Sinu laps, sinu valik. Jennifer Margulis

klii, mis sisaldab suuremat osa taime kiudainetest, ning idu, mis sisaldab enamik toitaineid. Alles jääb tärklisene endosperm. Kui su tähelepanu hakkab selle jutu peale juba hajuma, siis pead sa meelde jätma järgmist. Kuna töötlemise käigus eemaldatakse nii palju olulisi toitaineid, lisavad osad tootjad valgele jahule hiljem keemilisi toitaineid ning seetõttu öeldakse, et see on „rikastatud“. Kuid kuna töötlemisprotsessi käigus kaovad nii paljud toitained, siis pole „rikastatud jahu“ – kuigi see kõlab tervislikult – kunagi nii toiteväärtuslik kui täisterajahu.

      „Paljusid toitaineid, mis seal alguses olemas olid, ei lisata enam,“ seletas mulle Larry Lindner, ajakirja Tufts University Health & Nutrition endine peatoimetaja ja toitumisekspert. „Nende hulka kuuluvad E-vitamiin, B-vitamiin, pantoteenhape, magneesium, mangaan, tsink, kaalium ja vask.“

      Teine oluline koostisosa, mis läheb töötlemise käigus kaduma, on fütokemikaalid. Fütokemikaalid on ained, mida leidub taimedes ning mis ei ole vitamiinid ega mineraalainetest, kuid mis mängivad meie tervise edendamises olulist rolli. „Erinevalt vitamiinidest ja mineraalidest ei lisata fütokemikaale rasedate toidulisanditele,“ seletab Linder, „kuid neid leidub täisteraviljades.“ Tegelikult on teadlased just nüüd hakanud neid ühendeid eristama ja tuvastama – neid on leitud lausa tuhandeid.

      Täisteraviljad (nagu pruun riis, koorimata oder, täisterahirss ja kaerahelbed) sisaldavad palju kiudaineid, mis aitavad kõhukinnisust leevendada. Kuna täisteraviljade seedimiseks kulub rohkem aega, ei kannata neid söövad madala veresuhkru tasemega rasedad nii paljude sümptomite käes. „Täisteraviljade metaboliseerimine toimub kehas aeglasemalt,“ seletab mulle Vermonti osariigi Brattleboro memoriaalhaigla endine sünnitusõde ja toitumisekspert. „Need vähendavad probleeme, mis võivad tekkida kõrge glükoositaseme tõttu, mida põhjustab rafineeritud teraviljade söömine. Neis on rohkem kiudaineid, mis hoolitsevad soolte puhtuse eest, ning rohkem vitamiine ja mineraalaineid.“

      Sai, valgest jahust makaronid ja valge riis täidavad sind lihtsalt tühjade kaloritega, need ajavad veresuhkru taseme kõrgeks ja soodustavad rasedatel naistel kõhukinnisust, kuna nende sooletegevus aeglustub, samuti soodustavad need diabeedi teket. Valge riisi kohta saada oleva teadustöö metaanalüüs, mis viidi läbi 2012. aastal, leidis, et selle suures koguses söömine, samamoodi nagu ka saia ja muude rafineeritud süsivesikute ja suhkrurikka toidu söömine on seotud suurema insuliiniresistentsuse ja diabeedi tekke võimalusega.

      Täisväärtuslikul toidul põhinev toitumine, mille hulka kuulub suur hulk köögivilju, kvaliteetseid valke, täisteravilju, tervislikke rasvu ja värskeid puuvilju ning kuhu ei kuulu palju või üldse mitte töödeldud toiduaineid, karastusjooke, maiustusi ega lisatud suhkruid, on raseda naise jaoks parim toitumuslik kindlustus. Kuid kuniks meil on miljardeid sisse toov paksude rahakottidega vitamiinide ja toidulisandite tootjate juhitud tööstusharu, mis uurib seda, kuidas nende toodetud sünteetilised vitamiinid on inimestele head, ja reklaamib neid tulemusi rasedatele naistele, siis pole erilist (või üldse mitte mingisugust) rahalist motivatsiooni turustada täisväärtuslikke, värskeid ja tervislikke toite. Me ei näe ühtegi talunikku, tasuta lehtkapsas käes, arstikabinetti minemas ja rasedaid patsiente otsimas.

      ARSTIDELE EI TOO RAHULIK LÄHENEMINE RAHALIST KASU

      Arstil on lihtne rasedate vitamiine välja kirjutada, naisele retsept ulatada ja kiirelt järgmise patsiendi juurde edasi liikuda. Naisele toitumisalase nõu andmine, tema toitumise kohta arvepidamine ja talle ennetavast meditsiinist rääkimine võtavad aga kõik aega. Isegi kui sünnitusarstid rasedusaegsest toitumisest piisavalt teaksid, ei kulutaks enamik neist aega selle peale, et patsientidele sellest rääkida.

      Praeguse sünnituseelse hoolduse mudeli alusel leiavad rasedad ennast pikalt arsti ooteruumis passimas, ainult selleks, et neid vastuvõtu ajal kiiruga läbi vaadataks. 23-aastase töökogemusega sünnitusarst Paul Qualtere-Burcheris, kes on näinud rohkem kui 4000 sünnitust, tekitab see samasugust frustratsiooni nagu tema patsientideski. Qualtere-Burcher ütleb, et frustreeritud on ka paljud tema kolleegid ning just seetõttu lähevad nad varakult pensionile. „Nad võtavad pidevalt suurel hulgal patsiente vastu ja on seejärel väsinud, halvatujulised ja oma 40ndate eluaastate lõpuks või 50ndate alguseks läbipõlenud.“ Qualtere-Burcher seletab omal vaiksel aga empaatilisel viisil, et sünnitusarstidel on märkimisväärne rahaline motivatsioon võtta vastu nii palju naisi kui võimalik, mis viib aga viletsa hoolduse pakkumiseni. Selleks, et tulla toime fikseeritud üldkuludega (sealhulgas personali ja meditsiinilise vastutuskindlustuse kuludega), püüavad sünnitusabi erapraksised päevas vastu võtta nii palju patsiente kui võimalik, lasevad neil ooteruumis passida ning teevad siis kiirläbivaatuse.

      Qualtere-Burcher otsustas hiljaaegu, et on valmis kaotama oma aastapalgast 150 000 dollarit, et minna Oregoni osariigis Eugenes asuvast praksisest üle New Yorgi osariigis Albanys asuvasse meditsiinikooli. Oma uuel ametikohal tegeleb ta rohkem õpetamise ja juhendamisega. Ta ütleb, et saab nüüd vabamalt rääkida, kuna ei pea enam muretsema oma töökoha säilitamise ega kolleegide solvangute pärast. Ta näitab mulle kannatlikult kõiki oma arvutusi ja erinevaid töömudeleid, kasutades selliseid väljendeid nagu keskmine produktiivsus (üleriiklik standardarv, mis näitab, kui palju patsiente üks sünnitusarst keskmiselt vastu võtab) ja relatiivsed väärtusühikud (ingl relative value units, RVU – mis tähendab, et rohkem patsiente sa vastu võtad, seda rohkem kasumit sa teenid). Qualtere-Burcher ütleb ausalt välja järgmise tõe: ükskõik, kas sünnitusarst töötab erapraksises või on tal kindel palk, töötades terviseorganisatsiooni või tervisekindlustuse pakkuja jaoks, teenib sünnitusarst seda rohkem, mida rohkem naisi ta päevas vastu võtab.

      „Inimkäitumist mõjutavad stiimulid ning sünnitusarstide jaoks on stiimuliks vähem ajaveetmist inimestega,“ selgitab Qualtere-Burcher. „Tasu on sisuliselt sama, ükskõik kas sa veedad patsiendiga viis või viisteist minutit. Rahaline motivatsioon paneb sind neid kiirelt läbi vaatama. Rahulik lähenemine ei too rahalist kasu.“

      Qualtere-Burcheri eelmises töökohas, milleks oli meditsiiniline mittetulundusühing, toimus kasusaamine kord kvartalis. Kui sa võtsid keskmise produktiivsuse näitajast piisavalt palju rohkem naisi vastu, võisid sa teenida aastas oma põhipalgale lisaks kuni 48 000 dollarit.

      Erapraksistes töötavatel sünnitusarstidel on rahaline kasu veelgi suurem: pärast fikseeritud kulude tasumist on kogu ülejäänud tulu sinu. Isegi need arstid, kes ei hakanud sünnitusabiga raha pärast tegelema, leiavad, et rahalisest kasust saab vastupandamatu motivatsioon. „Kui sa oma kulud ära katad, on kõik ülejäänu sinu,“ ütleb Qualtere-Burcher. „Milleks leppida 200 000 dollariga, kui sa võid lihtsalt rohkem patsiente vastu võtta ja teenida hoopis 500 000?“

      Üks Qualtere-Burcheri kolleegidest otsustas oma töötasu suurendamise nimel keelduda keerulistest rasedusjuhtumitest. Kui rasedal naisel oli mingi probleem, saatis ta tema mõne teise arsti juurde. Ta hooples oma kolleegide ees, et ainult lihtsate rasedustega tegelemine võimaldas tal päevas vastu võtta üle 40 naise. „See oli tal nagu rahateenimise tehas,“ sõnab Qualtere-Burcher, kuid lisab kohe, et see kolleeg oli erand. „Enamikule sünnitusarstidele meeldib tegeleda kõigi oma eriala aspektidega ning hoolitseda ka probleemidega patsientide eest. See meenutab meile, et meil on vastavad oskused olemas.“

      Kuid dr Edward Linn, kes on Illinoisi osariigis Chicagos Cooki maakonna tervishoiu- ja haiglatesüsteemi sünnitusabi ja günekoloogia osakonna juhataja ning kes on teinud pausi oma günekoloogiapatsientide vastuvõtmises, et minuga rääkida, ütleb, et tema on paljude aastate jooksul näinud, kuidas arstid keerulisi rasedusi teiste õlule veeretavad ja kliente valivad, kuna nad ei saa probleemsete rasedustega naiste eest, kelle peale kulub rohkem aega, kõrgemat tasu. Me istume tema ruumikas viienda korruse kabinetis, kus on lai kirjutuslaud, millele on kuhjatud teadusajakirjad, artiklid ja kaustad. Linn ütleb, et kuigi paljud arstid keelduvad aitamast naisi, kes sõltuvad sotsiaalabist, siis teised lausa otsivad neid, kuna nii saavad nad maksimaalset kasu, kui jälgivad selle naise rasedust ja koguvad iga külastuse eest riigilt tasu, samas ei muretse nad üldse lõpptulemuse pärast. „Need arstid võtavad rasedaid patsiente vastu ja jälgivad neid, ilma et neil oleks mingitki kavatsust nende sünnitust