PÄEVAL. Humoorikas tõde. СтаВл Зосимов Премудрословски

Peterburis või Moskvas?!

      Vaatasime teineteisele otsa ja häkkisime naeratades.

      – Mida see ütleb!? – Minu öeldud, kere mõõtmed: sada kakskümmend viiskümmend sada kakskümmend. – Nagu igal pool: täna on paan ja homne on kadunud.

      – Jah, seal on ka nalju. – ma värisesin ta masinvibraatoriga, st valasin veel ühe kruusi. – Anekdoot parem kuulata. See tähendab, et kobras ja palk lükkavad voolu vastu ning ronk suitsetab puu litsis jama ja vaatab kopra rasket piina. Ta ujus, ujus, näeb, vares istub ja närib. «Andke, – mõtleb, – ma puhkan» ja küsib temalt: – Mida nad ütlevad, et te teete sulge? ja ta: – mina? – irvitas vares. – ma suitsetan bambust,.. Uuuuiii!!! … Huuuuu.

      Kobras: – Mis siis? Khe, hr.. – kobras murdus tema suunas tuleva suitsu eest ära.

      Vares: – kiirustades.., lõbu pärast kõike.., ja ma tahan elada… Ahhahaha!!!

      Kobras: – Ja kuidas midagi suitsetada?

      Vares: – Jah, tõmba ja hoia, hoia, kuni lendad minema.. Tahad proovida?

      Kobras: – Ja mis siis, tule?!

      Ja vares puhus kobras suitsusamba, nagu aururongi juurest. Kobras neelas selle ja hoidis seda kopsude sügavusel. Täispumbatud närilise keha vajus aeglaselt selga ja ta hakkas vajuma põhja, lastes palgi lahti ja levides jalgu. Kobras täitis uudishimu, kui kalad ujusid temast mööda ja vetikad lehvitasid talle seda teed pidi, kus tema vool kandis. Ja kuidas ta polnud sellist visiooni ja ilu varem märganud. Esmakordselt oma elus allus ta jõele ja loodusele.

      Samal ajal istub Behemoth selle jõe kaldal ja kurvitab oma aluspüksid. Ta näeb, et kopra hüppab üles ja hingab välja suitsu.

      Jõehobu: – Kas sa oled kobras? – oli jõehobu üllatunud. – logi oli seal, aga nüüd hüppate nagu pesulapp?

      Kobras: – Seal! Seal!!! Vareskaare ümber suitsetab bambus!!!!!!

      Jõehobu: – Kus??

      Kobras: – Seal!!!!! – Voolu kandnud, ütles kobras.

      Jõehobu oli vaimustatud ja sukeldudes oma ettevõtmisest sukeldus vette.

      Vares istub, suitsetab bambust ja lehvitab istudes. Äkki hüppab tema noka ette jõehobu. Ja seal vares vares, vares, sirutas oma tiibu, avas oma silmad nagu konn ja karjus kõigis oma kärnkonna torkades..

      Vares: – Kobras, hingake välja!!! Looduses lõhkeda?!!!

      märkus 11

      Gena kohta

      Ma sünnitasin neeger Ivanovi. Lamades tähendab see, et ta on kividega surutud ja uurib selgelt jalast rinnale sünnitanud arsti. Ja ta teab asja, askeldab naise ümber ja ajab ümberkaudseid töötajaid. See muudab vastsündinu keha hõõrumise klooriga pulbri abil paremaks. Ja ta ei muutu valgeks.

      – Mdaaaa!! – kraapides Aadama õuna, jäi eakas arst välja. – Sina, väike ema, poiss. Ja nahavärviga.

      Lehvides pead, õlast õlga, paremale, vasakule:

      – Oh, oh, ah, ah!! – Madame Ivanova muigas, kividega surnuks meditsiiniline morfiin. – doktor, kallis arst! – Ma palvetan Kristuses, kas midagi tuleb? Jah… jah! Ära ütle oma mehele?! Ta on lahe bandiit. Mis, ja ma läksin üksi Paapua Uus-Guineasse.. Oh, kirjutage väitekiri, Wow., Sealsete kohalike rühmade kohta. Jah! Oh, taala, taala nutab!! Tükk niidukit (1000 dollarit), vastasel juhul on ta haavatav, kuuenda ja kõrgeima astme tapja, leota mu rukkilille ja sina, võib-olla ka mina.

      – Ja mul on sellega pistmist? – üllatas arst.

      – Kurat teda, leota, kuidas juua annab!!

      – Proua, olge vait, peate teid päästma, teil on naba all ja põlvede kohal tuuleiilid… Mdaaa.. Me mõtleme välja midagi teaduslikku. Lena! Helen! – Ta kutsus noore praktikandi, kohalikku meditsiinikooli, nimega Võilill.

      Võilill Lena, pingutanud oma perset ja vesteldes peksvalt enda ümber, nõjatus arstile.

      – Jah, Putin Donald Trump. Olen valmis…

      – Ja miks sul on nimi Võilill?

      – Ja see, hehehe. – kattis peopesaga oma pika nina punase mopi, mis tasus end vaid tasaarvestusel, kuid nägi välja nagu neitsi. – tüübiga leiti mind kapsast ja mul on hea meel.

      Arst vaatas teda ringi, veel mitte kortsus, sale figuur ja silmi laiendades hingeldas ripsmeid sügavalt parfüümi.

      – Vau, varastamine, sa lähed traumapunkti, küsi hr Ivanovilt. Te ütlete talle, kui ta vastab, et sünd toimus normaalses normaalses režiimis, kuid mutatsiooni tõttu geenid ei lähenenud ja sündis must laps. Kas saate aru?

      – Jah, hr seltsimees Putin Donald Trump. – ja õde kadus uhkelt ukse taha. Selgub traumapunktis ja öeldakse:

      Tere, ja kes on hr Vasil Ivanov?

      Ta tõuseb püsti ja vastab valjusti:

      – ma!!!!

      Ta vaatas teda üles ja alla, tõstes ta kaela piirini, massiivsed lihased, eriti õlgade ja kaela ümber ning ehmunud, avasid hirmuga silmad, suu ja ninasõõrmed. Pärast seda, kui ta selja tagant pöördus ja arsti juurde tagasi puneti.

      – Ma, härra seltsimees Putin Donald Trump, kardan. Ta on nii suur, tugev ja loll. – ja mõnuga pisarad. Arst võttis oma hommikumantli pealuu ja pühkis ta silmad, määrides tema näole paksud, tarretisesarnaseid pisaraid, nagu koristaja, kes pühkis aknast aastatagust tolmu. Selle kinnituseks hingab ta sisse ka tema pintslisse, ajas kärbsed maha ja üritas riiviga jätkata, kuid end lahti lükanud Lenochka jooksis raviruumi ja seestpoolt sulgedes tegi diivanil kõhutäie. Kui tema sea norskasid koridoris ei kuuldud, oleksid kohalikud haiged seltsimehed ukse luku lahti murdnud, nad tahtsid end pesta.

      Ivanovi keha paistis oodatute seas teravalt silma, seda enam, et ta oli seal üksi, kui mitte arvestada vana rotti, kes järgmise tooli all linoleumi nurka hammustas, tagasihoidlikult muserdades. Arst, kohkunud oodatava mahu pärast, raevutses. Arvasin, et tahtmatult kukub ta kuuma käe alla ja, lüües roti näkku, jooksis ooteruumist välja.

      – Mida teha, mida teha? – ta pomises hinge all ja suundus oma kabinetti. – Vo!!! – Laskis selle maha ja võttis telefoni rinnalt, valis päästetelefoni numbri. – Ole, ole… Merkel?.. See olen mina, Putin Donald Trump. Kuulake kolleegi, kas teil on praegu mõnda patsienti?

      Theresa Merkel May oli kaasõpilane ja töötas kohaliku meditsiinilise detoxi heaks.

      – Seal on.. ja mis? – küsis Theresa Merkel May,

      – Saada ta minu juurde sugulase sündi kuulutama. Siis maksan selle ära.

      Sel ajal magasin kõval voodil ja valmistusin väljapääsuks. Ausalt öeldes meenus mulle ähmaselt, kuidas mind kainestamisjaama viidi, aga ma juba tegelesin pohmelusplaanidega. Kakskümmend minutit hiljem saadeti mind haiglasse, ise seda teadmata. Ma ise nägin sünnist alates välja õhem, samal ajal kodutu (maise elu kogenud järglased). Mu silmad punnisid nagu konn. Vasakul lõual ja ninal kasvas kaks halli tüüka. Hammastelt oli mul ainult kaks mädanenud kännu ja neli juurt. Adamant Adami õun punnis kaelas ohtralt, ülejäänud nägid lihtsad välja: mu luude komplekt oli mähitud ümber nahkkoti ja sirged luud täiendasid mu keha vaatamisväärsusi.

      Seadsin oma otsa toolile ja proovisin isoleerida minu ees oleva arsti hargnenud siluetti.

      – Tere, Vasya. ta tervitas mind.

      – jah. Vastasin.

      – Siin kakssada grammi puhast alkoholi! – Ta lükkas klaasi minu poole. – Aga see tuleb välja töötada. Üldiselt lähete traumapunkti. Te küsite hr Ivanovilt. Ta vastab: «Mina!». Ütlete: «Sünnitus läks hästi, kuid mutatsiooni tõttu geenid ei sobinud ja sündis must laps. Kas saate aru?».

      Jõudsin klaasi järele. Arst hoidis teda kinni.

      – Kas