Sinu laps, sinu valik. Jennifer Margulis

ja seedesüsteem. Raseda naise keha kasvatab täiesti uue organi (platsenta), et last elus hoida, tema kehas tekib verd juurde ja ta süda suureneb. Arvatakse, et raseduse tõttu vajavad naised teatud toitaineid rohkem, eriti rauda, kaltsiumi ja foolhapet. Naistele öeldakse, et rasedate vitamiinid – ükskõik kas käsimüügist või retsepti alusel saadavad – aitavad tagada nende toitainete kättesaamist, mis on vajalikud terve lapse arenguks. Neile öeldakse ka seda, et viljastamise ajal ja esimese trimestri jooksul on eriti oluline foolhape. Seda on soovitatud alates 1999. aastast, mil üks suur rasedaid ja imikuid vaadelnud Hiina uuring leidis, et päevas 400 μg foolhappe võtmine vähendas neuraaltoru väärarengu tõenäosust, mis võib muidu esineda esimeste rasedusnädalate jooksul, kui selgroo ja aju avad ei sulgu korralikult. Rasedate vitamiinid on justkui toitainete kindlustus, mis peaks kasvavat loodet kaitsma.

      Kuid enamik rasedaid ja nende kaasasid (ning isegi arste) ei tea, et paljud rasedate vitamiinid sisaldavad lisakoostisosi, mis on tõestatult kahjulikud. Pole mingeid standardeid ega konsensust selles, kui palju peaksid rasedate vitamiinid igat konkreetset vitamiini sisaldama. Näiteks arvavad mõned arstid nüüd, et positiivse mõju saavutamiseks peaksid rasedad võtma rohkem kui topeltkoguse foolhapet – lausa 1000 μg –, mis on saadaval vaid retseptiga.

      Naised ei taipa ka seda, et vitamiinide võtmine ei tähenda veel seda, et vitamiinid nende kehasse imenduvad ja organism need omastada suudab. Meditsiinikogukond ei pööra rasedate vitamiine reklaamides sellele probleemile tähelepanu. Nagu ka sellele, et foolhappe lisandina võtmist vaadelnud uuringutesse pole kunagi kaasatud rasedaid naisi, kes saavad foolhapet täisväärtuslikust toidust (läätsed, aedoad, brokoli, spinat, kähar lehtkapsas ja tsitruselised sisaldavad palju foolhapet).

      Üks odav käsimüügist saadav rasedate vitamiin on Sundown Naturals ning kuigi ingliskeelne sõna naturals peaks viitama looduslikkusele, pole see antud juhul absoluutselt õige. Lisaks sünteetilistele vitamiinidele sisaldab nn naturaalne Sundown Naturals taimset tselluloosi, taimset steariinhapet, kaltsiumsilikaati (paakumisvastast ainet), taimset magneesiumstearaati, titaandioksiidvärvi, kollast värvainet (FD&C Yellow No. 6 Aluminum Lake), punast värvainet (FD&C Red No. 40 Lake, CI 16035) ja sinist värvainet (FD&C Blue No. 1 Lake, CI 42090). Teiste brändide vitamiinid, millest mõned on palju kallimad, sisaldavad samu koostisaineid.

      See n-ö naturaalne vitamiin sisaldab nelja kunstlikku värvainet. Pole mingit põhjust, miks peaks rasedate vitamiinidele värvaineid lisama, küll aga on põhjust neid vältida. Titaandioksiid, mida leidub seinavärvis ja päikesekreemis, on närilistega läbiviidud katsetes tõestatult tekitanud neuroloogilisi kahjustusi, rakkude kahjustusi, mutatsioone ja lõpuks ka hingamisteede vähki ning nüüd usutakse, et teatud kujul on see vähkitekitav ka inimestele. On ka tõestatud, et see kahjustab mereloomi, ja seda on seostatud autoimmuunhaigustega. Selles vitamiinis kasutatavad kollane, punane ja sinine värvaine on petrooleumipõhised värvid, mis näitasid tööstusharu toetatud loomkatsetes, et need tekitavad allergilisi reaktsioone ja närvirakkude kahjustusi (sinine värvaine) ning potentsiaalselt ka kasvajaid (punane ja kollane värvaine). Selle punase ja kollase värvaine puhul on ka leitud, et need on olnud kantserogeenidega saastatud.

      Brändi Stuart rasedate multivitamiinidega/multimineraalidega toidulisandid maksavad 29 dollarit ja 99 senti ehk nad on rohkem kui neli korda kallimad kui Sundown Naturalsi vitamiinid. Ometi on nende raskesti hääldatavate koostisainete nimekiri kaks korda pikem – koostisainete, mida sa ei söödaks kunagi imikule ega tahaks, et arenev embrüo nendega kokku puutuks. Nende hulka kuuluvad naatriumalumiiniumsilikaat, segatud glütseriidid, naatriumbensoaat, polüsorbaat 80, polüetüleenglükool, maisitärklis, suhkur ja mitmeid teised ained. Kuidas võib arvata, et rasedatel naistel on kasulik tarbida tablette, mis on täis kunstlikke aineid, mida meie kehad ei ole loodud seedima?

      Kui Jenna lõpuks taipas, et tema rasedate vitamiinid tegid ta haigeks, öeldi talle, et ta hakkas võtma hoopis Flintstonesi näritavaid laste- vitamiine. See on tavaline lähenemine: arstid ja ämmaemandad ütlevad naistele, kes ei talu rasedate vitamiine, et nood võtaksid hoopis laste multivitamiine. Kuid Jenna oli segaduses. Ta ei tahtnud tarbida mingit suhkrust toodet (lapsed, kellele Jenna oli lapsehoidjaks olnud, arvasid, et need vitamiinid olid kommid) ning ta teadis, et lastele mõeldud vitamiinide kogused ei olnud võrreldavad rasedate täiskasvanute omadega.

      Ning tõepoolest pole võimalik teada saada, kas ühelgi vitamiinipurgi sildil toodud kogused vastavad ka seal sees olevatele kogustele. 2004. aastal paljastasid testid, mille viis läbi ConsumerLab.com, mis on New Yorgis White Plainis asuv tervise- ja toidukaupasid hindav eraettevõte, et ühe testitud brändi rasedate vitamiinid ei lahustunud täielikult, mis võib tähendada seda, et need vitamiinid ei imendu kehas. Samuti sisaldasid need kaks korda nii palju foolhapet, kui sildil kirjas oli. Sama aruanne paljastas, et näritav lastevitamiin oli saastunud suure koguse pliiga. Üks hilisem multivitamiinide analüüs näitas, et 13 brändi tooted 38-st ei sisaldanud sama kogust koostisaineid, nagu oli kirjas sildil.

      Alates 1994. aastast, kui president Bill Clinton võttis vastu toidulisandite seaduse „Dietary Supplement Health and Education Act“, kuuluvad toidulisandid, sealhulgas rasedate vitamiinid, uue seaduse alla. Ning kuigi valitsus mängib toiduohutuse tagamises suurt rolli, peab vitamiine tootev ettevõte ise otsustama, kas need on ohutud. Tootjad peavad täielikult vastutama selle eest, et nende vitamiinide kohta käivad reklaamid ja väited oleksid kinnitatud piisava hulga tõenditega, mis ei ole fabritseeritud ega eksitavad. Rasedate vitamiine ei pea enne turule minekut heaks kiitma Toidu- ja Ravimiamet (Food and Drug Administration, FDA), samuti ei testi nad vitamiinide sisu ega kontrolli ükshaaval vitamiinide tervisekasu kohta käivaid väiteid. Tootja ei pea FDA-le isegi selle kohta tõendeid esitama, millele tuginedes toodet ohutuks ja tõhusaks peetakse – ei enne ega pärast toodete turustamist.

      „Me leiame kogu aeg probleeme,“ ütleb Tod Cooperman, kes on ConsumerLab.com-i doktorikraadiga president. „Me oleme ka varem seoses rasedate vitamiinidega probleeme leidnud. Mind ei üllataks, kui näeksin rasedate vitamiini, mis on saastunud, ei lahustu või ei sisalda kõiki koostisaineid. Mul on endal kolm last. Kui mu naine oli rase, kasutasime ainult neid tooteid, mida olime testinud. Ning igaks juhuks lasin ma tal üle päeva tarbida teist toodet.“

      Ajakirja Consumer Reports andmetel kulutasid ameeriklased 2009. aastal toidulisanditele 26,7 miljardit dollarit. Üks keskmine rasedate vitamiin maksab umbes 30 senti. Kui rohkem kui neli miljonit rasedat naist võtavad Ameerika Ühendriikides iga päev vähemalt üheksa kuud rasedate vitamiine, siis kulutavad nad igal aastal kokku vähemalt 336 miljonit dollarit. Kui nii palju raha on kaalul, siis pole ime, et ravimitootjate müügiesindajad moosivad Ameerika sünnitusarste ja perearste, tuues nende kabinettidesse maitsvaid toite (näiteks saiakesi ja lõunasööke) ning jagades personalile tasuta näidiseid. Kui arstid jagavad neid näidiseid omakorda rasedatele patsientidele, toetavad nad avalikult seda brändi. Toetus usaldusväärselt arstilt on äärmiselt tõhus turundusstrateegia. „Müügimehed käivad siin kogu aeg, üritavad oma vitamiine reklaamida ja rääkida, miks need teistest paremad on,“ ütleb dr Lester Voutsos, kes on Michigani osariigis Novis asuva Providence’i haigla sünnitusabi osakonna juhataja. „Ma kuulan nende esitlust ja nad annavad meile tasuta näidiseid, mille ma laiali jagan. Kuid ma ei kirjuta neid välja.“

      Voutsos ei arva, et rasedad naised peaksid oma raha kallite vitamiinide peale kulutama, kui nad võivad lihtsalt osta odavamaid variante käsimüügist või vähem tuntud tootjatelt. „Rasedus on elumuutev kogemus,“ ütleb Voutsos. „Rasedatena on naised sellele nii keskendunud, et on valmis kuus 30 või 40 dollarit vitamiinide peale kulutama. Ausalt öeldes ei arva ma, et see oleks seda väärt.“

      TEGELIK TOIT

      Kui üks noor naine oli kuuendat kuud rase, kõndis ta saiakesepoodi ja küsis, kas neil on täistera nisujahust saiakesi. Noor müüja, kes seisis leti taga, tundus olevat segaduses.

      „Ei,“ ütles ta vaiksel, peaaegu vandeseltslaslikul toonil, „ühtegi meie toodet ei tehta nisust.“

      See müüja eksis. Kuigi poes polnud saadaval ühtki täisterajahust saiakest, olid kõik selle pagarikoja tooted tehtud nisujahust, isegi