Foto. Penelope Lively

      Ja juba hüppabki Kath põllule teisel pool väravat, viskab selili rohule, tõmbab T­särgi seljast, alasti rinnad taeva poole.

      Glyn lükkab karbi tagasi kappi ja märkab samas tagapool olevat õõnsust. Väljatrükid – ahaa! Lõpuks ometi see, mida ta on nii pikalt jahtinud: „Põhja­Inglismaa asustatud alade jaotuse põhiskeem. Uurimistöö, 1961“.

      Kui Glyn oleks otsimist alustanud ülemiselt riiulilt, ei oleks lõõtsmapp üldse päevavalgele ilmunud. Vähemalt mitte sel päeval. Päev oleks jätkunud tavapäraselt; nüüd oleks ta juba oma laua taga alumisel korrusel ja kirjutaks oma pooleliolevat artiklit edasi.

      Glyn korjab kokku kõik, mida tal vaja läheb, sulgeb kapiukse ja läheb alla oma töötuppa. Seal asetab ta väljatrüki laua servale. Ta asub, nagu tal plaanis oli, uuesti tööle, pagan võtaks.

      Glyn võtab foto uuesti välja.

      Vaatan veel kord. Võib­olla mul jäi esimesel korral midagi kahe silma vahele. Kathil on seljas vöökohal kroogitud pikk seelik ja mingi must topp, mis paljastab sügavalt ta kaela ja selja. Ma vist mäletan seda toppi. Kõrvas kõrvaripatsid. Neid mäletan samuti.

      Nick kannab tumedaid pükse ja lühikeste varrukatega ruudulist särki. Ei mäleta neist kumbagi, kuid mäletan hästi neid Nickile iseloomulikke liiga pikki juukseid ja seda, kuidas need tal silmade peale langesid. Fotol varjasid need ta nägu, mis oli küljele pööratud, ja pilk mitte Kathi, vaid kellegi teise poole suunatud. Elaine poole vist.

      Elaine vaatab kaamerasse. Ta vist räägib – suu on veidi avatud. Võib­olla räägib ta nendega.

      Elaine’il on jalas püksid ja seljas mingi vabaaja sviiter, kott õlal, teksakübar peas.

      Ülejäänud kahte ma ei tunne. Pikk kõhn mees. Lühikest kasvu naine tumedate lokkis juustega. Samuti kergetes vabaaja riietes, mille põhjal võib järeldada, et on suvi ja et tegemist on mitteametliku väljasõiduga.

      Selline väike seltskond. Ja siis on seal veel fotograaf, muidugi. Mees või naine.

      Ja kus olen mina? Noh, ilmselgelt mitte seal. Mind polnud, olin kuskil mujal, tegin midagi muud.

      Ja kus nad kõik on? Taust on anonüümne. Puuderida. Seistakse rohul. Sinine taevas, üksik valge pilv.

      Väljasõit. Väike ekskursioon. „Kuulge, läheks õige … Jätaks kõik sinnapaika, ah? Nii taevalikult ilus ilm ju. Elaine tuleb, ja Nick muidugi …“

      Millal? Arvestades Elaine’i nooruslikku nägu, näib olevat tegemist 1980ndatega. Kuhugi sinna kanti.

      Kuid tahaks ikkagi teada, millal täpselt. Ei, mitte et tahaks, vaid ma lausa pean selle teada saama. Pean sellest väikesest tõendusmaterjalist välja pigistama kõik, mis võiks osutada, kuidas need asjad tookord olid, sest ilmneb, et asjad ei olnud sugugi nii, nagu need näisid tollal olevat, ega ka mitte nii, nagu mina olen kogu aeg arvanud neid olevat.

      Millal see foto tehti?

      Ja kes oli fotograaf? Inimene, kes oli ilmutatud filmi ja fotode ümbrikul järel käinud, vaadanud hajameelselt selle sisu, uurinud seda konkreetset fotot lähemalt, mõelnud hetke, lõiganud negatiivi filmiribast välja ja andnud mõlemad temale.

      Vaikiv kokkumäng? Kellega?

      Isik, kes sellele küsimusele vastata võiks, on muidugi Elaine. Kellega võis olla või mitte olla kokkumäng – ja seda ma pean teada saama. Igatahes Elaine kindla peale teab, kes sellesse väikesesse väljasõiduseltskonda kuulusid.

      Ja nüüd on see Elaine, kelle kuju ruumi täidab. Glyn näeb ja kuuleb teda erinevates kehastustes. Ta on Elaine’i tundnud palju aastaid, mitmel eri moel. Oluline on, et ta on Kathi õde, ja sellisena Glyn teda nüüd lahkab.

      Nad ei olnud just väga lähedased, muidugi. Elaine oli palju vanem, ja nad olid täiesti erinevad – välimuselt, kalduvustelt, olemuselt, igas mõttes. Kuid nende vahel oli midagi – selline kummaline segu pingest ja õdedevahelisest kohustuslikust seotusest. Elaine, kes vahetpidamata Kathile nähvas – Kath oli ju Kath, kellega Elaine ilmselt kunagi ei suutnud leppida sellisena, nagu ta oli –, kuid sealjuures siiski õde alati kaitses. Kath aga võis äkitselt korraks – ilma erilise põhjuseta – Elaine’i juurde minna või talle hilja öösel helistada.

      Polnud minu asi, mõtleb Glyn. Ise nad teadsid. Kuid nüüd korraga on minu asi. Millist osa Elaine selles loos etendab? Kas ta teab? Kas ta teadis juba siis?

      Glyn mõtleb Elaine’ile – Elaine oli tollal edukas aiandusarhitekt, ärinaine. Nicki abikaasa. Glyni kauaaegne tuttav – tõepoolest, tema ja Elaine olid teineteist tundnud juba üsna pikka aega. Kuid Elaine’ist on raske aru saada. Ta räägib ja näeb välja nagu alati: ei mingeid vihjeid. Võib­olla on Elaine alati selline olnud – selline külmavereline.

      Kord oli ta siin, selles ruumis. Tookord. Siis kui. Pärast seda. „Kas sa jääd edasi siia elama?“ küsis ta.

      Glyni vastuse peale ei kosta Elaine midagi. Ta teeb ettepaneku, et võib Kathi asjade sorteerimise enda peale võtta. Seda ta ka tegi, kuid nagu näha, plats jäi päris puhtaks tegemata.

      Nagu olnuks Glynil veel kõige tipuks vaja ka elukohta vahetada. Jah, muidugi … jäävad ju mingid resonantsid. Kuid need jäävad nagunii. Peab leppima ja olukorraga harjuma.

      Glyn laseb Elaine’il minna. Tal pole enam midagi pakkuda, või vähemalt mitte sel kujul. Glyn tõmbab oma märkmed endale lähemale, lülitab arvuti sisse: on juba hiline pärastlõuna ja suur osa päevast on raisku läinud.

      Foto hõõgub ümbrikus ja Glyni peas.

      Glyni töömeetod on erapooletu hinnangu andmine. Tõendipõhine hinnang, olemasolevate faktide kaalutlemine. Süsteem, tänu millele on ta avaldanud mitmeid raamatuid, kirjutanud palju artikleid, pidanud hulgaliselt loenguid ja ettekandeid ning kirjutanud retsensioone. Muidugi käivad sellega kaasas ka isiklikud hinnangud: Glyn on tuntud oma jõuliste arvamusavalduste ning oma seisukohtade tarmuka kaitsmise poolest. Kuid erapooletu vaatlemine ja tasakaalukas lähenemine on kõige olulisemad.

      Kui heita erapooletu pilk Glynile endale praegusel ajal, näeks umbes kuuekümnest, pingsalt arvutiekraani jõllitavat meest tumedate tõrksate juustega, milles võib näha üksikuid halle salke. Kandiline, robustsete näojoontega nägu, millel ilmselgelt on tulnud küllaltki palju väljas värskes õhus viibida: punetav, ilmastikust mõjutatud farmeri nägu. Suured pruunid silmad, paksud kulmud. Suunurgad allapoole, mis ehk osutab sõjakale keskendumispüüdele. Ta toksib klaviatuuri, teeb palju vigu: kahe sõrmega trükkija. Iga natukese aja tagant võtab ta kõrvalasuvast virnast paberilehe, heidab sellele kõrvalpilgu ja lükkab kohe hooletult eemale.

      Tegemist on töötoaga, see on selge. Seinad on ääristatud maast laeni raamaturiiulitega, mis nii vertikaalselt kui horisontaalselt pungil raamatuid täis. Laudadel ja toolidel paberivirnad. Kartoteegikapid. Toas on vaid üksikud dekoratiivsed tarbetud esemed: paar Staffordshire’i terjereid kaminasimsil, läikiv kann aknalaual, kulunud Pärsia vaip põrandal. Raamitud Ordnance Survey kaart, mis kujutab tükikest Yorkshire’i maakonnast 19. sajandi keskel. Mõned aerofotod rohelisest maastikust. Glyni enda värvifoto, millel ta on mõnikümmend aastat noorem: nägus meesterahvas tuulisel mäenõlval; foto allserva on kritseldatud mõned allkirjad ja sõnad „Tervitustega meie kõigi poolt. „Changes in the Land“ tiim, 1980“.

      Eemalduge – vaadelge kogu pilti eemalt, kaugemalt –, ja te näete, et töötuba asub majas puudega ääristatud tänaval, kus on kõrvuti väikeste aedadega ridaelamud: see on 1930ndate elurajoon, sõjaeelne Lõuna­Inglismaa äärelinn; eemalduge veelgi kaugemale, täiesti erapooletusse ülaltvaatesse taevast. Avaneb vaade linnale, kuhu on kokku kuhjatud kive, telliseid, puitu, klaasi, metalli. Kõrgendikul, kesk seda segadikku kõrgub katedraal. Madalamal on kitsa jõeoruna teederägastik, mida ümbritsevad korstendega ridamajade rivid, pargivöönd, ametiasutuste kvartali valged kaljuseinad, ja linna serval korrapärane geomeetriline ülikoolilinnak, Glyni töökoht.

      Inimesi pole; on vaid