Koolmekohad. Elly Griffiths

loogikakildudega ema ego kärpida.

      „Põhjus, miks ma ei ole sinuga jõuludest rääkinud, on see, et ma pelgan koju tulla ja kuulda sind jauramas jõululapsukesest ja jõulude tõelisest tähendusest. Simon on ühendust võtnud, sest ta on nilbik ja perselakkuja. Ja kui ma koju ei tule, siis olen kas sõpradega või mõnel troopilisel saarel, mitte ei vaata üksi „­Dibley vikaari“. Ja mu kodu pole kohutav, vaid sada korda parem kui sinu Elthami kaksikelamu selle männipuust fassaadikatte ja rõvedate portselankujukestega. Ja Peter ei jätnud mind maha, vaid mina jätsin tema maha!“

      Ta lisas viimase killu, sest teab omast kogemusest, et ema võtab Peteri teema millalgi jõulude ajal nagunii jutuks. „Peter saatis meile kaardi ... nii kahju ... kas sa üldse kuulsid? Kas tead, et ta on nüüd abielus?“ Et nende tütar lõpetaks vabatahtlikult suhte nägusa ja sobiliku mehega, on midagi sellist, mida Ruthi ema ei suuda elu sees alla neelata. Ruth märkas sama kalduvust ka sõprade ja kolleegide juures, kui teatas, et tema ja Peter pole enam koos. „Oi, kui kahju ... Kas ta leidis kellegi teise? Ära põe, küll ta tagasi tuleb ...“ Ruth oli kannatlikult selgitanud, et ta oli nende suhte viie aasta eest lõpetanud sel lihtsal, ent üllatavalt keerulisel põhjusel, et ta ei armastanud enam Peterit. „Ongi,“ kinnitasid teised tema sõnu tähele panemata, „küll ta sellest uuest naisest peagi ära tüdineb. Vahepeal hellita ennast, mine massaaži, kaota vahest isegi mõni ...“