Koolmekohad. Elly Griffiths

söögiautomaat.“ Nagu märgu­ande peale surub suur punane isakass Flint end kassiluugist tuppa ja naelutab oma pilkumatud kuldsed silmad Ruthile.

      „Kas jumal on Hiljuti Esitatud lugude loendis olemas või peaks vajutama Juhuesitust?“

      Ruth silitab Flinti ja läheb siis tagasi elutuppa paberilehti seljakotti panema. Ta kerib punase salli (tema ainus mööndus värvilistele riietele: isegi paksukesed võivad salle osta) ümber kaela ja paneb tuulepluusi selga. Siis kustutab ta tuled ja väljub kodust.

      Ruthi maja on üks reas seisvast kolmest majast Saltmarshi raba serval. Ühes elab lindude kaitseala vaht, teise omanikud käivad siin aga suviti nädalavahetusi veetmas, kärsatavad grillil ohtralt liha ja pargivad oma nelikveolise Ruthi vaatevälja. Kevadel ja sügisel on tee sageli üle ujutatud ja talve keskpaigaks reeglina läbimatu. „Miks sa ei võiks kusagil mugavamas kohas elada?“ pärivad kolleegid. „King’s Lynnis leidub toredaid maju, või ka Blakeneys, kui tahad looduse keskel elada.“ Ruth ei oska seletada, isegi endale mitte, kuidas üks Lõuna-Londonis sündinud ja kasvanud tüdruk tunneb nii suurt tõmmet eluvaese lodu, hüljatud mudaväljade ning nende üksildaste ja kalkide vaadete vastu. Esmalt sattus ta Saltmarshi rabasse uurimistöö tõttu, aga ta ei tea isegi, mis sundis teda paigale jääma, arvestades, kui paljud sellele vastu olid. „Ma olen juba harjunud,“ vastab ta vaid. „Pealegi vihkaksid kassid kolimist.“ Ja nad naeravad. Vana hea Ruth, ikka kassidele pühendunud – mõistagi laste aseaine –, häbilugu, et ta pole mehele läinud, sest naeratades on ta tegelikult tõeliselt veetlev.

      Täna on aga tee vaba ja ainult lakkamatu tuul puhub õhukest soolakihti esiklaasile. Ta pihustab sellele vett, ilma et märkakski, kolistab aeglaselt üle karjaresti ja ukerdab mööda vonklevat külateed. Suvel saavad puuladvad pea kohal kokku, moodustades müstilise rohelise tunneli. Täna on puud aga pelgad luustikud, paljad oksakäed taeva poole sirutumas. Ruth, kes sõidab õige pisut kiiremini kui lubatud, möödub neljast majast ja laudadega kinni löödud pubist, mis moodustavad küla, ning pöörab King’s Lynni poole. Esimene loeng algab kell kümme. Tal on aega küll.

      Ruth õpetab North Norforki ülikoolis (mille halba esma­muljet jättev lühend on UNN) – vast loodud ülikoolis King’s Lynni külje all. Ta loeb arheoloogiat, mis on siin uus õppekava, ja on spetsialiseerunud kohtuarheoloogiale, mis on veelgi uuem uurimissuund. Phil, tema teaduskonna juhataja, viskab tihti nalja, et „arheoloogia“ ja „uus“ ei sobi ühte lausesse, ja Ruth muigab kohusetundlikult. On vaid aja küsimus, mõtleb ta, millal Phil laseb endale trükkida puändiga autokleebise. „Seda arheoloogid kaevaksid“, „Arheoloogi jaoks pole sa kunagi liiga vana“. Ruthi eriline huvi kuulub luudele. Miks luukere ballile ei läinud? Sest tal polnud selga, millele riideid panna. Ta on kõiki neid nalju juba kuulnud, aga naerab iga kord ikka. Eelmisel aastal kinkisid üliõpilased talle „Star Treki“ tegelase Leonard Kondisaagija McCoy elusuuruses pappkuju. See seisab trepimademel ja hirmutab kasse.

      Raadios arutleb keegi elu üle pärast surma. Miks me peame vajalikuks luua paradiisi mõistet? On see märk, et paradiis on olemas, või kõigest massiivsete mõõtmetega pettekujutelm? Ruthi vanemad räägivad paradiisist, nagu oleks see midagi väga tuttavlikku, nagu mõni kosmiline ostukeskus, kus nad oskavad orienteeruda, kus neil on tasuta päevaparkla pilet ning kus Ruth jäetakse igaveseks maa-alusesse parklasse kiduma. Kuni ta muidugi Uuesti Sünnib. Ruth eelistab katoliiklaste paradiisi, mida mäletab õpinguteaegsetest reisidest Itaaliasse ja Hispaaniasse. Tohutu pilves taevalaotus, viiruk ja suits, hämarus ja müstika. Ruthile meeldivad laotused: John Martini maalid, Vatikan, Norfolki taevas. Seegi midagi, mõtleb ta irooniliselt, kui ettevaatlikult ülikooli territooriumile pöörab.

      Ülikool koosneb pikkadest madalatest hoonetest, mida ühendavad klaasseintega ümbritsetud läbipääsud. Hallidel hommikutel nagu täna näeb see välja külalislahke – võikarva tuled säramas üle hulga parkimisplatside, rida kääbuslampe valgustamas teed arheoloogia ja loodusteaduste hoonesse. Lähivaates see nii muljet avaldav pole. Kuigi hoone on kõigest kümme aastat vana, hakkavad betoonfassaadi tekkima praod, seintele on soditud grafitit ja oma kolmandik kääbuslampe ei tööta. Ruth ei pane seda aga õieti tähelegi, kui pargib auto enda tavalisele kohale ja hiivab raske seljakoti välja. Raske on see seetõttu, et on poolenisti konte täis.

      Kui ta tõuseb rõskuse järele lõhnavast trepist oma kabineti poole, mõtleb ta esimese loengu peale: „Väljakaevamiste algprintsiibid“. Kuigi teda ootavad magistrandid, on neil isiklikku kaevamiskogemust vähe või puudub see sootuks. Paljud on välismaalased (sest ülikool vajab õppemaksuraha) ja külmunud Ida-Inglismaa pinnas tekitab neis kultuurišokki. Seepärast ei pääsegi nad esimesele väljakaevamisele enne kui aprillis.

      Kui ta kohmitseb koridoris uksekaarti otsida, tunnetab ta kaht inimest lähenemas. Üks on Phil, teaduskonna juhataja, teist ta aga ei tunne. See on pikk tõmmu hallineva siilisoenguga mees ja temas on midagi karmi, midagi allasurutut ja veidi ohtlikku, mis sunnib Ruthi mõtlema, et tegu ei saa olla üliõpilasega, rääkimata õppejõust. Ta astub kõrvale, et mehed mööda lasta, aga üllataval kombel seisatab Phil tema ees ja kõneleb tõsisel häälel, millest ei puudu halvasti varjatud erutus.

      „Ruth. Mul on siin keegi, kes tahab sinuga tutvuda.“

      *

      Seega ikkagi üliõpilane. Ruth hakkab juba tervitusnaeratust näole manama, aga see tardub Phili järgmiste sõnade peale:

      „Tema on peainspektor Harry Nelson. Ta tahab sinuga ühest mõrvast rääkida.“

      2. peatükk

      „Mõrvakahtlusest,“ pistab peainspektor Harry Nelson kiirelt vahele.

      „Jajah,“ nõustub Phil sama kiirelt, heites Ruthile pilgu, justkui öeldes: „Vaata mind – ma räägin tõelise uurijaga!“ Ruth säilitab neutraalset ilmet.

      „Tema on doktor Ruth Galloway,“ tutvustab Phil. „Ta on meie kohtuekspert.“

      „Meeldiv tutvuda,“ sõnab Nelson naeratamata. Ta osutab käega Ruthi kabineti lukustatud uksele. „Kas võime sisse astuda?“ Ruth pistab uksekaardi pilusse ja lükkab ukse valla. Ta kabinet on väike, pikkust vaevu kaks meetrit. Üht seina katavad pea täielikult raamaturiiulid, teist uks ja kolmandat räpane aken, millest avaneb vaade veelgi räpasemale ehisjärvele. Ruthi töölaud kükitab neljanda seina vastas, selle kohal raamitud plakat Indiana Jonesist – iroonia mõttes, põhjendab ta kohmetult. Kui ta seminare peab, saalivad tudengid pidevalt koridori vahet ja ta lükkab ukse alla kassikujulise uksetropi, mille Peter talle oli kinkinud. Nüüd aga lööb ta ukse kinni ning Phil ja uurija seisavad kohmetult, kitsukese ruumi jaoks liiga kogukad. Eriti Nelson näib valgust varjavat, kui ta seal akna ees seisab ja kulmu kortsutab. Ta näeb selle toa jaoks välja liiga lai, liiga pikk, liiga täiskasvanud.

      „Palun,“ viipab Ruth ukse kõrvale ritta seatud toolide poole. Phil pakub suureliselt Nelsonile esimesena istet ja pühib vaat et varrukaga ka toolilt tolmu ära.

      Ruth surub end laua taha istuma ja see sisendab temasse illusiooni kindlustundest, olukorra kontrollimisest. Illusioon puruneb hetkega kildudeks, kui Nelson toolikorjule nõjatub, jalad ristab ja naist energiliselt, kuid ühetooniliselt kõnetab. Tal on kerge põhja aktsent, mis jätab temast vaid tõhusama mulje, nagu poleks tal Norfolki väljavenitatud vokaalide jaoks aega.

      „Me leidsime luid,“ teatab ta. „Need paistavad olevat lapse omad, aga näevad vanad välja. Pean teadma, kui vanad täpselt.“

      Ruth vaikib, aga Phil sekkub innukalt. „Kust te need leidsite, inspektor?“

      „Linnukaitseala lähedalt. Saltmarshilt.“

      Phil vaatab Ruthile otsa. „Aga see on ju täpselt sinu ...“

      „Ma tean,“ katkestab Ruth. „Mille põhjal te järeldate, et luud vanad välja näevad?“

      „Need on pruunid ja pleekinud, aga heas seisukorras. Arvasin, et see on teie valdkond,“ vastab mees ühtäkki ründavalt.

      „Ongi,“ vastab Ruth. „Eeldan, et see teid siia tõigi?“

      „Noh,