Foto. Penelope Lively

ja pikergused ja väändunud kujuga, servades kohati tumedad kõrgendikud. Tumedad poorsed massid, pikad kahvatud jooned, mis lõikuvad eemale kaugusesse. Siin­seal linnatihendiku miniatuurne versioon, väike energia kontsentratsioon joonte ühinemiskohas. Ja siis lõpuks annab ruum alla – on mingi leke, immitsus, punguv rahutus, mis muutub taas linnaformaadiks: enigmaatiline sulandumine enne ja nüüd, kõik toimumas samaaegselt.

      Muidugi vaid juhul, kui saad aru, mida sa näed. Kui sa oled Glyn Peters, kes nüüd on arvuti tagant püsti tõusnud ja avab kapi laiu madalaid sahtleid. Ta leiab, mida otsib – kaardi ja suure aerofoto. Laotab need kõrvuti, uurib süvenenult aerolaotust, nähes mitte selle ruumi ja kuju, vaid ajakihtide ladet. Ta näeb kõrvuti asetsevaid sajandeid, mis üksteist ülimalt mõjutavad, üksteist tükeldavad, üksteist eest ära tõukavad. Ta näeb keskaja talupoegade tööd 18. sajandi suletud alade tugevate piiraedade all; ta näeb kunagist Rooma teed tänapäeva kiirtee all; ta näeb normannide lossi rohelist kalmet, mis on end kesk linnakeskuse virvarri välja pistnud.

      Glyn näeb iseend, määramas oma kohta ajas. Olin seal, tegin seda. Seal on Bishops Munby, kus ta veetis suve 1976. aastal, juhtides kadunud keskaegse küla väljakaevamisi. Ta näeb tänini selgelt seda maa­ala, selle paljurääkivaid mullakamakaid ja ­valle, kallakuid, hulka väikesi ehitisi, mis seal kunagi olid asunud, külatänavat, kalatiikide riba. Päevi täis päikest, vihma, ringiuitavat uudishimulikku lehmakarja, ajutist kohvikutelki. Ta mäletab õhtuid kohalikus kõrtsis, lõbusat tudengikampa, kes seal tööl oli. Ta näeb tütarlast Durhamist: keegi Hannah, noor õppejõud, kellega neil tol ajal vastastikku rahuldust pakkuv kokkulepe oli: lühikesed narmendavad teksapüksid ja pikad pruunid sääred, vandenõulaslik naeratus, mis mullavalli kühveldades välgatas.

      Glyn satub taas samasse kohta kümme aastat hiljem, kokkusulandunud tööstuslinnade keskele, sobitades tänavamustreid vanade maamõõdistuse kaartidega. Üksildane töö, ümberringi keerlemas kohalik elu, inimesed heidavad pilgu kirjutusaluse ja seljakotiga mehele, kes edasi­tagasi luusib. See oli tormiline aeg, mil ta kirjutas parajasti tähtsat raamatut ja peas keerlesid igasugu projektid. Ja Kathi hääl kostab siia – pühkides minema läikiva pinna, mida Glyn põrnitseb ja mis nüüd asendub odava hotelli lõhnaga, kus Glyn tol ajal tavaliselt peatus –, Kathi hääl telefonis: „Ma lähen mõne päeva pärast paariks nädalaks Prantsusmaale koos mõnede tuttavatega, sest sind ei näi sel suvel siin olevat.“ Paus. „Kas sa armastad mind?“ küsib Kath. Glyn paneb hotellitoas märkmeid paberile, ja siin on Kath, sada viiskümmend miili eemal. Ikka veel kostab ta hääl. Glyn kuuleb vaid Kathi häält, tema enda hääl on kustunud. Mida ta Kathile tookord vastas? Tont seda teab.

      Glyn vaatab laiali laotatud aerofotolt üles ja põrnitseb lööduna aknast välja. Kummaline. Sõnad, mida ta oma peas kuuleb, on teiste, mitte kunagi tema enda sõnad. Teised on need, kes midagi ütlevad, tema ei vasta. Puudub vastastikune mõttevahetus, olulised tõendid on puudu. Ja ma ei ole kunagi olnud inimene, keda võiks pidada sõnaahtraks, mõtleb Glyn.

      Huvitav. Mälu toimimine näib enamjaolt olevat vastuvõttev: mida me näeme, mida kuuleme. Oleme tegevuse keskel, kuid mingil moel eemaldame end pildilt. Glyn sorib veel mälus ringi ja avastab, et ei kuule enamikul juhtudel oma häält. Vaid harva, kui ta loengut on pidanud või kaamera ees seisnud, on seda kuulda, küllap seetõttu, et siis olid tal read paberil ette valmistatud ja jutt juba tuttav. Kuid kõigis stseenides teistega on ta vait – tema, kes ta harva vaikis.

      Glynile torkab pähe, et võib­olla on mängus paljuütlev analoogia surnute vaikimisega. Müriaad surnuid, kelle elud teda puudutavad ja kelle tegevusi ta püüab rekonstrueerida selle alusel, mida nad endist maha on jätnud – kive ja telliseid, mis on tekitanud segadust maastikul ja paberitormi tuhandetes arhiivides. See tohutu vaikiv mass, mis sooritas kõiksugu tegusid, kuid ei saa sulle jutustada, kuidas tundus see neile endile – nende hääli on kuulda vaid kellegi teise kaudu, filtreerituna, lahustununa, moonutatuna. Jah, see võiks küll olla rabav lõik mõnes tulevases artiklis. Pane see kirja. See mõte ei pruugi päris vettpidav olla – aga päevikud, kirjad? –, kuid on väärt edasi kaalumist.

      Glyn põrnitseb endiselt oma aia hooldamata ristkülikut, mille pügamata murul patseerib tuvi ja kus kasvava kirsipuu tüve mööda laskub sujuvalt alla orav. Glyn astub neil päevil harva aeda, ja maja on talle lihtsalt vaid voodiks ja töötoaks. Kui ta tunneb vajadust seltskonna järele, kutsub ta kellegi pubisse sööma – mõne kolleegi või doktoriõppe üliõpilase. Kui on vaja pikemat lohutust, on olemas Myra, kes töötab ülikooli kantseleis. See on diskreetne suhe; Myra on ammu leppinud, et püsivat suhet pole kaardid neile ette näinud ja et kõik nende vahel peab jääma nende eraasjaks. Myra valmistab keskpärase pühapäevaeine, ta voodi on pehme ja sügav; Glyni habemeajamisasjad ja hambahari on ka Myra vannitoa kapis.

      Glyn vaatab oravat, hajevil. Orav teeb murul ringe; jääb aeg­ajalt liikumatuks, täiesti paigale, saba rõngas. Siis sööstab põõsastesse ja kaob.

      Glyn tuleb mõtetest tagasi, enda peale vihane: ta ei ole mees, kes töötamise ajal aknast oravaid vahiks. See on emotsionaalsest pingest tekkinud inertsus, otsustab ta. Ja sellega ei saa leppida.

      Ta veab end tagasi arvuti juurde. Aerofoto jääb endiselt sahtlikapi peale avatuks; see on oma eesmärgi täitnud ja ka muud eesmärgid, mis Glynil üldse mõttes polnud. Ta ründab veel kord klaviatuuri; tekst täidab ekraani. Ja lõpuks on Glyni au päästetud: artikli sisu on paigas. Selle lõpliku viimistlemise võib jätta homseks. Kohe nüüd peab ta tegelema sellega, mis on juhtunud. Ta peab asjad perspektiivi asetama, saama vastused, kavandama strateegia.

      On juba õhtu – varasuve pikk valge õhtu. Glyn läheb kööki, avab tagaukse. Ta on terve päeva kinnises toas olnud, võib­olla kergendab värske õhk ta meeleolu. Glyn võtab vana korvtooli ja viib selle õue, väiksele sillutatud terrassile. Paneb taldrikule leiba ja juustu, kõrvale mõned marineeritud köögiviljad ja õuna. Avab pudeli punast veini.

      Ta seab end sisse kauni õhtu sumedas valguses. Kõik aedlinnas tema ümber on lärmakalt naudisklev: muruniitjad, lapsed mänguhoos. Glynini kõik see ei ulatu; teda ei ole üldse siin, siin ja praegu, ta on süngelt keskendunud millelegi kuskil mujal.

      Ta on selle foto tegevuspaigas. Ta ei vajagi fotot, ta teab, mida nägi, samuti on sõnad fotoga kaasas olnud sedelil kirjutatud ta mällu.

      Hea küll, olgem objektiivsed. Mida on seal siis näha? Kaks inimest hoiavad teineteisel vargsi käest kinni. Käest kinni hoidmine mõjub, noh, vähemalt familiaarselt, kuid ei tähenda tingimata lihalikku suhet. Sedeli keel on intiimne – „mu arm“. Samuti on see konspiratiivne. Vihje, kuidas foto üles võtnud isik selle edastas, kinnitab samuti, et toimus midagi, mida pidi varjama. Teisisõnu, nad seksisid.

      Mis ajast? Kui kaua? Ja kas sellest kerkivad uued küsimused? Kas see oli osa mustrist? Kas Kath kepsles ühe armukese juurest teise juurde? Ja kas kõik peale minu teadsid seda?

      Tõendid, mõtleb Glyn, ma vajan tõendeid. Hästi, ma võin tõendeid otsida. Aga kõige tähtsam kõigepealt. Mida ma kindla peale tean?

      Glyn lahkab üksikasjalikult oma abielu.

      Ta võtab käsile ilustamata narratiivi, mis on üldjoontes järgmine. Laupäeval, 25. augustil 1984 abiellusid Welborne’i perekonnaseisuametis Katharine Targett ja Glyn Peters. Nad asusid elama Ealingisse, aadressile Marlesdon Way 14. 1986. aastal kolisid nad Melchesteri, aadressile St Mary’s Road 29, kuna Glyn Peters asus tööle Melchesteri Ülikooli professori ametikohal. Sellel aadressil elasid nad kogu oma abielu vältel.

      Võib­olla oleks sellele loole pidanud eelnema preambul: Glyn Peters kohtas Katharine Targetit viimase õe Elaine’i juures; Elaine’i oli ta tundnud lühikest aega juba varem. Järgnes lühike kurameerimisaeg.

      Faktid. Glyn on kahtlemata faktidemees, lausa näidiseeskuju. Kuid ta suhtub neisse teatava põlgusega. Need tähendavad tema jaoks vähe. Faktid viitavad sellele, mida ta juba teab, ja praegu on oluline vaid see, mida ta ei tea.

      Olulised on alltekstid, alternatiivsed lood, mis hiilivad narratiivi taga. Nende aastate killustunud versioonid, nii Glyni kui Kathi omad. Glyni versioonil on mitu tahku. On tema elu Kathiga