PÄEVAL. Humoorikas tõde. СтаВл Зосимов Премудрословски

kodutud on peol

      Ja ma läksin koos sõbrannaga, aktiivse moeloojata, passi järgi, mis on terve läänemaailm, kindla butiigita, Buturlinovka taiga külla… Sisse!.. Magavasse kuningriiki, kus kõik ei näe raha ja on pooleldi unes, unistades möödunud elust.

      Hommikul tõusin üles, roomasin välja õue ja igatsen sind. Armuke ravis eelmisel õhtul puderit. Baska valutab ja valas marju õue. Üks üksik kana sõi neid ja langes elutult. Perenaine, loll, võttis ja hakkas pohmelusest suled kitkuma, arvas, et lõigata on juba hilja, ta ise suri ja ilma peast raiumata oli liha kange.

      Vahepeal kana ärkas ja lehvis, lehvitades sulgi ükskõik kus, lind ütles pohmelus ja jooksis kiilas ühe külje pealt ära.

      – Lähme jalutame mööda küla ringi. – soovitas ähmases minevikus metsosopran sõber, kes roomas minu järel.

      – Või äkki hakkame indekseerima? – tõuseb roomates järgmiselt veranda astmelt, vastasin sushkiga. Mu kontsad jäid onnist lävepaku kaugemale ja pea voolas verd, mis tugevdas valu. Sõber tõusis püsti, nõjatus mu kuklale ja pistis mulle nina, kallid kingad, läks õuest väljapääsu poole. Roomasin sammud jalule ja hüppasin pärast teda tuharad poodi viina otsima.

      – Ja dilämmastik? Küsisin, võttes lonksu ostetud alkoholipudelilt.

      – Ja tal on vanaema Nyurka, tema ema hapukurki ja soola nii palju, et sellest piisab, kui seltskonnas hammustada.

      Lõpetades suundusime kohaliku omavalitsuse juurde, sugulase juurde, kes vabastati hiljuti toiduvabaduse ja liikumise äravõtmise kohtadest. Tema onn oli, nagu paljud, kaval. Olles alaseljas kummardunud, läksime verandale ja sisenesime onnist sisse lakkamatult. Laua taga istus vööst pikkune, kõik tätoveeringutes rihvel Kharya. Tema keha lihastest olid näha ainult luud.

      – Suur Kharya. – tervitas mu isandat lakkamatult. Lagi ehitati ilmselt hobidele ja kääbustele.

      – Tore, kui sa nalja ei tee. – vastas endine süüdimõistetu nina kaudu hambutu tembiga. Ma ei laskunud end lihtsalt nagu mu sõber, seisin ukse ees ja ootasin kutset. – Istu, tule lihtsalt.

      – Kas sa oled Vodyaru? – küsis mu.

      – Ja mis seal on? küsis Kharya.

      – Muidugi, mis siin turgu on. – vastas mu rõõmsalt ja pani lauale liitrise pudeli viina.

      – Noh, valame ära. – vang võttis mulli, trükkis selle ja valas selle kruusi. – tulge sisse, istuge maha, kallid külalised, tehke end kodus. – Ta soovitas ja tinnitas kurgust ning pesi siis kruusi alt maha. – Haaa!!! ta hingas välja ja laiendas silmi. – Ainult mina, emana, maeti eelroogist veereva kuuliga, mitte kuradi asjaga. Ainult must kaaviar. Ta on mul juba kurgus. Tahad, roni keldrisse.

      – Diatees, ütlete? Selgitasin.

      – Mis?? küsis Kharya. – kes see on?

      – See on mu ilmetu, õige ja pole süüdi mõistetud. – seletas minu.

      – Ja mis ime sa oled? – küsisin julgelt ka vangi.

      – Vaikselt, vaikselt kutid ei trügi. – rahustas mu ja tutvustas omanikule mulle mantlit. «See on mu enda onu, kellel on kahekümneaastane karistus.»

      – Kakskümmend viis aastat vana … – parandas Kharya. – Noh, ronige nooresse keldrisse?! Lõppude lõpuks ei saada te oma naist?

      – Ja mis? Ma võin ronida. – soovitas minu.

      – Teie äri. ütles Kharya ja valas endale veel ühe viina. – Kruusid on kadunud. – ja lükkas ta minu poole.

      – Istu, kallis, ma lakun ja sa töötad öösel.

      – Frets. – vastas mu.

      Ronisin põranda alla, süütasin tiku ja olin uimastatud; riiulitel olid kolmekümne kolmeliitrise purgi mustad kaaviari purgid. Võtsin välja kaks purki.

      Niipea, kui võtsime ühest kruusist pool liitrit, oli see omakorda justkui šifir, kuna majja sisenesid kaks politseinikku.

      Noh, Harya? – nad sõitsid. – kas polnud aega tagasi nõjatuda ja juba varastas Tradeswomani metssiga? Tulge, pakkige, tulge koos meiega.

      – Miks? – küsis mu.

      – Andke ülestunnistus. Kas sa tahad temaga, Vasilisa? – soovitas julge ja pinnapealne politseinik.

      – Põhimõtteliselt saate selle asemel trenni teha. – Lisatud kõhn ja pikk võmm.

      – Aga munn sa arvasid seda!! – uppus purjus Kharya, võttis aknalaualt sada viiskümmend millimeetrit haamri ja kaks naelu ning naelutas ta ükshaaval nende jalad puupõrandale, ilma nende sussi ära võtmata, vintsutamata ja ilmselt valu mitte tundmata. Veres aeglaselt leotatud sussid. «Võtke nüüd mind, aga ärge puudutage oma õetütart, muidu lähete ise ämbrisse… Noh, nõrk?. Ma ei varastanud metssiga, ma ei näe sajandi tahet.

      Noh, sa oled loll, Harya. – joonistatud julgelt.

      – Täpselt, see varises tammest kokku, miks see nii julm on? – lisas kõhn.

      – Miks nii julm? Tulge, Palych, tsüklopide juurde, tema pinge. – soovitas julge. – See ei kõnni, see ei kõnni.

      – Sina, loll, Harya!! Nüüd, Vaska, – pöördus ta minu poole. – Pange kraanikauss, vastasel juhul on põrand vihane. – pöördus ümber ja lahkus.

      Kharya võttis aknalaualtangidelt tangid ja tõmbas küüned ilma pingeteta tagasi, ilma et oleks oma nägu kunagi keerutanud. Avasime üllatuseks suu.

      – Jah, ärge tutvuge kuttidega. ta rahustas meid. -vala.., mu jalad olid kaevandustes ikka külmunud. Kuid see hall saast kukub kohe maha. Hahaha!!! – ja ta pani oma räpase suu paljaks, kust võis näha endiste hammaste mustunud tükke.

      – Kallis, mu purjetamine! – mu sõber pöördus minu poole. – tormas talle järele, tal on kõik poisid. Ta on naine kogu oma elu, kuid ema ei näinud teda kohtingutel. Ta sünnitas ta isegi selles tsoonis, kui ta teenis oma vanaema juures oma ametiaega koos viljakoti eest, mille nad varastasid koos, kaks kaksikõde. Jah onu?

      – Jah, see on prügi, kuulake, mis nali tsoonist ma ütlen teile … – Ja Kharya jätkas kärbestele tähelepanu pööramata vanglas aset leidnud naljakate lugude meenutusi.

      – Ja kogu piirkond pidi seisma kaks tundi viiskümmend viis kraadi külma.

      – Ja mis juhtus? küsis õetütar onu.

      – … Nii see oli: õhtusel kontrollimisel, kuna polnud ühtegi töövõtjat.

      – Ja kes see on? Küsisin, kui olen möödunud tsoonist tagaselja.

      – See on kinnipeetav, kes annab tööd teistele kinnipeetavatele, on tsooni omanikuga koos. – seletas minu. Kharya süütas sigareti ja puhus suitsurõngaid.

      – … Kogu piirkond oli tagurpidi pööratud. – jätkas Kharya. – Pole kitse sellest ja kõigist ning pakane – miinus nelikümmend viis. Virmalised ja taevast kiirustades. Seepeale tuhisesin jalgadega, siis läksin mäda ülikonda, piinlesin jalgadest.

      – Ja mis sa selle leidsid? – minu häda.

      – Ahhh… Jah, nad leidsid.., heh.., duši all, mitterahaliselt, ma kurat. See Schmuck, alasti peegli peitsimislaua ees oma tagumiku kohal, tõmbus minema.

      – Hahahaha!!! – Mida siis mitterahaliselt?

      – Mis, miks? – küsis minu.

      – Miks, mida?! Kinnitatakse tema piiksule (perse). Seal poputab kogu tsoon endiselt … – Harya tinistas kruusi endiselt ja Ostap kannatas. – Ja seal oli ikka nali. Et öelda?

      – Tule, tule, lahe! – toetatud kaevandus.

      – Ime üks jama tualettruumis pimestatud. Kõigist järelmõjudest kogus