Foto. Penelope Lively

arvatud fotograafile, kes võis olla ja ka mitte olla teadlik silmapilgust, mille ta oli igaveseks surematuks muutnud – ühe tardunud hetke.

      Ja nüüd tunneb Glyn ära, kes see keegi on, see mees. See on Nick.

      Glyn avab kokkumurtud paberilehe, mis fotoga ühes ümbrikus oli. Ta tunneb, nagu oleks teda tabanud mingi sandistav haigus, kuid see paber nõuab tähelepanu.

      Käsitsi kirjutatud. Lühike sõnum. „Ma ei suuda vastu panna kiusatusele see sulle saata. Negatiiv väidetavalt hävitatud. Ole õnnistatud, mu arm.“

      Ilma allkirjata. Seda ei olegi vaja. Ei olnud Kathile tookord ega ole ka nüüd Glynile. Kuigi kinnitust oleks siiski vaja. Kuskil peaks leiduma Nicki käekirja näide. Allkiri. Või kaua aega tagasi saadetud kiri ajast, kui Glyn oli konsultant, või midagi täiesti mõttetut seoses maastikuajaloo sarjaga, mille kirjastaja Nick oli ja millest ta lõputult, ise teemast midagi teadmata, innustus, nagu alati.

      Haigus on nüüd Glynil kõrist haaranud. Kõrist, soolikatest, munadest. Ta tunneb, et on … teda haarab tohutu õõvastus, kõik käib kõhus ringi, emotsioonidetulv paneb pea ringi käima. Raev on peamine, seejärel armukadedus, siis alandus, ja kõigele lisaks mingi vihane tarmukus ja energialaeng. Kus?

      Millal? Kes? Kes pildistas? Kes oli see, kes foto – tõenäoliselt – Nickile edasi andis ja negatiivi väidetavalt hävitas?

      All kabinetis heliseb telefon. Glyn on plahvatuslikku jõudu nii täis, et hüppab kohe jalule ja on hetkega poolest trepist all, tahaks võtta telefoni ja nähvata: „Ma ei ole kättesaadav. Kahjuks.“

      „Raev on peamine, seejärel armukadedus, siis alandus, ja kõigele lisaks mingi vihane tarmukus ja energialaeng. Kus? Millal? Kes? Kes pildistas?“

      Mul ei ole praegu aega teiega tegeleda, sest ma just avastasin, et mu naisel, mu kunagisel abikaasal oli afäär oma õemehega – millal, seda tuleb veel täpsustada. Ilmselt on mind petetud, olen sarvekandja. Minu arusaam möödunust on pea peale pööratud. Saate ju aru, et see nõuab lähematel päevadel kogu mu tähelepanu.

      Telefon ei helise enam. Mida võiski arvata. Automaatvastaja on sisse lülitatud.

      Glyn läheb tagasi trepist üles. Ta istub, hoides fotot ja paberilehte käes; vaatab kord üht, kord teist. Kath on nüüd kõikjal, on trepimademel ja trepil ning suures pilgeni täis reetlikus kapis; teda on tosinate kaupa, eri aegadest ja eri kohtadest; ja tundub, nagu räägiksid need Kathid kõik korraga. Kath, kes on voodis käed ja jalad ümber Glyni põiminud, lobisedes samal ajal filmist, mida just nägi. Kath, kes on Glyni kabineti ukse vahelt pea sisse pistnud, naeratades päikeseliselt ja pakkudes kohvi. Kath, kes libiseb Glyni ees Cumbrias mööda mäenõlva alla, väike särav kuju punases jakis.

      Küsimused Glyni peas sööstavad sisse ja välja. Millal ja kus ja kes? Ja kes veel? Kes sellest veel teadis? Kas Elaine teadis? Kas Elaine andis vaikiva heakskiidu? Kas kõik olid sellest teadlikud?

      Kas tema oli ainus ilmsüütu ja lihtsameelne? Kas teised sosistasid Glyni seljataga, heitsid talle teadvaid pilke?

      Ja kellele oli Kath pliiatsiga ümbrikule kritseldanud: HÄVITADA – MITTE AVADA?

      Iseendale?

      Mulle?

      Kas Kathil oli see plaanis? Kas ta valmistas praegust hetke järk­järgult ette? Et varitseb trepimademe kapis, sajab siis sealt alla ja kõrvetab mind leegiga?

      Oh ei. Kath ei olnud selline. Kath ei plaaninud midagi ette. Kath ei vaadanud kunagi homsest kaugemale. Kath võttis päevi nii, nagu need tulid, ja lasi neist lahti, kui need olid möödas.

      Ei, ühel päeval jäi mapp, kuhu ta oli kokku korjanud kõik oma olulised dokumendid, talle ette. Ta lappas need läbi – võib­olla midagi otsides – ja nägi ümbrikku. Võttis välja foto ja paberilehe, mõtles „Oih!“, kritseldas midagi ümbrikule ja surus kõik tagasi mappi.

      Miks ta ei oleks võinud foto lihtsalt hävitada, kohe sel hetkel?

      Aga sellepärast, et ta võis tahta seda uuesti vaadata. Sellepärast, et see tähendas tema jaoks midagi. Midagi? Või palju? Kõike?

      Mapp oli kindel panipaik, kuhu Kath peitis asjad, mille alalhoidmist pidas ta kas otstarbekaks või mugavaks või … või olid nendega seotud tunded.

      Miks poleks võinud need kategooriatesse liigitada? Üks kaust dokumentide, teine südameasjade jaoks.

      Kuid Kath ei toiminud kunagi nii – ettevaatlikult, kaalutletult, ratsionaalselt. Ta surus kõik lihtsalt samasse mappi, sest tahtis neid alles hoida. Ja võimalik, et enne nende sõnade ümbrikule kirjutamist helises keset paberites tuulamist telefon.

      Kath pani kõik tagasi, kuid siis välgatas mõte. Ta võttis ümbriku uuesti välja, kritseldas sellele kiiresti midagi, pani ümbriku tagasi mappi, mapi sahtlisse või kappi või kuhugi, kus ta seda parajasti hoidis, ja unustas selle. Ta haaras telefoni ja hüüatas: „Oi, tere … Kui kena kuulda! Mul on nii hea meel, et sa helistasid. Ma kavatsesin just … Kuule, mida sa täna teed? Mul on äkitselt nii tahtmine minna …“ Ja juba ta keerles järjekordselt spontaansesse tegevusse, mida polnud ette kavatsenud.

      Kuid neid sõnu kirjutades – mõeldes, mida kirjutada – oli ta ehk alateadlikult arvanud, et keegi võib ühel hetkel ta pabereid sirvida, võib ümbriku leida ja avada.

      Mina.

      Nii ta käsibki mul seda mitte avada.

      Ja arvab, et ma kuuletun? Või oletab – pisut muiates, kerge õlakehitusega ja silmi pööritades –, et ma avan selle?

      No eks sa ise vastutad, mõtleb Kath. Mina ju käskisin sul seda mitte avada.

      Kõik on sekundite küsimus. Telefon ju heliseb. Kath võtab pliiatsi.

      Glyn on nii pikalt trepil istunud, et selg on kangeks jäänud. Ta tõuseb, läheb tagasi kapi juurde. Korjab põrandalt kokku sinna varisenud kaustad ja mapid ning asetab need aknalauale virna. Kathi mapi asetab ta teisele poole, koos ümbriku ja selle sisuga. Ta jätkab otsingut mappide taga paiknevatest virnadest, kuhu on ladestunud mitmesuguseid pabereid, nende seast ilmuvad lõpuks ka mõned väljatrükid.

      Esialgne põletav raev ja šokk on nüüd lõpuks taandunud üheksainsaks eesmärgiks. Glyn teab, mida kavatseb teha – kuid tähtsamad asjad kõigepealt. Mõttes käib ta nähtu ja kõik sellega kaasneva üha uuesti läbi, kuid samal ajal peab ta süngelt silmas tänase päeva – päeva, mis osutus eriliseks – esmast eesmärki. Ta leiab selle kuradima väljatrüki.

      Glyn kaevub kolmekümne viie aasta jooksul ladestunud kihtidesse. Paberid, paberid, paberid. Terved metsad, mis tema pärast on pidanud surema. Tamm, saar, viirpuu – või pigem küll harilik mänd – tema karjääri huvides. Niisuguses kõrgendatud meeleolus leiab Glyn, et on võimeline igakülgselt mõtteid koondama. Kuid mõtted kihutavad paralleelselt, mõtted lükkavad ja tõukavad üksteist. Jõuab pärale mõte fotost: millal? kes? Glyn märkab slaidikarpi, talle meenub loeng, mille peab varsti andma. Võtab slaidid välja. Kus oli see foto tehtud? Kus nad seisavad, nemad kahekesi? Väljatrükki pole ta ikka veel leidnud. Glyn asetab kaustavirna oma kohale tagasi ja liigub edasi järgmise riiuli juurde. Ajaleheväljalõiked, pungil karbid; veel üks mets maha võetud. Glyn kujutab ette kirveid – ei, hoopis kettsaed peavad need olema. Foto oli tehtud puude taustal, tuleb talle meelde. Mis puud? Vihje? Üle kontrollida.

      Glyn võtab ühe karbi alla, avab selle. Märkmed – hulgaliselt käsitsi kirjutatud raamatukogumärkmeid päevilt enne koopiamasinaid. Töö. Ta enda tööd täis tunnid. Jumal teab, kui mitmeid sadu tuhandeid töötunde see kapp endas võib peita; tema tööd, teiste tööd. Tema töö omakorda peegeldab lõputul hulgal nimeta surnute tööd. „Maastikuajaloolane dekonstrueerib nimeta inimeste sugupõlvi kestnud töö füüsilised tõendid. Nägudeta inimhordide igapäevase töö, sajand sajandi järel, tund tunni järel, aasta aasta järel, kuumas, külmas, märjana, näljasena, valutavate liikmetega. Kaevavad, kühveldavad, sikutavad. Veavad ja kannavad. Tükeldavad ja hakivad.