Koolmekohad. Elly Griffiths

eespool, käed taskus ja pea kummargil, justkui nuusiks õhku. Clough rühib tal kannul ja tassib käes kilekotti varjest leitud prügiga.

      Lindi taga on madal auk, poolenisti porivett täis. Ruth poeb lindi alt läbi ja kükitab vaatama. Rohke muda seest paistavad selgelt inimese luud.

      „Kuidas te nende peale sattusite?“ küsib ta.

      Vastus tuleb Clough’ilt. „Üks koerajalutaja leidis. Loomal oli üks neist luudest juba lõugade vahel.“

      „Kas hoidsite selle alles? Luu, tähendab.“

      „See on jaoskonnas.“

      Ruth klõpsab leiukohast kiiresti foto ja visandab märkmikku lihtsa kaardi. Paik asub raba läänenurgas, kus ta pole kunagi varem kaevanud. Rand, kust avastati ringpühamu, jääb umbes kaks miili ida poole. Mudasel maapinnal kükitades hakkab ta august vaevaliselt vett välja kühveldama, kasutades selleks välja­kaevamiskomplektist leitud plastmensuuri. Nelson tammub kannatamatult jalalt jalale.

      „Kas me selle juures aidata ei saa?“ küsib ta.

      „Ei,“ keeldub Ruth napilt.

      Kui auk on veest peaaegu tühi, hakkab Ruthi süda kiiremini põksuma. Ta ammutab ettevaatlikult veel ühe mensuuritäie vett ja pistab alles siis käe mudasse, et välja tõmmata midagi, mis on tumedasse maapinda lamedaks surutud.

      „Noo?“ Nelson kummardab innukalt ta õla kohale.

      „See on laip,“ kinnitab Ruth kõhklevalt, „aga ...“

      Ta sirutab aeglaselt käe kühvli järele. Ta ei tohi läbematuks muutuda. Terveid väljakaevamisi on lastud vett vedama, kuna keegi oli hetke vältel hooletu olnud. Niisiis, Nelson ta kõrval hambaid kiristamas, tõstab ta läbiligunenud mulla õrnalt eemale. Käsi, kergelt kokku pigistatud, pealtnäha rohust punutud käevõru ümber, tuleb kaeviku põhjast nähtavale.

      „Kuradi kurat!“ pomiseb Nelson ta õla kohal.

      Ruth töötab nüüd peaaegu ennastunustavalt. Ta märgib leiu kaardile ja varustab selle suundadega. Järgmiseks teeb ta foto ja asub taas kaevama.

      Seekord kolksatab kühvel vastu metalli. Jätkates aeglast ja läbimõeldud tegevust, sirutab Ruth käe ja tõmbab eseme mudast välja. See kiiskab talvevalguses tuhmilt nagu kuuepennine jõulu­pudingus: tükk väänatud metalli, kujult nagu poolkuu.

      „Mis see on?“ Nelsoni hääl kostaks nagu teisest dimensioonist.

      „Pakun, et kaelavõru,“ vastab Ruth äraolevalt.

      „Mis pagan see veel on?“

      „ehe. Arvatavasti rauaajast.“

      „Rauaajast? Millal see veel oli?“

      „Umbes kaks tuhat aastat tagasi,“ vastab Ruth.

      Clough toob kuuldavale naerupahvaku. Nelson pöördub sõnatult kõrvale.

      Siis sõidutab Nelson Ruthi tagasi ülikooli. Ta paistab olevat mustas masenduses, aga Ruthi valdab võidujoovastus. Rauaaja laip, kuna rabalaibad on kindlasti rauaajast, sellest rituaalse hukkamise ja võrratute peiteaarete ajastust. Mida see kõik tähendab? Paik jääb küll pühamust kaugele, aga kas need kaks leidu võivad olla seotud? Pühamu on varajasest pronksiajast, mis valitses üle tuhande aasta enne rauaaja algust. Kuid kindlasti ei või samast paigast teise leiu avastamine olla pelk kokkusattumus? Ta ei jõua ära oodata, et saaks sellest Philile rääkida. Vahest peaksid nad teavitama ajakirjandust, sest reklaam on täpselt see, mida teadus­konnal vaja.

      Korraga küsib Nelson: „Kas olete dateeringu osas kindel?“

      „Kaelavõru osas olen kindel, see on kahtlemata rauaajast, ja näib loogiline, et laip maeti koos sellega. Aga võime kindluse mõttes süsinik-14 dateerimise teha.“

      „Mis see on?“

      „Süsinik-14 sisaldub Maa atmosfääris. See ladestub taimedesse, loomad söövad taimi ja meie sööme loomi. Seega omastame kõik süsinik-14, ja kui sureme, siis juurde seda ei ladestu ja luudes sisalduv süsinik-14 hakkab lagunema. Kui mõõdame luusse jäänud süsinik-14 sisaldust, oskame ka luu vanust määrata.“

      „Kui täpne see meetod on?“

      „Noh, kosmiline kiirgus võib tulemust moonutada, näiteks päikeselaikude, protuberantsi, tuumakatsetuste ja muu taolise tõttu. Aga määrame mõnesaja-aastase täpsusega. Saame siis teada, kas luud on laias laastus rauaajast pärit.“

      „Millal see oligi?“

      „Kindlalt ei tea öelda, aga umbes seitsesada enne Kristust kuni nelikümmend kolm pärast Kristust.“

      Nelson vaikib hetke, et asja seedida, ja küsib siis: „Miks laip rauaajal just siia maeti?“

      „Ohvrianniks jumalatele. See võis olla ka vaia külge seotud. Kas nägite ta randme ümber rohuvõru? See võis olla mingi­sugune köis.“

      „Issand. Vaia külge seotud ja surema jäetud?“

      „Võib-olla küll, aga ta võis ka enne sinna jätmist surnud olla. Vaiad pidid teda vaid paigal hoidma.“

      „Issand,“ kordab mees.

      Korraga meenub Ruthile, miks ta on siin selles politseiautos ja koos selle mehega. „Miks te arvasite, et need luud võivad olla nüüdisajast?“ küsib ta.

      Nelson ohkab. „Ligi kümme aastat tagasi läks üks laps kaduma. Siin lähedal. Me ei leidnudki laipa üles. Arvasin, et ehk on see too tüdruk.“

      „Tüdruk?“

      „Ta nimi oli Lucy Downey.“

      Ruth vaikib. Nime nimetamine muudab kõik kuidagi tõelisemaks. Pealegi – kas arheoloog, kes avastas esimese nüüdisaegse inimese, polnud mitte tallegi nime pannud? Naljakal kombel oli temagi nimi Lucy.

      Nelson ohkab taas. „Mulle saadeti Lucy Downey juhtumi kohta kirju. See on huvitav, mis te enne ütlesite.“

      „Mida?“ küsib Ruth lõbustatult.

      „No rituaali ja muu taolise kohta. Kirjades soniti igasuguseid jaburusi, aga mainiti ka seda, et Lucy oli ohvriand ja et me leiame ta paigast, kus maa kohtub taevaga.“

      „Kus maa kohtub taevaga,“ kordab Ruth. „See võib olla ükskõik kus.“

      „Jah, aga selles kohas on justkui selline maailmalõpu tunne. Sellepärast arvasingi, kui kuulsin luude leidmisest ...“

      „Arvasite, et need võivad Lucyle kuuluda?“

      „Jah. Vanematel on ränk teadmatuses olla. Mõnikord annab maiste jäänuste leidmine neile võimaluse kadunukest leinata.“

      „Te olete siis veendunud, et tüdruk on surnud?“

      Nelson vaikib hetke, enne kui vastab, kuna keskendub veoautost möödumisele.

      „Jah,“ vastab ta viimaks. „Viieaastane laps kaob novembris ära ja temast pole kümme aastat märkigi. Ta on surnud, kindel see.“

      „Novembris?“

      „Jah. Peaaegu päevapealt kümme aastat tagasi.“

      Ruth mõtleb novembrile – pimenevad ööd, raba kohal huilgav tuul. Ta mõtleb neist vanemaist, kes ootavad ja palvetavad, et tütar naaseks, kes võpatavad iga telefonihelina peale ja loodavad iga päev uudiseid kuulda. Lootuse aeglane murenemine, kaotuse nüristav kindlus.

      „Ta vanemad,“ küsib ta siis, „kas nad elavad veel lähikonnas?“

      „Jah, Fakenhami tee ääres.“ Ta vingerdab järgmise veoauto eest kõrvale. Ruth sulgeb silmad. „Selline juhtum,“ jätkab mees, „on reeglina vanemate kätetöö.“

      Ruth on rabatud. „Vanemad tapavad lapse ära?“

      Nelsoni hääl on argine, põhjapoolselt kõlavad