Koolmekohad. Elly Griffiths

      Elly Griffiths

      Koolmekohad

      Dr Ruth Galloway juhtum

      Inglise keelest tõlkinud Nele Mikk

      Originaal:

      Elly Griffiths

      The Crossing Places

      Quercus

      Toimetanud Marju Lina

      Kaane kujundanud Piia Stranberg

      Kaanefoto: Shutterstock / Richard Bowden

      Kaardi joonistanud Raymond Turvey

      Copyright © 2009 by Elly Griffiths

      Autoriõigus tõlkele: Nele Mikk ja OÜ Eesti Raamat, 2020

      Kõik õigused kaitstud.

      ISBN 978-9949-091-05-8

      ISBN 978-9949-091-06-5 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti Raamat

      E-raamat OÜ Flagella

      PROLOOG

      Nad ootavad mõõna ära ja asuvad aovalguses teele.

      Terve öö on sadanud ja hommikune maapind kobrutab kergelt, aur kerkimas madalal rippuvate pilvede sekka. Nelson kutsub Ruthi märgistamata politseiautosse. Tema istub juhi kõrval ja Ruth tagaistmel nagu takso reisija. Nad sõidavad vaikides parkimisplatsile, mis jääb säilmete leiukoha lähedusse. Kui nad kulgevad mööda Saltmarshi teed, on ainsateks helideks politsei­raadio ootamatu järsk kärin ning autojuhi raske, külmetusest nohisev hingamine. Nelson ei ütle midagi. Mida seal öelda?

      Siis ronivad nad autost välja ja astuvad üle vihmast ligeda rohu lodu poole. Tuul sosistab kõrkjates ning siin-seal võib märgata seisvat tardunud vett, millelt peegeldub hall taevas. Raba serval jääb Ruth seisma, otsides esimest sukeldatud posti – reetlike mülgaste vahelt kaugematele mudaväljale looklevat kliburada. Kui ta seda poolenisti riimvee all silmab, asub ta tagasi vaatamata teele.

      Vaikides läbivad nad rabamaa. Merele lähemal udu hajub ja päike hakkab pilvede vahelt välja piiluma. Ringpühamu juures valitseb mõõn ja liiv sillerdab koiduvalguses. Ruth põlvitab maha samamoodi, nagu ta oli näinud aastate eest Erikut tegevat. Siis tõstab ta võbeleva muda kühvliga kõrvale.

      Korraga on kõik hääletu – isegi merelinnud pea kohal lõpetavad oma hullumeelsed huiked ja viled. Või vahest on nad küll seal, aga Ruth lihtsalt ei kuule neid. Taustal kostab Nelsoni nohin, aga Ruth tunneb kummalist rahu. Veel siiski, kui ta seda näeb – pisikest kätt, mida ehib ikka veel ristimiskäevõru –, ei tunne ta midagi.

      Ta teadis, mille ta siit eest leiab.

      1. peatükk

      Ärkamine on nagu surnuist ülestõusmine. Aeglane väljarabelemine unest, pimedusest kerkivad siluetid, äratuskella helin nagu Jeeriku pasun. Ruth rehmab käega ja paiskab äratuskella põrandale, kus see süüdistavalt edasi tiriseb. Oiates kangutab ta end maast lahti ja tõmbab ruloo üles. Alles pime. See pole loomulik, sõnab ta endale, krimpsutades nägu, kui jalad puudutavad külmi põrandalaudu. Neoliitikumiaegne inimene oleks päikese loojudes magama läinud ja päikesetõusuga ärganud. Miks me arvame, et õige on käituda vastupidi? Jääda uudistesaate ajal diivanile magama ja vedada end siis ülakorrusele, et kedrata peas viimati loetud krimkat, kuulata raadiost jutusaadet, loetleda enda uinutamiseks rauaaja matmispaiku, ja nüüd see – ärgata pimedas ja tunda end näruselt. See pole lihtsalt loomulik.

      Duši all avas vesi lõpuks ta silmad ja pani juuksed mööda selga alla voogama. Nagu ristimine, kui nii võib öelda. Ruthi vanemad on uuestisündinud kristlased ja fännavad Täielikku Kümblust Täiskasvanutele (suured algustähed on kohustuslikud). Ruth mõistab, miks see võluv võib olla, kui välja jätta see tülikas pisiasi, et ta ise ei usu jumalasse. Vanemad Palvetavad Tema Eest (ikka suurtähtedega) sellegipoolest, mis peaks pakkuma lohutust, aga millegipärast ei paku.

      Ruth hõõrub end energiliselt vannilinaga ja jõllitab midagi nägemata udust peeglit. Ta teab niigi, mis sealt vastu vaatab, ning see teadmine pole kübetki lohutavam kui vanemate eestpalved. Pruunid õlgadeni juuksed, sinised silmad, kahvatu nahk ja – kuidas ta ka ei astuks kaalule, mis on praegu harjakappi pagendatud – ta kaalub pea 80 kilo. Ta ohkab (kaal mind ei defineeri, paks olemine on mõtteviis) ja pigistab hambaharjale pastat. Tal on väga kaunis naeratus, aga praegu ta ei naerata, nii et seegi asub lohutuste loendi lõpuotsas.

      Puhas ja tallad niisked, tatsab ta tagasi magamistuppa. Täna on loengute päev, nii et tal tuleb riietuda tavalisest ametlikumalt. Musta värvi püksid ja vormitu topp. Ta vaevu vaataski, mis selga valis. Ruthile meeldivad värvid ja kangad ning tal on lausa nõrkus litrite, helmeste ja sädeluste vastu, aga ta garderoobi põhjal seda ei ütleks: rõõmutu rida tumedaid pükse ja lohvakaid tumedaid jakke. Männipuust kummut on täis musti pusasid, pikki kampsuneid ja läbipaistmatuid retuuse. Vanasti kandis ta teksaseid, kuni jõudis suuruseni 44, ja eelistab nüüd koortriidest pükse, mis peavad olema muidugi mustad. Ta on teksaste jaoks nagunii liiga vana, saab järgmisel aastal neljakümneseks.

      Riidesse pannud, suundub ta trepile. Ruthi pisikeses majas on väga järsk trepp, mida võiks pigem redeliks nimetada. „Mina sealt küll üles ei saa,“ oli ta ema oma esimesel ja viimasel külaskäigul kaevelnud. Keegi ei palugi, oli Ruth mõttes vastanud. Vanemad peatusid kohalikus poolpansioniga külalistemajas, sest Ruthil oli vaid üks magamistuba ja ülakorrusele minek oli rangelt ebavajalik (alumisel korrusel on ka vets, aga see on köögi kõrval, ja seda peab ema ebasanitaarseks). Trepp viib otse elutuppa: lihvitud puitpõrand, mugav pleekinud diivan, suur lameekraaniga teler, raamatud katmas kõikvõimalikke pindu. Enamasti on seal arheoloogiline kirjandus, aga leidub ka mõrvamüsteeriume, kokaraamatuid, reisijuhte, arsti-õe armulugusid. Ruth pole oma maitselt midagi muud kui eklektiline. Erilist nõrkust tunneb ta lasteraamatute vastu, kus räägitakse balletist või ratsutamisest, kuigi ta ise pole kumbagi proovinud.

      Köögis on vaevu ruumi külmkapile ja pliidile, aga Ruth – kokaraamatutest hoolimata – kokkabki haruharva. Nüüd paneb ta veekeetja tööle ja saiaviilud röstrisse, klõpsates harjunud liigutusega mängima Raadio Nelja. Siis korjab ta loengu­märkmed kokku ja istub tänavapoolse akna alla laua äärde. Oma lemmikkohale. Eesaia taga, mis koosneb tuulest räsitud rohust ja katkisest sinisest lippaiast, haigutab mittemiski. Miilide ja miilide kaupa rannikuäärset raba, mida kirjavad üksikud kääbuskadakad ja risti-rästi looklevad väikesed reetlikud ojad. Mõnikord võib sellel aastaajal näha suurt parve metshanesid üle taeva kulgemas, suled tõusva päikese kiirtes roosad. Kuid täna, sel hallil talvehommikul, pole näha ühtegi elavat hinge, niipalju kui silm seletab. Kõik on kaame ja luitunud, hallikasroheline ühineb hallikasvalgega, kui raba kohtub taevaga. Kaugemal on meri, kõigest tumehall triip, kus kajakad lainte kohale sööstavad. See on üdini hüljatud paik ja Ruthil pole aimu, miks ta seda nii väga armastab.

      Ta sööb röstsaia ja joob teed peale (ta eelistab kohvi, aga kannatab, kuni saab ülikoolist korralikku espressot). Seejuures lehitseb ta loengumärkmeid, mis olid algselt masinal trükitud, aga nüüd eri värvi pastakatega kribatud märkuste all peaaegu nähtamatud, nagu üle kirjutatud pärgament. „Sugu ja eelajalooline tehnoloogia“, „Muististe väljakaevamine“, „Elu ja surm mesoliitikumis“, „Loomaluude roll väljakaevamistel“. Kuigi praegu on alles novembri algus, saabub peagi jõulusessioon, nii et täna algab ta viimane loengunädal. Viivuks kujutleb ta õppurite nägusid: tõsimeelsed, töökad, pisut loiud. Neil päevil õpetab ta vaid magistrante ja tunneb bakalaureuse üliõpilaste argisest ja pohmellisegusest heast huumorist puudust. Õpilased on nii innukad, et tõmbavad ta pärast loenguid kõrvale ja küsivad Lindow’ mehe ja Boxgrove’i mehe kohta, või seda, kas naised võisid eelajaloolises ühiskonnas tõesti olulist rolli mängida. Vaadake enda ümber, tahaks ta karjuda, me ei mängi isegi praeguses ühiskonnas alati olulist rolli! Kust te võtate, et kari röhkivaid kütt-korilasi olid valgustunumad kui meie?

      Ta alateadvusse ujub „päeva mõttetera“ ja meenutab, et oleks aeg minema hakata. „Jumal on mõnes