Minu armas naine. Samantha Downing

ma ise.“

      Millicent ei vaielnud vastu. Ta heitis pilgu Lindsayle ja siis taas mulle. „Aga …“

      „Ma tegelen sellega,“ katkestasin teda. „Lähen Jennale järele ja viin ta koju.“

      „Saan temaga ise hakkama.“ Millicent vaatas Lindsayt.

      Ta ei mõelnud sellega meie tütart.

      „Muidugi saad.“ Selles polnud kahtlustki. Olin lihtsalt pettunud, et sellest ilma jäin.

      Kui Sheenanite juurde jõudsin, oli Jennal endiselt halb olla. Koduteel pidin kaks korda tee ääres peatuma, et ta saaks oksendada. Istusin suurema osa ööst tema juures.

      Millicent jõudis alles koidu eel koju. Ma ei küsinud, kas ta oli Lindsayt liigutanud, sest eeldasin, et ta oli naise sinnasamasse üksikusse paika maha matnud. Pole aimugi, kuidas ta Moonlite Motor Inni motelli 18. numbrituppa sattus.

      Moonlite suleti üle kahekümne aasta eest, kui ehitati uus kiirtee. Motell hüljati ja jäeti ilmastiku, näriliste, läbisõitjate ja narkomaanide meelevalda. Keegi ei pannud seda tähele, kuna kellelgi polnud vaja sellest mööda sõita. Lindsay leidsid teismelised, kes taipasid politsei kutsuda.

      Motell kujutab endast ühekorruselist tiibadeta hoonet, mille mõlemat külge ääristasid numbritoad. Number 18 oli nurgatuba maja tagumisel küljel, seega tee pealt seda näha ei olnud. Kui jälgisin õhust filmitud kaadreid, kujutasin ette, kuidas Millicent sõitis ümber Moonlite’i motelli, parkis auto, ronis välja ja avas pagasiruumi luugi.

      Lohistas Lindsayt üle platsi.

      Huvitav, kas ta on selleks piisavalt tugev. Lindsay oli kogu sellest vabaõhuspordist üsna lihaseline. Vahest kasutas Millicent Lindsay transportimiseks mõnd abivahendit. Käru, mõnd ratastega alust. Ta on taoliste asjade jaoks piisavalt nutikas.

      Reporter on tõsimeelne noormees, kes annab niimoodi teksti edasi nagu oleks iga sõna oluline. Ta ütleb, et Lindsay oli kilesse mässitud, kappi topitud ja tekiga kinni kaetud. Teismelised avastasid ta ainult seetõttu, et mängisid purjuspäi peitust. Ma ei tea, kaua ta oli kapis olnud, aga reporteri sõnul tuvastati Lindsay surnukeha esmalt hambakaardi järgi. DNA-testi tulemused pole veel selgunud. Politseil ei õnnestunud sõrmejälgi võtta, sest need olid Lindsayl maha viilitud.

      Üritan ette kujutada, kuidas Millicent sellega hakkama sai või kas ta seda üldse tegi, aga see ei jää mu ainukeseks kujutluspildiks.

      Pildid mu vaimusilmast ei kustu. Kaadrid Lindsay naeratavast näost, ta valgetest hammastest. Mu naisest Lindsay sõrmeotsi maha viilimas. Kuidas ta lohistab Lindsay laipa motellituppa ja teda kappi topib. Kõik need pildid vilksatavad mu silme eest läbi kogu päeva vältel, õhtul ja isegi siis, kui üritan magama jääda.

      Millicent näib aga täiesti tavaline. Ta näeb ühesugune välja nii siis, kui koju jõuab ja salatit kokku segab, kui ka siis, kui meiki maha võtab või enne magamaminekut arvutis nokitseb. Kui ta ka on uudiseid kuulanud, ei näita ta seda välja. Üritan pool tosinat korda küsida, miks või kuidas Lindsay motelli sattus.

      Aga ei küsi, kuna suudan mõelda vaid sellest, miks mul on vaja seda üldse küsida. Miks ta mulle ise ei rääkinud.

      Järgmisel päeval helistab ta mulle pärastlõunal ja küsimus sügeleb mul keelel. Hakkan mõtlema, kas on veel midagi, mida ma ei tea.

      „Kas sul on meeles?“ küsib ta. „Me lähme täna Prestonitega õhtust sööma.“

      „On küll.“

      Tegelikult ei olnud. Ta teab seda ja nimetab küsimatagi restorani nime.

      „Kell seitse,“ lisab ta. „seal näeme.“

      Andy ja Trista Preston ostsid Millicenti kaudu maja. Kuigi Andy on minust mõni aasta vanem, tunnen teda juba terve igaviku. Ta kasvas Hidden Oaksis, me käisime samades koolides ja meie vanemad olid tuttavad. Nüüd töötab ta tarkvarafirmas ja teenib piisavalt, et iga päev tennisetunde võtta, aga ei tee seda – sellepärast ongi tal õllekõht ees.

      Aga ta abikaasa võtab. Trista on ka siitkandi laps, aga teisest Woodview’ osast, mitte Oaksist. Saame kaks korda nädalas kokku ja ülejäänud aja tegutseb ta kunstigaleriis. Kahe peale teenivad Prestonid meist kaks korda rohkem.

      Millicent teab täpselt, kui palju iga ta klient teenib, ja suurem osa neist saavad meist kõrgemat palka. Pean tunnistama, et mind häirib see rohkem kui teda. Millicent arvab, et see tuleneb asjaolust, et temagi teenib minust rohkem. Aga ta eksib. See tuleneb asjaolust, et Andy teenib minust rohkem, kuigi naisele ma seda ei ütle. Tema pole Oaksist pärit ega mõista, mis tunne oli siin kasvada ja siia tööle jääda.

      Õhtustame kallis restoranis, kus kõik tellivad salati, kana või lõhe ja joogiks punast veini. Andy ja Trista lahendavad terve pudeli kahepeale ära. Millicent eriti ei joo ega salli, kui mina seda teen. Tema seltskonnas ma ei joogi.

      „Ma kadestan sind,“ ütleb Trista. „Tahaksin samasugust tööd nagu sul, et saaksin ka terve päev väljas olla. Tennis on nii lahe.“

      Andy naerab. Ta põsed punetavad. „Aga sa töötad kunstigaleriis.

      Ega seal suurt vahet pole.“

      „Terve päev väljas olemine ja terve päev õues töötamine on kaks eri asja,“ vastan ma. „Mulle meeldiks terve päev tegevusetult rannas lesida.“

      Trista kirtsutab oma kaunikujulist nina. „See oleks vast igav, kui niimoodi lösutada. Ma pigem teeks midagi.“

      Tahaksin talle rääkida, et tennisetrennis käimine ja trenni andmine on eri asjad. Tööl on värskes õhus viibimine viimane asi, millele mõelda. Suurema osa ajast üritan tennist õpetada inimestele, kes toksiksid meelsamini telefoni, vahiksid telekat, jooksid end täis või sööksid midagi. Neid ei anna isegi ühe käe sõrmedel kokku lugeda, kes tõeliselt tennisest huvituksid, enda treenimisest rääkimata. Näiteks Trista – ta ei huvitu niivõrd tennisest kui heast välimusest.

      Aga hoian suu kinni, sest seda sõbrad teevadki. Me ei nori üksteise vigade kallal, kui just otse ei küsita.

      Vestlus kandub Andy tööle ning ma lülitan end välja ja püüan vaid võtmesõnu, sest lauanõude kõlksumine segab keskendumist. Iga kord, kui Millicent grillkana lõigub, mõtlen sellele, kuidas ta Lindsay tappis.

      „Tähelepanu,“ teatab Andy. „See on ainuke, mis tarkvarafirmasid huvitab. Kuidas äratada tähelepanu ja seda hoida? Kuidas panna teid terve päev arvuti taga istuma?“

      Pööritan silmi. Kui Andy joob, hakkab ta iga kord jutlust pidama. Või loengut.

      „Lase käia,“ nõuab ta. „Vasta küsimusele. Mis sind arvuti ees hoiab?“

      „Kassivideod,“ vastan. Trista itsitab.

      „Ära ole nõme,“ pahandab Andy.

      „Seks,“ sekkub Millicent. „Üks kahest, kas seks või vägivald.“

      „Või mõlemad,“ pistan vahele.

      „Tegelikult ei pea seksiga midagi pistmist olema,“ täpsustab Andy. „Mitte pärisseksiga. Oluline on aimdus seksist. Või vägivallast. Või mõlemast. Ja narratiiv – narratiiv peab olema. Vahet pole, kas see on tõeline või väljamõeldis või kes seda jutustab. Oluline on panna inimesi huvi tundma, mis edasi juhtub.“

      „Ja kuidas see käib?“ küsib Millicent.

      Ta naeratab ja joonistab nimetissõrmega õhku ringi. „Seksi ja vägivallaga.“

      „See kehtib muide kõige kohta. Isegi uudised on seksile ja vägivallale üles ehitatud,“ sõnan ma.

      „Seks ja vägivald panevad rattad käima,“ kinnitab Andy. Ta veab taas sõrmega ringi ja pöördub minu poole. „Sina tead, sest sina oled siit pärit.“

      „Tean