seade on olemas ning seda on suurima saladuskatte all ka täiustatud. See maja on hetkel nende piilumise eest üsnagi hästi kaitstud. Kui te sellest aru saate, siis lubage mul öelda, mida teil nüüd teha tuleb.”

      „Mida siis?”

      „Teil tuleb välja uurida, kas see, mida me teiega mõtleme, on tõsi. Teil tuleb välja selgitada, kas Teine Asum on olemas, ja kui on, siis kus. See tähendab, et te peate Terminuselt lahkuma – kuhu, ma ei tea –, kuigi lõpuks võib selguda, et Teine Asum on meie endi keskel nagu Arkady päevil. See tähendab, et te ei naase enne, kui teil on meile midagi rääkida; ja kui teil pole meile midagi rääkida, siis ei tule te kunagi tagasi, ja Terminusel on üks loll vähem.”

      Trevize tabas end kogelemast. „Terminuse nimel, kuidas saan ma neid otsida, ilma et nemad sellest aru saaksid? Nad lihtsalt korraldavad minu surma ja teie ei saa sellest põrmugi targemaks.”

      „Siis ärge otsige neid, te naiivne laps. Otsige midagi muud, kõigest südamest ja kogu mõistusega, ja kui te selle käigus satute neile peale, kuna nad pole vaevunud teile tähelepanu pöörama, siis on hästi! Sel juhul võite oma informatsiooni meile kaitstud ja kodeeritud hüperlainel edastada ja vaevatasuna koju naasta.”

      „Arvatavasti on teil valmis mõeldud, mida ma otsima peaksin.”

      „Jah, loomulikult. Kas tunnete Janov Peloratti?”

      „Pole temast kunagi kuulnud.”

      „Kohtute temaga homme. Tema ütleb teile, mida te otsite, ja te lahkute meie kõige moodsama laevaga. Ainult teie kaks, kuna juba kaks inimest on küllalt suur risk. Ja proovige te ilma meile vajaliku informatsioonita tagasi tulla – teid hävitatakse juba parseki kaugusel Terminusest. Kõik. Vestlus on lõppenud.”

      Branno tõusis, vaatas oma paljaid käsi ja tõmbas aeglaselt kindad kätte. Ta astus ukse poole, kust sisenes kaks relvastatud valvurit. Nad andsid talle teed. Uksel pööras ta ringi ja ütles: „Väljas on veel valvureid. Ärge tehke midagi, mis neid häiriks, või vabastate meid kõiki oma eksistentsi vaevast.”

      „Siis kaotate ka kasu, mis minust võib tõusta,” suutis Trevize muretult öelda.

      „Eks riskime siis sellega,” sõnas Branno rõõmutu naeratusega.

      8

      Väljas ootas teda Liono Kodell. „Kuulsin kõike, linnapea. Te olite äärmiselt kannatlik,” märkis ta.

      „Ma olen ka äärmiselt väsinud. Päev oleks nagu seitsekümmend kaks tundi pikk olnud. Võta nüüd asi üle.”

      „Jah, aga öelge mulle, kas majas oli tõesti mentaalse häire välja seade?”

      „Oh, Kodell,” ütles Branno väsinult, „sa tead ju küll. Kui väike oli tõenäosus, et keegi meid jälgis? Kas sa kujutad ette, et Teine Asum jälgib kõike, igal pool, alati? Ma pole säärane romantik nagu noor Trevize, tema võiks nii mõelda, mitte mina. Ja kui olekski tõsi, et Teisel Asumil on silmad ja kõrvad kõikjal, kas poleks siis MHS-i kasutamine meid kohe reetnud? Kas poleks see Teisele Asumile paljastanud, et nende võimete vastu on olemas kaitse, kuna teatud ruumipiirkond on mentaalselt läbipaistmatu? Kas pole niisuguse seadme salajane olemasolu – kuni me oleme täielikult valmis seda kasutama – väärt rohkem kui Trevize, rohkem kui meie kahekesi kokku? Ja siiski ...”

      Nad olid pinnasõidukis, juhtis Kodell. „Ja siiski?” küsis ta.

      „Mis siiski?” ütles Branno. „... Ahjaa. Siiski on see noormees intelligentne. Nimetasin teda pool tosinat korda lolliks, et talle kohta kätte näidata, kuid ta ei ole loll. Ta on noor ja lugenud liiga palju Arkady Darelli romaane, mis jätavad mulje, et Galaktika selline ongi – kuid tal on kiiret taipu ja on kahju teda kaotada.”

      „On see kindel, et me ta kaotame?”

      „Täiesti kindel,” lausus Branno kurvalt., Aga mis seal ikka, ongi parem. Meile pole vaja noori romantikuid, kes tormavad ringi, lõhkudes võibolla hetkega kõik, mille ehitamiseks on kulunud aastaid. Pealegi täidab ta eesmärki. Ta tõmbab endale kindlasti Teise Asumi tähelepanu, eeldades muidugi, et see eksisteerib ja meiega tegeleb. Ja seni ehk ignoreerivad nad meid. Võibolla läheb meil veelgi paremini. Lisaks ignoreerimisele püsib ka lootus, et nad paljastavad end Trevize’i jälgimisega ja annavad sellega meile aega ja võimalust vastumeetmeid välja töötada.”

      „Trevize on siis nagu piksevarras.”

      Branno huuli läbis tõmblus., Ah, just seda kujundit ma olengi otsinud. Ta on meie piksevarras, võtab löögi enda peale ja kaitseb meid.”

      „Ja Pelorat, kas ka tema jääb välgu teele?”

      „Ka tema võib kannatada saada. Sinna pole midagi parata.”

      Kodell noogutas. „Nojah, teame ju, mida ütles Salvor Hardin: „Ära kunagi lase oma moraalitundel segada sind tegemast seda, mis on õige.””

      „Hetkel pole mul moraalitunnet,” tähendas Branno vaikselt. „Hoopis mu luud tunnevad väsimust. Ja siiski – ma võiksin nimetada terve hulga inimesi, keda mul oleks vähem kahju kaotada kui Golan Trevize’i. Ta on väga nägus noormees. – Ja muidugi teab ta seda ka ise.” Viimased sõnad sulasid ühte, kui ta silmad kinni pani ja kergesse unne vajus.

      3. AJALOOLANE

      9

      Janov Pelorati juuksed olid valged ning nägu rahumeelsena üsna ilmetu. Ja rahumeelne ta enamasti oligi. Ta oli keskmist kasvu ja kaalu ning tema liigutused olid mõõdukad ja jutt läbimõeldud. Ta paistis oma viiekümne kahest eluaastast märksa vanem.

      Pelorat polnud kunagi Terminuselt lahkunud, mis oli tema eriala arvestades väga haruldane. Ta polnud ka ise kindel, kas tema istuv eluviis oli tingitud kiindumusest ajaloosse või oli see kujunenud viimasest hoolimata.

      Kiindumus oli alguse saanud üsna äkki, umbes viieteistkümne aasta vanuselt, kui talle haiguse ajal oli antud lugeda raamatut iidsetest legendidest. Raamatus räägiti korduvalt maailmast, mis oli üksik ja isoleeritud – maailmast, mis polnud oma isoleeritusest isegi teadlik, kuna puudus ettekujutus, et midagi muud on üldse olemas.

      Haigus taandus kiirelt. Kahe päevaga oli ta raamatu kolm korda läbi lugenud ja haigevoodist väljas. Päev hiljem oli ta arvutiterminali juures, et uurida, kas Terminuse ülikooli raamatukogus leidub midagi sarnaste legendide kohta.

      Just seda laadi legendid olid talle sestsaadik tegevust pakkunud.