Sinu laps, sinu valik. Jennifer Margulis

valmis,“ meenutab meie vestluse ajal Kristen kurvalt. „Laps polnud valmis välja tulema.“

      Oma teise raseduse ajal otsustas Kristen läheneda asjale teisiti. Ta pöördus arsti asemel ämmaemanda poole ning koos töötasid nad välja ennetava toitumiskava, mille abil diabeeti vältida. Siis mõistis ta, et kõik see, mida ta oma esimese raseduse ajal sõi, polnud tegelikult tervislik. Toona oli talle soovitatud madala veresuhkru korral süüa müslibatoone ja glükoositablette, aga mitte vältida töödeldud toiduaineid ning nende asemel süüa värskeid juur- ja puuvilju, kvaliteetseid valke ja rasvu ning täisteratooteid. Seekord lisas Kristen oma toitumiskavasse kvaliteetseid valke ning sõi kanepiseemneid, mune, kana ja mõnikord loomaliha. Ta jättis menüüst välja rafineeritud suhkru (kuid sõi siiski toitu, mida oli magustatud agaavi- või vahtrasiirupiga). Ta jälgis hoolikalt, et ta saaks piisavalt kiudaineid. Nagu oma esimese raseduse ajalgi, tegeles ta joogaga, käis rasedate ujumistundides ja kõndis peaaegu iga päev neli kilomeetrit ümber Sloani järve. Kristen jälgis ise oma veresuhkru taset võttes oma sõrmest vereproove. Tal ei tekkinud mingeid probleeme ning ta sünnitas oma terve neljakilose poja vaginaalselt oma kodus.

      Ühest 2012. aasta augusti küsitlusest selgus, et 62%-le rasedatest ja sünnitanud naistest ei olnud terviseteenuse pakkujad seletanud, kuidas raseduse ajal oma tervise eest hoolitseda. Tihtipeale ei räägi arstid naistele, et rasedusaegset diabeeti võib põhjustada ja hullemaks muuta selliste toitude söömine, milles pole palju toitaineid, kuid on palju suhkrut ja tärklist, nagu sai ja saiakesed, valgest jahust makaronid, jäätis, koogid, kommid ja karastusjoogid. Need toidud aitavad ka raseduse ajal kaasa liigsele kaalus juurdevõtmisele, mis viib kõrge vererõhuni. Parim viis rasedusaegset diabeeti vältida on toituda tervislikult, süües kvaliteetseid valke ning vältides lisatud suhkruid ja rafineeritud teravilju. Kui veresuhkru tase muutub probleemseks, võib rase naine eemaldada oma toidust ka looduslikud suhkrud, näiteks küpsed banaanid ja muud puuviljad.

      Kuid ka need naised, kes jätkavad suhkrurikka toidu söömist, saavad oma kehal aidata suhkrut töödelda, kui teevad trenni. Seetõttu lasevad kodusünnituse juures abistavad ämmaemandad naistel kolme või nelja päeva kaupa toidupäevikut pidada ning pühendavad raseduseaegsete kokkusaamiste jooksul palju aega sellele, et panna paika toitumise parandamise plaane ja aidata leida aega jalutamise, ujumise, jooksmise, rattaga sõitmise, joogatundide või muu igapäevase liikumise jaoks.

      „Haigla mudeli puhul vaadatakse lihtsalt numbreid, mitte tervikpilti,“ ütleb Kristen. Nüüd usub ta, et kõrge vererõhk, mis viis tema esimese raseduse ajal sünnituse esilekutsumise ja seejärel keisrilõikeni, tulenes sellest, et ta oli oma esimese lapse saamise üle elevil. „Kui mu vererõhk oleks 38. nädalal olnud kõrge, oleks mu kodusünnituse ämmaemand öelnud, et joo vett, lõõgastu, mediteeri, jaluta rahulikus tempos ja siis kontrollime uuesti. Esmakordsed emad on väga kergeusklikud. Me peame arste ekspertideks. Kui nad midagi ütlevad, vastame jah. Me ei sea seda kahtluse alla. Tagasi vaadates mõtlen, et kui nad ütlesid, et kutsume sünnituse esile, oleksin pidanud küsima: kas ma võiksin tagasi tulla ja te võiksite minu näitajaid jälgida? Kas see on tõesti vajalik? Kas see on tõesti hädaolukord?“

      TOITAINETEVAENE ARSTITEADUS

      „Mida sa sööd? Mida sa sööd hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks? Kui arstid hakkavad rasedatele naistele neid küsimusi esitama, siis näeme sünnituseelses hoolduses mingit muutust,“ sõnab dr Klaper, kes on 64-aastane, kuid näeb välja palju noorem, ja juhatab Californias Manhattan Beachil asuvat mittetulundusühingut Toidualase Hariduse ja Uurimistöö Instituut (Institute of Nutrition Education and Research). „Raseduse esimestel päevadel ja nädalatel, kohe pärast viljastamist, kui naine isegi ei tea, et on rase, on embrüo kõige haavatavam – see on siis kõigest paari raku kogum. Just siis on ema toitumine kõige olulisem.“ Klaper, kes räägib kiirelt ja veenvalt, jätkab: „Kui naine läheb kiirtoidukohta nn lõunasööki sööma, tarbib ta tegelikult terve labori jagu kemikaale, maitse- ja värvaineid ning stabilisaatoreid. Kõik need molekulid mõjutavad last selle äärmiselt tundliku aja jooksul. Kes teab, mida see lootega teha võib?“

      Kui ma küsin Klaperilt, miks sünnitusarstid ei rõhuta rasedusaegse toitumise olulisust, hakkab ta naerma. „Keegi ei ütle meile, et see on oluline!“ teatab ta pead raputades. „Me läheme arstiks õppima ja saame teada, kuidas töötada keha remonditöökojas – sest just seda haiglates tehakse. Kui sa oma keha katki teed, mine haiglasse. Nad teevad selle korda. Kuid siis lase sealt jalga. Keegi ei maini sulle toitumist ei enne rasedust, selle ajal ega pärast seda, kuna keegi pole seda meile maininud.“

      „Arstid teevad toitumist lausa maha, kuna usuvad, et see on ebaoluline,“ väidab Klaper. „Lääne meditsiinisüsteemi on põlgus toitumise vastu lausa sisse programmeeritud. Arstide meelest on toitumise teema nõrgukestele.“ Klaper lisab ka, et arsti külmkappi vaadates näeks, et ta sööb sedasama rämpstoitu mis enamik ameeriklasi. Mulle tuleb selle peale meelde ühe sõbra abikaasa, kes on arst ja sööb hommikusöögiks vanillimuffineid, ja üks lastearst, kes üritab tervislikumalt toituda, kuid annab ikkagi perele suhkrurikkaid töödeldud hommikuhelbeid, leiba, mis on täis selliseid lisaaineid nagu kaltsiumperoksiid (pleegitusaine), valgest jahust makarone, müslibatoone ja tavalist piima (kuna orgaaniline on liiga kallis). „Tõelised arstid töötavad operatsioonisaalis. Tõelised arstid aitavad lapsi ilmale tuua,“ ütleb Klaper. „Kahjuks peitub kurvaks tegev iroonia selles, et kui nad kõnnivad tagasi oma kabinetti, näevad nad ooteruumi jagu pakse, haiglase olekuga naisi, kes on haiged just selle tõttu, mida nad söövad.“

      KAS RASEDATE VITAMIINID TEEVAD RASEDAID NAISI HAIGEKS?

      Alguses arvas Jenna Nichols, et tal oli nii halb olla, kuna tema raseduse ajal oli Philadelphias kuumalaine. Jenna, kes oli 24-aastane väikest kasvu, heleda naha ja pähkelpruunide silmadega naine, oli näost täitsa roheline ja ka tundis ennast vastavalt. Ning esimese trimestri lõppu jõudmisest, kui hommikuiiveldus peaks järgi andma, ei olnud mingit kasu. Iga päev natuke aega pärast seda, kui Jenna võttis oma igapäevase rasedate vitamiini, hakkasid ta käed higistama, terve ta keha kattus külma higiga ja tal läks süda nii pahaks, et ta vaevu suutis hingata. Ta lamas diivanil nii vaikselt kui võimalik, õhukonditsioneer täiel võimsusel töötamas, ning enesetunne oli veel viletsam kui lõbustuspargi draakonikarusellil, millega ta oli kuueaastasena sõitnud.

      Kui tema rasedus oli umbes poole peal, keeras ta ühel õhtul oma vitamiinipurgil kaane maha, et vaadata, kas ta peaks neid juurde hankima. Purgist vastuvoolav lõhn tekitas tal uue iiveldushoo ja Jenna avastas, et vitamiinid võivad olla need, mis teda haigeks teevad. Kuna enne rasedaks jäämist oli Jenna olnud vegan, muretses ta, et ta laps ei pruugi kõiki toitaineid saada. Ta kirjutas kõik, mida ta sõi, oma toidupäevikusse täpselt üles ja hakkas proovima erinevate brändide – Target, Trader Joe’s, Whole Foods – vitamiine. Midagi ei muutunud. Ta sümptomid kadusid alles siis, kui ta lõpetas vitamiinide võtmise.

      Sarah Jane Nelson Millanil, Los Angeleses elaval kahe lapse emal, tekkisid oma tavapäraste rasedate vitamiinide võtmisest iga kord suuhaavandid. Las Vegases elav kaheaastase lapse ema Katherine Womack hakkas iga kord umbes kakskümmend minutit pärast vitamiinide võtmist oksele. Üks teine noor naine koges oma kõigi viie raseduse ajal ebameeldivat iiveldustunnet. Kuna ta oli saanud vähiravi ning arstid ütlesid talle, et tal jääb menstruatsioon ära, ei teadnud ta oma kuuendast rasestumisest enne teist trimestrit. Ta ei võtnud rasedate vitamiine ja esimest korda kuue raseduse jooksul ei olnud tal mingit hommikuiiveldust.

      Ning kuigi mõned naised arvavad, et rasedate vitamiinid ei ole nende puhul tekitanud mingeid negatiivseid kõrvalmõjusid, kogevad teised valulikku kõhukinnisust, kohutavat kõhuvalu ja peapööritust. Kuna rasedate vitamiinide kõrvalmõjud sarnanevad raseduse sümptomitega, ei mõista enamik naisi, et nende keha ei talu neid vitamiine.

      Raseduse jooksul toimuvad naise kehas meeletud muutused.

      Esmalt kinnitub viljastatud munarakk emaka seinale ja siis, enne kui naine isegi teab, et ta on rase, hakkab see munarakk (mida nimetatakse blastotsüstiks) jagunema rakkudeks, millest saab platsenta, ja rakkudeks, millest saab laps.