PÄEVAL. Humoorikas tõde. СтаВл Зосимов Премудрословски

vaata vaid, kui sa loll oled, tulistan sind nagu šaakal.

      – Miks nii ebaviisakas? Salim ei peta. Salim on aus.

      – Ahmed ütles sama asja, kuid ta müüs tšatši nii nõrgaks kui vesi. – eemalt märkas seersant kiilaspäist vaimu, kes kogus metslilli ja maitses kroonlehti.

      Vaatasime teineteisele otsa ja otsustasime.

      – Hei, sina.., mine syud! hüüdis seersant. Vaim kuuletus tahtmatult korraldust täites, võttis ta saapad seljast ja viskas need Kaukaasia kodakondsusele. Ta püüdis kingad kinni, suudles neid ja tõmbas püksitaskust viieliitrise serpentiinitšatši ning viskas meid enne lonksu võtmist ja demonstratiivselt neelamist, väidetavalt mitte nakkavat.

      Hommikust rõõmsat päeva!!!

      Ainult abrek pääses põgenedes, haarates karjase karja lähedal ebaõnnestumisest, proovides ilmselt saapad kitse sõbrannadele, kes peaksid rahustama mägitunde ja hormooni, tuletades meelde oma armastatud naist, nagu kapral soovitas:

      – Ja mis siis?!

      – Jah, saate!? vastas seersant.

      – Nii? – küsisin privaatselt.

      – Sõit. – vastas töömees ja läksime üle künka, kust oli selgelt nähtav kogu vasakpoolne lammaste kari, mis peaks varsti mägedesse minema. Nad võtsid summuti abil masina ja kui nad olid võitlusasendisse astunud, lasid nad veininaha tühjaks. Chacha osutus jubedaks nagu kompott.

      – Kits, abrek, jälle kees, noh, ei midagi, me korraldame neile nüüd prussakate võistlused. – seersant oli nördinud, võttis sihiku lähedal asuvatele suurtele lammastele, kes seisid meie lähedal, lokkis juustega. «Puhh!!» ja kuul lõikas ära oina kõrval kasvava põõsa. Baran ei pööranud tähelepanu.

      – Andke ristsilmselt. – haaras kapral. Ta võttis sihiks ja «Puhh!», Lõi karja kohal lendava vanaema.

      – Klubi, kus sa lased?! – automaatse vintpüssi välja tõmmates naeratas töömees.

      – Miks, tagasitulek? – kapral vabastati ametist.

      – mida sa sõidad? Kuidas see on, kõigepealt uuesti üles ja siis võrk? metsamees ja «Puhh!» võtsid sihi. Jänese taga seotud lolli kuul, lendab üle oina ja tormab heinamaale. See vaene kaaslane, paremale ja vasakule, kummardub ja põrkub ning täpp nagu tüütu kang: see lendab minema, naaseb tagasi; siis märka, siis jäta vahele. Ja ta ajas viltu metsa.

      – Eh!! – Ta lausus pingeliselt, jälgides jäneseid, töömeest ja lõi automaadiga maapinnale, kummardas pead. – See on chacha. Asjata kutsusid nad Abreki.

      – Jah, täpselt, tšatš nuttis. – toetatud kapral.

      – Ärge heitke meelt, härrased, kaasmaalased. – Lohutasin, privaatselt, ma ei mäleta, millised Vene Föderatsiooni väed võtsid kuulipilduja lahti, keerasid summuti lahti, panin tähele, kuidas ma annan tervele ringkonnale volbri ja isegi mitte kiirustades, ja nii kukkus seeme vöö pealt maha ja meie juurde seisva rambi juures tuletisorganid, see tähendab vene keeles – munad. Oinas hüppas kolm meetrit tippu, maandus kõvasti, tühjenes intensiivselt nagu kuulipilduja, karjus nagu pataljon meie isa, ei, pataljoni ülem kasuisa ja jooksis igasugust küpset karjakarja õhutades minema mäe tippu. Laskmise plaksutus oli juba ülaosas ja selle vallandas massiivse lume riputamine, mille tagajärjel tekkisid laviinid, mis libisesid vabatahtlikult teisele poole kalju, haakides kolmandiku jooksukarjast ja kaheksa kollast küla. Inimohvreid ei olnud mitte ainult inimeste, vaid ka kohalike elanike seas. Lülitasime vasakul asuvasse söögituppa ja ei teinud üksteise reetmise teel kõndides nii, nagu poleks midagi juhtunud.

      Lõunasöök halb päev!!

      Pärast hapu sööki jätkasime taas oma väärilist puhkust kohalikul tasandil, mille meile kasuisa andis meile koloneli auastmes. Vaimu püüdmisel käskis seersant tal ronida kõrgele kaljule, mille otsas oli tal võimalus näha tervet vana küla, mis jäi laviini vahelt eemale. Või õigemini tema teatrimaja, kus kohalikud kodutud istusid päevi. Tema ülesandeks oli hajutada külastajaid automaatse järjekorra abil selle kohaliku kohviku rookatusele, mis asub selle mugava koha kauplemisosa kõrval.

      Vana Givi lähenes aeglaselt, karkudes, pubisse. Teda märganud naaber lehvitas talle ja kutsus ta külalislahkelt oma laua juurde. Vana Givi ei pööranud tähelepanu, justkui oleks ta ära pööranud, ja nina üles keerates istus vaba laua taha. Rasva keskealine kelner lendas tema juurde hüppama.

      – Ja ämm, isa, mis, kuidas su tervis on?

      – Mis on pime, shchto, ei näe mind elusana!!

      – Mis on tulnud?

      – sööma. Kuule urises vanaisa. – Jah?!

      Rasvane keskealine kelner vaatas, et vana Givi tõstis kulmud üles.

      – Andke mulle grilli, jah?! Sellisest, tervislikust lihast, mis oli tervislik rammus. Puhas nuga noaga… Tervislik kebab. – tõstis Givi väikse sõrme välja, kui ta silmast välja sirutas ja paremat silitas.

      kelner lendas minema. Ja siis algas katuse koorimine. Kõik külastajad ja kohvikud olid laiali, kes kuhu.

      Ainuüksi vana Givi ootas järjekindlalt tellimust. Hulkuv kuul tabas mütsi ja viskas selle maani. Givi ei liikunud Budenovski vuntside juurte all. Hetk hiljem haukusid vene sõdurid kohvikus.

      Võtsime veininahad ja kebabid toorelt ja praadisime koos nendega. Meil polnud raha vaja. Olles kirjutanud kõik vajaliku söödavaks, läksime pensionile. Givi ootas.

      Märgates, et sõdurid olid läinud, ronisid külastajad ja kohvikud nurkadest välja ja asusid igaüks oma kohustusi täitma, valides keelte alt kuuli ja sülitanud põrandale hambatükke.

      Rasvane kelner vedas grillis juba kauaoodatud. Givi pani Givi nina ette salve ja külmutas kohaliku omavalitsuse rasvatihase poja raami, hüüdnimega – «Hei, jah?!» Givi vanaisa haaras innukalt grilli ja haaras kollaste metallhammastega tüki keskel praetud liha. Kelner hüppas ettevaatlikult persse, viskates omakorda põlvi. Givi tõmbas korra varda üle. Liha venis lihtsalt välja. Ta tõmbas, hammustades hambaid – kaks. Varras põgenes käte juurest ja piitsutas vana nägu, jättes põskedele rasvatriibud ja rõngas praetud tomati rõnga otsa, Kaukaasia kodakondsus, nina. Ta tõmbas selle kolmandat korda tagasi ja tema seniilsed käed värisesid. Ja…

      – Millist liha, kummi, wai?! – plahvatas lugupeetud Givi jean.

      – Hei, isa, wai, hotelel terve rammus, ta näppis mägedes rohtu! Nuusutasid värsket õhku, jah?! ja elas sada kaksteist aastat.

      Givi viskas närviliselt grilli lauale.

      – Hei, jah, ma teadsin seda nalja, kui sul oli oma isa projektis, jah?! – Ta tõusis püsti ja unustas katkiste sõlmedega triivipuu kiirenduskanepi ja läks minema.

      Tere õhtut!!!

      Kuid me omakorda joodud ja visanud ning sattunud kaklusse, aga kuidas oleks ilma selleta, kas me oleme õhuväelased? Ja hommikul istusime meie poole, et puhata ja järgmist huulil järgmist reisi oodata…

      Halva päeva hommik…

      märkus 9

      Jaluta

      Slaverii Venadevitš, endine politsei kolonel, nüüd kuritegevuse boss peatus jaheda poe juures ja ostis jaheda liitrise pudeli viina, jaheda suupiste, jaheda õlle ja astus poest jahedalt välja. Lähenedes oma lahedale töötavale džiipile, blokeeris ta selle jaheda alarmi eest ja… meenus, et ta unustas osta lahedad sigaretid.

      – Noh, kuusk on langenud. – Ta oli nördinud ja, visates kõik auto tagumikku, otsustas ta kiiresti nikotiini poodi juhtida ega pööranud häirele tähtsust. – No mis siis, kohe ilma järjekorrata ja osta?! Minutite äri.. – mõtles ta, kuid selgus, et mõni klient maksis firmapeo eest suure hulga toodete eest ja pidi kümme minutit ootama. Kassaaparaat on hõivatud.

      Kui väljas on, on lahe. Lahkudes oli tema jaheda