PÄEVAL. Humoorikas tõde. СтаВл Зосимов Премудрословски

klapib mu kõrvu.

      – Kuule, vend, sünd läks hästi. – Vaatasin talle nagu veetorn, jätkasin, kuid mu pea oli väsinud ja kael tuimaks muutunud ning laskusin pilgu ta naba poole, sirgendades pead. – normaalne, ik, möödas, ik, sünnitus. Jah!!! Aga kas sa keppad oma miini veega, eks? Ja siis sündis räpane laps, ik, nad kutsusid Genova! Ja minu nimi on Vasya. Kas said?

      märkus 12

      Kolm grusiini Saakašvilit…

      Kiirustan, mõtlen turul ja arvan, et vabandus on Jumala silmakirjalikkus ja Kurjuse julgustamine, sest kui te ükskord vabandust palute, võib see meeldida, kuidas varastada, tappa jms. Me peame kahetsema ainult Jumala ees ja lootma Tema halastusele, sest ainult Tal on õigus andeks anda ja inimesed palvetades paluvad andestust, see tähendab: Andke meile andeks meie võlad, täpselt nagu me anname andeks oma võlgnikele ega vii meid kiusatusse, vaid anname üle meid kurjast. Seetõttu on lihtsam mitte panna toime kurje kavatsusi, et mitte paluda Jumalalt andestust. Ja vabandus solvatu ees on passiivne narkomaania, mille hingeteadvus palub endiselt vabandust, ja see on selle põhjus. – Mõtlesin ja hakkasin meelde tulema, mida ma otsisin ja mida mul vaja oli. Ta peatus, vaatas ringi – kolhoositurg juba suleb. Paljud koguvad aeglaselt oma erinevaid kaupu. Rataslaadurid viivad konteineritel ära täisvankrid ja ma seisan ja mäletan siin viibimise põhjust. Mulle tuleb meelde palju mõtteid ja just siis, kui sulepea pole käepärast. Ja seekord on minu mõte, kuidas hobused kiiremaks muutuvad ja kes teab, kas ma neid jälle kuskil oma kabinetis mäletan, et neid igaveseks kinnistada, ja nüüd mäletan midagi muud… meenus ja hakkasin otsima vajaliku kiirusega, kuna turg on suletav ja enne ei saa ma seda külastada töö, mille pärast ma olen ärev ja kohusetundlik, tõttu. Vaatan, esimene grusiin seisab leti taga, tema ees on tünn ja selle peal kiri: «elus kala!» Ma lähen tema juurde ja küsin. Meie linn on väike ja seoses ametialase tegevusega tean peaaegu kõiki elanikke nime ja perekonnanime järgi. Lühidalt, ma pöördun tema poole nimega.

      – Tere, Genatsvale! Tervitasin teda.

      – Cabaret Jeba, vend! vastas ta rõõmsalt.

      – Mida, kas sa elad kalu elusalt?

      – jah. – vastas ta vastumeelselt. Miks vastumeelselt? Ja kuna ta on minu rivaal, petab ta pidevalt mu naist. Vaatasin tünni sisse ja küsisin.

      – Ja mida ta ujub su kõhuga üles?

      – Kiirusta, vaeva nägema. hoiatas ta. – Sa ei näe, ta magab. Aeg hiljem, ühe päeva jooksul, jooksis see nagu saiga mägedes, vees tünnis. Jah?!

      – Jah?! – Vaatasin tünni lähemale ja kerisin järsult pea tagurpidi. – Fuuu!! Miks ta niimoodi sulle järele haiseb??

      – kas sa oled loll?? Millal sa magad, mida sa kontrollid ise?? Mine, ära viitsi tööd teha. Terve klient oli hirmul, tema loll küsimus ja ka intellektuaal?! Wah wah, tule siit … – Givi, kes oli minuga taanduvale taandumisele kiirustamas, jätkas jälitamist.

      Ma lähen kaugemale: teine grusiin seisab, müüb aprikoosi. Keegi teine, kõik on juba kõverdunud.

      – Kui palju aprikoosi? Küsin.

      – Viis kümme rubla, kilogramm! vastas ta.

      – Kuule, kas sa oled uus? Ma pole sind varem näinud. Küsisin.

      – Olen Givi vend, kolisin eile.

      – Ja ma olen arst, vaata haiglat? Ma töötan seal. Turu lähedal.

      – Ma näen.

      – Kuule, mul on ainult kakskümmend rubla. Kaaluge palun kakskümmend.

      – Kuule, sitt, sa ei näe, üks kilogramm on alles. Võtke kõik.

      – Jah, ma kiirustan töölt kiirustades oma elukaaslasega koos tööle, kui koju jooksen, siis lähen külastusele hiljaks. Müüa kell kakskümmend?! Palun. Aidake mind ja aitan teid hiljem kuidagi välja.

      – Nat! – katkestas teine grusiin. – Mida ma kaalun kakskümmend tebe ja kus ülejäänud kus? Võetakse kilogramm ja pool kilogrammi on net. Hunnik… mida ma söön ise? Mis ma olen, eesel? Minge aju, ärge keppige. Mine, ära viitsi… Uryuk, Uryuk! Värske rasvane aprikoos!!! – Arsti märkamata hakkas ta tühjal turul grusiine karjuma. Arst seisis ja ütles enne lahkumist.

      – No siis. Sa tuled minu haiglasse. «Ja mina, kurb arst, kõndisin minema, mäletades kõike.» – Võtke kinni, hale…

      Ja kindlasti. Järgmisel päeval sõi see teine grusiin, kes polnud viimast kilogrammi aprikoose müünud, ta pesemata ja mürgitati. Ta tuli minu juurde – ilma kindla elukohata arst, kes rentis selles linnas tuba ja ma omandasin arsti diplomi Moskva vahekäigus nimega «Okhotny Ryad». Kuid see, et oleme kodutud arstid, on tõsi. Seal, kus on epideemia, elame seal, kus sõda on ka seal, kus ma tahan seal töötada, sest olen maise elu kogenud järglane! Nii et ma jõudsin siia provintsisse napp palk. Ja sertifikaati ei kontrollitud. Kes siia tulevad ja teadmised sõudmise Internetist, ärge lihtsalt olge laisad, eriti aitab konsulteerimise põhimõte. Igal pool on mõni alluv, kes sõi seda koera ja valmistub pensioniks. Seejärel otsustavad nad peamise… Üldiselt näppis see teine grusiin mind pärast tormist kodutut nädalavahetust mind ukse koputusega ja äratas mind.

      – Tulge sisse, istuge maha!! – tegin silmi tõstmata ettepaneku. – mille üle sa kaebad?

      Arst, doktor, kõht on paistes, see teeb haiget. Jah?!

      – Riba vööst. – Sain aru ja sain teada, kes minu juurde tuli, kuid ei andnud vaadet. Ta lähenes talle võõrana ja kuulas tema karvat kõhtu.

      Midagi gurises ja hummerlas mägismaalase sees.

      – Mdaaaa … – tõmbasin, mõtlesin, väänasin nägu ja ütlesin. – Hei, kallis, mida sa sööd?

      – Uryuk. Tõenäoliselt unustasin pesta. – hüüdsid grusiinid valusalt.

      – Teate, aprikoosiga pole põhimõtteliselt midagi pistmist. Teil on diatees.

      – mis?

      – Üldiselt olete rase.

      – Tee mida?? ta plahvatas. – Mis on nii rase??? Hei, arsti tädi, eile, ma tean teid!! Sa võtad kättemaksu!!!

      – Ei, mis sa oled. Kõik sümptomid lähenevad ühe diagnoosini, raseduseni.

      – Mis on veel üks sümptom, rasedus?! Kuule wah, sa lähed. Ma lähen teise arsti juurde. Sa maksad mulle aprikoosi eest kätte. – ja hüppas uhkelt üles ning läks minema. Itsitasin ja itsitasin pahatahtlikult endamisi ning telefoni kätte saades valisin teise kliiniku numbri.

      – Alle, sereoga. Kollane lumi? – ta on ka kodutu, kuid õppis Peterburi avalikus raamatukogus ja teadis rohkem kui mina, seda enam, et erinevalt minust elas ta lisaks «öövarjule» ja keldrites ka operatsioonitoas, kus talle meeldis rumalaid küsimusi esitada. Tšuktšid ju Aafrikas, Tšuktšid. Ja seetõttu töötab ta terapeutilise osakonna juhataja ja nagu minagi terapeudi ametikohal. – Hei, Seryoga, Gomiashvili tulevad teile nüüd soole mürgitusega. Ütle talle, et ta on rase.

      – Oled sa kindel?

      – Mis vahet sellel on, öelge seda!

      – Olgu.

      – Aidake, muidu on need aprikoosid meie Venemaal kinni, meid ei peeta inimeste jaoks üldse arstideks…

      – Hei, ma teen seda, vend. – Ja tehtud.

      Turul on teine grusiin kurb-kurb ja nutune. Kolmas grusiin tuleb tema juurde, väike ja lohistab nina otsa komistavat kaardipakki.

      – Hei Givi, mis on nii kurb?? Läheme mängule asja juurde (perse)?!

      – Hei wah, jäta mind rahule, jah!! Näed kõhtu? Aitab juba välja mängitud. Isa, sa oled varsti.

      – Eeeeeee?! – komistas kolmas grusiin ja peatus ning vaatas onu…

      märkus 13

      Vabandust,