Asumi äär. Айзек Азимов

Mul pole põhjust arvata, et see oleks võimalik või kasulik.”

      „Nii. Te olite tunnistajaks Seldoni viimasele ilmumisele. Kas leidsite, et tema viiesaja aasta tagune ennustus ei vasta täpselt tänasele tegelikule olukorrale?”

      „Vastupidi,” ütles Trevize äkilise rõõmuga. „Vastavus oli täielik.”

      Kodell ei paistnud ta emotsioonidest välja tegevat. Sellegipoolest, nõunik, väidate ka pärast Seldoni ilmumist, et Seldoni Projekti pole olemas.”

      „Just nii. Ma väidan, et Projekti pole olemas just sellepärast, et analüüs oli nii täpne ...”

      Kodell oli salvestuse taas peatanud. „Nõunik,” ütles ta pead raputades, „ma olen jälle sunnitud kustutama. Ma küsisin, kas te jääte oma kummalise väite juurde, ja teie hakkate seda hoopis põhjendama. Las ma kordan küsimust.”

      Ning ta küsis: „Sellegipoolest, nõunik, väidate te ka pärast Seldoni ilmumist, et Seldoni Projekti pole olemas.”

      „Kust te seda teate? Keegi ei rääkinud ju pärast kujutise ilmumist minu pealekaebajast sõbra Comporiga.”

      „Võib öelda, et me arvasime seda, nõunik. Ning oletagem, et te juba vastasite: „Just nii.” Kui te seda veel kord ütleksite, ilma seletusi lisamata, võiksime edasi minna.”

      „Just nii,” lausus Trevize irooniliselt.

      „Hea küll,” ütles Kodell. „Ma valin selle „just nii”, mis kõlab loomulikumalt. Tänan teid, nõunik.” Ja salvestus oli läbi.

      „Kas see ongi kõik?” küsis Trevize.

      „Jah, see on kõik, mida ma vajan.”

      „On ütlematagi selge, et vajate neid küsimusi ja vastuseid, mida saaks esitada Terminusele ja kogu Asumi Föderatsioonile, näitamaks, et tegelikult nõustun ma Seldoni Projekti legendiga täielikult. Igasugune hilisem vastupidine avaldus tunduks imelik või isegi hullumeelne.”

      „Või isegi reeturlik ärritatud rahvahulga silmis, kes peab Seldoni Projekti Asumi nurgakiviks. Võibolla pole teie ütluste avaldamine tarvilik, kui me mingisugusele kokkuleppele jõuame, kuid vajadusel saab Föderatsioon sellest kindlasti teada.”

      „Kas te olete tõesti nii juhm, härra,” küsis Trevize ärritatult, „et ei tunne vähimatki huvi selle vastu, mis mul öelda on?”

      „Inimesena olen ma sellest vägagi huvitatud, ja kui tuleb sobiv aeg, kuulan teid huvi ja mõningase skepsisega. Kuid turvateenistuse ülemana on mul hetkel kõik, mida vajan.”

      „Ma loodan, et teil ja linnapeal pole sellest mingit kasu.”

      „Kummaline küll, aga mina arvan teisiti. Te lahkute nüüd. Valve all, mõistagi.”

      „Kuhu mind viiakse?”

      Kodell ainult naeratas. „Head aega, nõunik. Te polnud just laitmatult koostöövalmis, aga seda ei saanudki loota.”

      Ta sirutas käe.

      Trevize tõusis püsti ja ignoreeris seda. Ta silus oma õlavööd ja ütles: „Te vaid lükkate paratamatut edasi. On ka teisi, kes niimoodi mõtlevad või mõtlema hakkavad. Minu vangistamine või hukkamine tekitab ainult imestust ja soodustab sellist mõtlemist. Lõpuks võidab ikka tõde ja võidan mina.”

      Kodell tõmbas käe tagasi ja raputas aeglaselt pead. „Tõesti, Trevize,” lausus ta, „te olete loll.”

      4

      Alles keskööl tulid Trevize’ile järele kaks valvurit, et viia ta ära sellest Turvateenistuse peakorteri toast, mis – nagu Trevize möönma pidi – oli luksuslik. Luksuslik, kuid lukustatud. Vangikong.

      Trevize’il oli olnud neli tundi aega endas kahtlemiseks, enamiku sellest veetis ta rahutult edasi-tagasi sammudes.

      Miks ta oli Comporit usaldanud?

      Kuid miks ei? Compor oli kõigega nii ilmselt nõus olnud. – Ei, seda mitte. Teda oli olnud nii kerge väideldes veenda. – Ei, ka seda mitte. Ta tundus nii rumal, nii kergesti mõjutatav, nii selgelt puudusid tal oma mõistus ja arvamus, et Trevize oli heameelega teda peeglina kasutanud. Compori abil oli Trevize oma mõtetes täiust ja korda loonud. Compor oli olnud kasulik ning Trevize oli teda usaldanud vaid seetõttu, et nii oli talle mugav.

      Kuid praegu oli mõttetu arutleda, kas ta oleks pidanud Comporit läbi nägema. Ta oleks pidanud juhinduma lihtsast üldistusest: ära usalda mitte kedagi.

      Kuid kas sai elada terve elu kedagi usaldamata?

      Ilmselt ei jäänud muud üle.

      Ja kes oleks arvanud, et Brannol on jultumust nõunik Nõukogust välja heita – ja et keegi teistest nõunikest ei üritagi kolleegi kaitseks välja astuda? Kuigi nad olid Trevize’i seisukohtadele vastu; kuigi nad oleksid nõustunud viimse verepiisa peale kihla vedama, et Brannol on õigus, oleksid nad siiski pidanud juba põhimõtte pärast oma õiguste säärasesse rikkumisse sekkuma. Pronks-Branno, nagu teda vahel kutsuti, oli tõesti tegutsenud metalse järjekindlusega ...

      Kui ainult Branno ise polnud juba haardes ...

      Ei! See on ju paranoia!

      Kuid siiski ...

      Trevize’i mõtted keerlesid ettevaatlikult selle võimaluse ümber ning ta ei olnud sellest kasutult korduvast mõttest veel vabanenud, kui sisse astus kaks valvurit.

      „Te tulete meiega, nõunik,” ütles valvuritest vanem tundetu tõsidusega. Aumärkide järgi oli ta leitnant. Tema paremal põsel oli väike arm ning ta paistis väsinud, nagu oleks ta seda tööd juba liiga kaua teinud, aga vähe saavutanud – mida oli ka oodata sõdurist, kelle rahvas pole üle sajandi sõdinud.

      Trevize ei liigutanud. „Teie nimi, leitnant?”

      „Olen leitnant Evander Sopellor, nõunik.”

      „Te mõistate, et rikute seadust, leitnant Sopellor. Te ei saa nõunikku arreteerida.”

      „Meil on otsene käsk, härra,” ütles leitnant.

      „See ei tähenda midagi. Teile ei saa anda käsku nõuniku vahistamiseks. Peaksite mõistma, et lähete selle eest sõjakohtu alla.”

      „Teid ei vahistata, nõunik,” sõnas leitnant.

      „Järelikult ei pea ma teiega kaasa tulema?”

      „Meil on käsk teid koju saata.”

      „Oskan sinna ka ise minna.”

      „Ja teid teel kaitsta.”

      „Mille eest? – Või kelle eest?”

      „Rahvahulga eest, mis võib koguneda.”

      „Keskööl?”

      „Sellepärast keskööni ootasimegi, härra. – Ja nüüd, teie enda huvides, härra, peame paluma, et te meiega kaasa tuleksite. Lubage tähendada, mitte ähvardusena, vaid lihtsalt teadmiseks, et vajadusel on meil volitus kasutada jõudu.”

      Trevize oli teadlik neuropiitsadest, millega mehed olid relvastatud. Ta tõusis, üritades väärikust säilitada. „Mingem siis koju. – Või selgub, et viite mind hoopis vanglasse?”

      „Me pole saanud käsku teile valetada, härra,” vastas leitnant omakorda uhkusega. Trevize’ile sai selgeks, et tema ees on professionaal, kes valetaks üksnes otsese käsu korral, ja ka siis reedaksid seda ta ilme ja hääletoon.

      „Palun teilt vabandust, leitnant,” ütles Trevize. „Ma ei soovinud mõista anda, et kahtlen teie sõnas.”

      Väljas ootas neid pinnasõiduk. Tänav oli tühi ning ühestki inimesest – rääkimata